Читать книгу Tantsi, tantsi, tantsi - Харуки Мураками - Страница 12

Tobe oleks olnud jäädagi sinna seisma ja vahtima, seega otsustasin sisse astuda. Aadress ju klappis, hotelli nimi samuti. Tubagi sai broneeritud. Tuli minna.

Kõndisin mööda kergelt kaldus vastuvõtuala sissepääsu poole ning sammusin puhtusest läikivast pöörduksest sisse. Fuajee oli avar nagu võimla, lagi mitme korruse kõrgusel. Selle klaasist seintest imbus briljantselt valgust saali, mille igas nurgas olid reas peened suuremõõtmelised sohvad, nende vahel laiutasid kaunilehelised toataimed. Vestibüüli kaugemas sopis asus uhke kohvituba. Selline, kus võileiba tellides tuuakse sulle suurel hõbetaldrikul neli visiitkaardisuurust kõrgekvaliteetset suupistet, mille juurde on kunstiliselt paigutatud kartulikrõpse ja marineeritud köögivilju. Ja kui sellele veel kohvi juurde võtta, siis läheb see maksma umbes kokkuhoidliku neljaliikmelise pere lõunasöögi.

Vestibüüli seinal rippus kolme tatamisuurune õlimaal, millel oli ilmselt kujutatud mingit Hokkaidō raba. Mitte et see teab mis meistriteos oleks olnud, kuid selle massiivsus tõmbas tähelepanu. Näis, et siin oli parajasti mingi kogunemine, sest eesruum oli üsna rahvast täis. Grupp hästiriietatud keskealisi mehi istus sohval, nad noogutasid ja naeratasid suuremeelselt. Kõigil ühtmoodi lõug välja sirutatud ja jalg üle põlve. Küllap nad on arstid või ülikooli õppejõud, mõtlesin ma. Nende kõrval – ei, ikka vist nendega koos – oli grupp oma parimais rõivais noori naisi. Pooled neist kandsid kimonot, pooled kleiti. Paistis olevat ka välismaalasi. Nagu ka ärimehi, kes kandsid ülikonda, mille juurde oli seotud tagasihoidlik lips, käes diplomaadikohver – küllap tulid nad kellegagi kohtuma.

Ühesõnaga, uuel Delfiini hotellil läks igati hästi.

Sellesse siin oli korralikult investeeritud ning see teenis ka korralikult tasa. Seda, kuidas niisuguseid hotelle ehitatakse, ma teadsin. Olin kord ühe hotelliketi uudiskirjas sellest kirjutanud. Enne kui taolist hotelli ehitama hakatakse, arvutatakse välja selle kogumaksumus, arvestades igat viimsetki detaili. Sel eesmärgil kogunevad eksperdid arvuti taha, sisestavad sinna kõikvõimalikku informatsiooni ning teevad esialgsed arvutused. Kogumaksumuse hulka käib iga väikseimgi detail – isegi tualettpaberi hind koos selle kasutamismahuga. Siis palgatakse üliõpilased ning saadetakse nood linnatänavatele möödujaid loendama. Selleks, et teha kindlaks võimalike hotellis toimuvate abielutseremooniate hulk, selgitatakse välja linnas elavate abieluealiseks saavate noormeeste ja neidude arv. Ühesõnaga – püütakse kõike ette näha, et sel moel ettevõtte riske vähendada. Kulutatakse pikki tunde, et panna kokku täpne plaan ja moodustada projekti töömeeskond, seejärel ostetakse maa, värvatakse töölised ja pannakse üles uhked reklaamid. Kõige peale, mida raha eest saab – muidugi veendumusel, et raha kunagi ka tagasi tuleb –, pannakse mängu nii palju kui vaja. See on suur äri.

Sellise suure äriga tegelemist saavad endale lubada vaid ettevõtted, kes tegutsevad mõne suure konglomeraadi katuse all, sest ükskõik kui palju ka riske ei hajutataks, jääb ikka oht, et midagi ei ole arvesse võetud. Selliseid riske suudavad võtta vaid hiiglaslikud konglomeraadid.

