Читать книгу Jüri Jaanson. Sauruse tee - Gunnar Press - Страница 17

“Kurat, ma treenin rohkem kui sina, aga sa võidad mind jooksus ikka!” ütleb Jüri Jaanson koos temaga suusatamist treenivale Ormar Lutsbergile, hüüdnimega Luts, kes käib Jaansoniga ühes klassis viiendast viimaseni. Algul suusa- ja hiljem ajalooklassis.

Klassilõpp 1984. Ülal keskel seisab Jüri Jaanson, all istub vasakult teisena Ormar Lutsberg.

Lutsbergi lemmikaine on matemaatika ning ta eelistaks õppida reaalkallakuga koolis. Kui õpetaja Meos talle eksamil pisivea eest nelja väänab, läheb poiss jonni pärast hoopis ajalooklassi. Jüri ei taha kooli vahetada, tal on kaks võimalust: kas a ehk ajaloo või b ehk tootmisõpetuse eriklass, kus lisaeriala on autoõpetus. Ta valiks b, aga kõrgelt haritud suguvõsas tähendaks see liiga suurt seletamist. Pealegi ei saaks ta kehtivate reeglite järgi C-kategooria juhilube taotledagi. “Tollal muidugi vaadati ajaloo eriklassi kui eliiti. Ühesõnaga, oleme Lutsuga spetsialistid NLKP ajaloo alal,” muigab Jaanson.

“Kui Jüri tuli viiendasse klassi, olid tal mõned ained juba läbi võetud. Tal oli hea pea. Ka keskkoolis suutis ta vaatamata suurele spordikoormusele püsida meie tugeva klassi keskmike seas,” räägib Ormar Lutsberg. “Spordis Jüril esialgu nii libedalt ei läinud. Ka mina polnud suusatajana kuigi kõva, aga jooksus küll. Jüri oli ka tubli, aga mulle vastu ei saanud. Muigasin siis, et peab veel treenima… Ta sai vihaseks. Täiesti kindel, et ta tegi juba suusatamise ajal salatrenni. Ta lihtsalt pidi olema parim!

Jüri nägi kõvasti vaeva, kuid polnud veel leidnud oma õiget ala. Nagu sõudma hakkas, nii pilt muutus. Kohe oli näha, et ta tunnetas sõudmises oma suurt võimalust! Suusatamisest oli tugev põhi all ja tulemused tulid kiiresti, ta kerkis koolis au sisse. Vahel tögati ikka, heatahtlikult tegin seda minagi. Piisas ju ainult suud liigutada, kui Jüri astus ligi ja küsis, mida ma räägin. Kontrolltöö ajal olnuks talle väga lihtne ette öelda, ainult et ta istus alati esimeses pingis, kust nägi õpetaja suu liigutamist paremini.

Jüri sai nii koolis kui ka lapsepõlvespordis sellise karastuse, et kui leidis oma tee, siis võttis seda tõsisemalt, kui mina iial olen võtnud. Jüri oli koolis veel üsna eraklik kuju, aga kui enesekindlus käes, muutus seltsivamaks. Kui korraldasime klassikokkutuleku, oli Jüri maailmameister ja jumala seisuses isegi nende silmis, kes viskasid koolis ta kulul nalja. Temaga koos taheti pildile tulla ja sõbrad olla.

1990. aastatel töötasin orienteerumisliidus ja sõudekolleeg Jaan Tults heitis siis käega: “Jürka ei tea ise ka alati, mida ta tahab!” Ma arvan, et Jüri on seda alati teadnud. Ta võtab kõike süvitsi. Läheks tal hästi!”