Читать книгу Jüri Jaanson. Sauruse tee - Gunnar Press - Страница 8

“Hakkas sõrmi sirutama ja nendega liigutama teisel nädalal,” kirjutab Jüri emapoolne vanaisa Aleksander Remmel Tartu-kodus päevikusse, mida ta peab poisi arengut jälgides. Tagantjärele omavad suurimat tähendust sissekanded, mis puudutavad kasvu, esimesi häälitsusi ja muidugi kuulmist.

7. november 1965. “Märkasime, et ta mitte ainult ei karju (nälg, märg), vaid häälitseb mõnuledes ja naeratades.”

2. detsember 1965. “Vannitamisel vaikib, silmad on laialt avatud, trambib jalgadega ja liigutab käsi. Ilmselt mõnuleb.”

4. detsember 1965. “Jüri häälitsustesse on tekkinud erinevaid varjundeid, kui ta rahulolevalt esemeid vaatleb või kui tal kõhutühjuse tõttu nutt varuks on. Panin tähele, et ta tundis mõnu krapi kõrinast.”

5. detsember 1965. “Esmakordselt märkan, et kui naeran, tõmbub ka Jüri suu naerule.”

6. detsember 1965. “Jüri naerab sageli, kui temaga kõneleja naeratab. Samuti tõmbub ta suu naerule, kui näidata midagi meeldivat nagu karu või nukk.”

12. detsember 1965. “Jüri oskab juba üksinda karuga “juttu ajada”. Jüri vaatas teda peaaegu üksisilmi, seejuures omaette naerdes ja häälitsedes. Eile ema mängis klaveril. Viisin Jüri sinna juurde, aga klaveri helid ei köitnud ta tähelepanu vähimalgi määral.”

Maailmameister koos noorema vennaga juulis 1967.

17. detsember 1965. “Helide suhtes on Jüri ikka ükskõikne. Klaveri ja raadio helid teda ei huvita. Orav teeb vääksu – seda kuulab, vahel ka krapi krõbinat.”

25. detsember 1965. “Helid äratavad mõnevõrra tähelepanu, kuid ei köida.”

5. jaanuar 1966. “Täna õhtul, kui Jüri vaatas nääripuud, kukkus maha üks klaaskuul, mille laksust Jüri väga ehmatas, läks näost üleni punaseks ja hakkas valjult nutma.”

6. jaanuar 1966. “Täna käis Jüri emaga nõuandlas. Tulemused on: pikkus 67 cm, kaal 6,9 kg.”

24. aprill 1966. “Seisab ka iseseisvalt voodi äärest kahe käega kinni hoides.

Peitusemäng meeldib talle aina enam. Tõmbab ükskõik millise riide endale näole ja hüpleb. Kui hüütakse “Jüri, kus sa oled?”, siis kuulab rahulikult ja mõne aja järel tõmbab rätiku silme eest ning naeratab ilmsest heameelest.

On tunne, et Jüri hakkab reageerima, kui hüütakse ta nime.”

25. aprill 1966. “Jüri pikkus on 74 cm ja raskus 9,7 kg.”

15. mai 1966. “Pärast söötmist panin Jüri selili voodisse. Umbes 20 minuti pärast leidsin ta kõhuli mängimast.”

8. juuni 1966. “Jüri on õppinud küünarnukkidel edasi roomama.”

19. juuni 1966. “Täna hommikul tõusis Jüri iseseisvalt voodi ääre najale püsti.”

6. oktoober 1966. “29. septembril astus esimesed iseseisvad sammud, nüüd kõnnib iseseisvalt üle toa. Kõnelemiseni Jüri ei ole jõudnud – “apah-apah” ja “avvah-avvah”. Häälevarjundid on väga mitmekesised: kõige hellemast häälitsemisest kuni vihase kärkimiseni, kusjuures näomiimika on väga elav.

Mõningatele sõnadele reageerib: teeb kätega “patsu-patsu” või “aidah”. Saab aru sõnast “anna”. Mängib hästi“jalgpalli”, lööb ees olevat suurt palli jalaga küllalt osavalt.”

19. detsember 1966. “Jüri on füüsiliselt tugev poiss. Kõnnib ja jookseb, käime temaga väljas jalutamas – muidugi teda käest toetades või “kosmonaudi rakmeid” kasutades.

Jüri Jaansoni suunajad ema Elle­Mare ja vanaisa Aleksander Remmel 1957. aastal.

Istume Jüriga vahel pianiino ette. Algul ta lõi klahvile terve käega. Õpetasin ühe sõrmega klahvi vajutama, nüüd teeb seda ja kuulatab.

Jüri ei ole kõnelemises edusamme teinud; sõna “alla” kordab, kui tahab midagi kätte saada; näitab välja ja ütleb “õue”; kui heliseb telefon, hüüab “halloo!” sama intonatsiooniga, nagu teeme meie. Kõnest arusaamine on arenenud. Täidab käsku, kui öeldakse “Too pall!” või näidatakse mõnele esemele ja öeldakse “Too see vanaisale!””

10. veebruar 1967. “Jüriga käidi lastepolikliinikus. Kaal 14 kg, pikkus 87 cm. (Kaheaastase lapse normaalseks pikkuseks loetakse 85 cm.)

On iseloomulik, et Jüri vaikselt kuulab, kui talle laulda.”