Uus Delfiini hotell, kui aus olla, ei olnud minu maitse.

Vähemalt tavasituatsioonis ma sellises hotellis peatumise eest raha välja ei käiks. See oli kallis ja mõttetute asjadega üle kuhjatud. Aga mis parata. Selline see uuenduskuuri läbi teinud hotell kord oli.

Läksin leti äärde ja ütlesin oma nime. Helesinist bleiserit kandvad neiud tervitasid mind hambapasta reklaami meenutava naeratusega. Sellise naeratuse treenimine on üks osa investeeringust. Kõigil neidudel oli seljas puhas lumivalge pluus ja juuksed korralikult patsis. Leti taga seisis kolm neidu, kuid vaid see, kes minuga tegeles, kandis prille. Need sobisid talle. Hingasin kergendatult, kui just tema minu ette võttis. Ta oli kolmest tüdrukust kõige kenam ja hakkas mulle esimesest silmapilgust meeldima. Tema naeratuses oli midagi, mis mind võlus. Ta on justkui hotelli hing, mõtlesin ma. Mulle tundus, et kohe haarab ta nagu Disney multikates kuldse kepikese ja muudab tantsiskleva tolmukübeme justkui võluväega toa võtmeks.

Tema aga kasutas kuldkepikese asemel arvutit. Ta toksis klaviatuuril minu nime ja krediitkaardi numbri arvutisse, ning kui oli ekraanile ilmunu üle kontrollinud, naeratas ta taas ja ulatas uksekaardi. Minu toa number oli 1523. Palusin temalt hotelli tutvustava brošüüri ja uurisin, mis ajast see hotell tegutseb. Eelmise aasta oktoobrist alates, vastas ta automaatselt. Seega vähem kui viis kuud.

„Kuulge, äkki oskate öelda …” tegin ma juttu. Naeratasin samuti ametlikult. Ma ju ometi oskan seda. „Kunagi oli siin sama nimega väike hotell. Kas teate, mis sellest sai?”

Tema ideaalne naeratus sai ühtäkki pisut häiritud. Sellest käis läbi kerge värelus, otsekui oleks õllepurgi kork ülimalt vaiksesse allikasse sulpsatanud, kuid see värelus vaibus kiirelt. Kuid pärast seda ei olnud tema naeratus enam päris endine. Jälgisin suure huviga seda keerukat muutust. Mulle tundus, et kohe ilmub vetevana ja küsib, kas kork, mille ma just allikasse viskasin, oli kuldne või hõbedane. Aga loomulikult vetevaim ei ilmunud.

„Sellega on nii, et …” Neiu kohendas nimetissõrmega oma prille. „See oli enne meie hotelli avamist. Seega ma ei oska teile öelda …”

Siinkohal ta katkestas. Jäin jätku ootama, kuid seda ei tulnud.

„Mul on väga kahju,” ütles ta.

„Hm …” venitasin mina. Neiu hakkas mulle iga minutiga üha enam meeldima. Oleksin tahtnud samuti nimetissõrmega prille kohendada, kuid kahjuks mina prille ei kandnud. „Aga kellelt võiks selle kohta küsida? Siinse piirkonna kohta.”

Ta hoidis hetk hinge kinni ja mõtles. Naeratus ta huulilt kadus. Hinge kinni hoides naeratamine on kohutavalt raske. Kes ei usu, proovigu ise.

„Üks hetk, palun,” sõnas neiu ja lipsas tagaruumi. Poole minuti pärast tuli ta tagasi koos neljakümnendate esimeses pooles oleva mustas ülikonnas mehega. Pilk temale ütles, et tegemist on hotellinduse profiga. Selliste inimestega olin varem töö asjus mitmeid kordi kohtunud. Nad on veidrad inimesed. Nad naeratavad peaaegu alati – neil on vastavalt olukorrale varrukast võtta oma kakskümmend viis eri tüüpi naeratust, alates külmast viisakast naeratusest kuni kontrollitud rahuloleva naeratuseni. Kõigil sellesse astmestikku kuuluvatel naerunägudel on oma number, ühest kahekümne viieni, ja neid vahetatakse vastavalt olukorrale nagu golfiklubisid. Too mees oli just sellist tüüpi.

„Tere tulemast!” tervitas mees tagasihoidlikult naeratades ja kummardas mulle viisakalt. Näis, et minu riided ei avaldanud talle eriti head muljet, mistõttu naeratuse nivoo langes kolm astet. Ma kandsin sooja karusnahaga ääristatud poolmantlit (rinnas Keith Haringi rinnamärk), peas oli mul karusnahast müts (Austria armee Alpi korpuse oma), jalas paljude taskutega vastupidavad püksid ning korralikud lumes müttamise saapad. Kõik olid laitmatud ja kvaliteetsed, lisaks praktilised, kuid hotelli fuajee jaoks ehk liialt vastupidavad. Aga see ei olnud minu süü. Lihtsalt elustiil ja mõtteviis erinesid.

„Vabandust, teil oli vist küsimus eelmise hotelli kohta?” pöördus ta äärmiselt viisakal toonil minu poole.

Ma asetasin käed vastuvõtuletile ja küsisin temalt sama küsimuse, mis neiult.

Mees vaatas mu Miki Hiirega kella loomaarstilikult murelikul pilgul, nagu uuriks ta väljaväänatud kassi esikäppa.

„Vabandust, aga …” ütles ta ja tegi siis väikse pausi, „kui tohib küsida, miks teile endine hotell huvi pakub? On teil selleks mõni konkreetne põhjus?”

Selgitasin talle olukorda. Ütlesin, et mõned aastad tagasi peatusin ma Hotel Dolphinis ja sõbrunesin omanikuga. Nüüd aga on siin kõik muutunud. Seepärast tahaksingi teada, mis temast sai. Ühesõnaga, huvi on puhtalt isiklik.

Ta noogutas mitu korda.

„Kui aus olla, siis ega mina ka midagi päris täpselt ei tea,” ütles mees hoolikalt sõnu valides. „Lühidalt kokku võttes ostis meie kontsern ära maa, kus endine Hotel Dolphin asus, ja ehitas uue hotelli asemele. Tõsi ta on, et uue hotelli nimi on sama, kuid äriliselt on tegemist täiesti teise hotelliga, eelnevaga ei ole sel mingit pistmist.”

„Aga miks siis nimi sama on?”

„Vabandust, aga seda ma tõesti ei oska …”

„Ja ma eeldan, et ega te ei tea sedagi, kuhu eelmine omanik võis minna?”

„Ma palun väga vabandust …” vastas ta, muutes naeratuse astmele kuusteist.

„Aga ehk oskate öelda, kelle käest sellist asja küsida?”

„Vaadake,” ütles ta veidi pead kallutades. „Meie oleme kõigest alluvad ning meil ei ole mingit kokkupuudet asjadega, mis olid enne meie hotelli avamist. Seega, kui te nüüd ootamatult küsite, kes võiks sellist asja teada, siis …”

Tema sõnades oli kahtlemata tõetera sees, kuid miski siin ei klappinud. Nii selle mehe kui ka tolle naise vastustest õhkus midagi tehtut. Kus täpsemalt, ei osanud ma öelda, kuid miskipärast ei suutnud ma seda tähelepanuta jätta. Intervjueerides tekib taoline professionaalne taju loomulikult. Sa tunned ära tooni, kui keegi midagi varjab, ilme, kui keegi valetab. Ilma igasuguse konkreetse aluseta. Lihtsalt tunned. Seda, et midagi on peidetud sõnade taha.

Igal juhul oli selge, et midagi enamat ma talt välja ei pigista. Tänasin meest. Ta kummardas kergelt ning läks tagaruumi. Kui mustas ülikonnas mees oli lahkunud, küsisin naiselt söömisvõimaluste ja toateeninduse kohta. Ta seletas viisakalt. Sel ajal kui ta rääkis, jälgisin ma pingsalt tema silmi. Need olid kaunid silmad. Sellised, millesse sügavamalt vaadates tundub, nagu näeksid seal midagi. Kui tema pilk minu omaga kohtus, ta punastas. See muutis ta veel sümpaatsemaks. Hm? Huvitav, miks. Kas seepärast, et ta paistab olevat hotelli hing? Igal juhul tänasin ma teda, eemaldusin letist ja sõitsin liftiga oma korrusele.

Ruum number 1523 oli ääretult luksuslik. Nii voodi kui ka vann olid üksiknumbri kohta üüratult laiad. Külmkapp oli igasuguseid asju puupüsti täis. Märkmepabereid ja ümbrikke oli külluses. Kirjapulgad ja laud olid imelised. Vannitoas oli nii šampoon, juukseloputusvahend, tualettvesi kui ka hommikumantel. Seinakapp oli samuti ruumikas. Vaip uus ja pehme. Võtsin mantli seljast ja saapad jalast, istusin sohvale ja jäin hotelli tutvustavat brošüüri lugema. Isegi see oli uhke. Kusagilt ei olnud kinni haarata. Olen ise selliseid asju teinud, seepärast tean, millest räägin.

Hotel Dolphin on täiesti uut tüüpi kõrgklassi hotell. Hotellis on kogu varustus kaasaegne ning hotell pakub ööpäevaringset täisteenindust. Kõik toad on avarad ja ruumikad, hoolikalt valitud mööbliga, vaiksed ja kodused. „Inimliku atmosfääriga”, lugesin ma brošüürist. Oli kulutatud kõvasti raha, seepärast oli ka hind kõrge.

Iga leheküljega minu imestus kasvas – mida kõike siin ei olnud! Suur kaubanduskeskus keldrikorrusel, siseujula, saun, solaarium, tennisehall, tervisekeskus koos trenažööride ja treeneriga, sünkroontõlke võimalusega konverentsiruum, viis restorani, kolm baari. Öö läbi avatud kohvik. Limusiiniteenus. Mitmesuguste kirjatarvetega varustatud kabinet, mida võis ükskõik kes kasutada. Mille iganes järele vajadus või tahtmine tekkis, kõik oli olemas. Isegi helikopterite maandumisplats katusel.

Miskit ei olnud puudu.

Uus sisustus, imeline interjöör.

Aga mis ettevõte seda omas ja opereeris? Lugesin brošüüri kaanest kaaneni läbi, kuid selle kohta ei olnud sõnagi kirjas. Mis on iseenesest veider. Sellise super A-klassi luksushotelli püstipaneku taga pidi olema mõni professionaalne hotelliketti omav korporatsioon, mõni selline ettevõte, kes ilmtingimata oma nime brošüüri kirja paneb ja oma hotelle reklaamib. Näiteks peatudes Prince Hotel’is, on tolle brošüüris ära trükitud üle riigi kõikide Prince Hotel’ide aadressid ja telefoninumbrid. Midagi sellist.

Ja veel. Miks kasutab selline suursugune Hotel Dolphin eelmise tillukese hotelli nime?

Ükskõik kui palju ma selle üle ka ei juurelnud, vastust ma ei leidnud.

Viskasin brošüüri lauale. Sirutasin jalad sohvale välja ja vaatasin viieteistkümnenda korruse aknast avanevat vaadet. Väljast paistis ainult sinine taevas. Mida enam ma välja vaatasin, seda enam tekkis mul tunne, nagu oleksin tuulelohe.

Igatsesin vana Delfiini hotelli järele. Selle aknast võis ikka igasuguseid asju näha.