Читать книгу Tantsi, tantsi, tantsi - Харуки Мураками - Страница 4

Delfiini hotell on päriselt olemas. Sapporo mitte just kõige viisakamas nurgas. Veetsin selles mõni aasta tagasi terve nädala. Ei, las ma täpsustan. Selguse mõttes. Mitu aastat sellest siis möödas on? Neli aastat. Kui päris täpne olla, siis neli ja pool. Olin sel ajal veel kahekümnendates. Peatusin Delfiini hotellis koos ühe naisega. Tema valis selle meie peatuspaigaks. Ütles, et võtame selle. Me peame selles hotellis peatuma, nõudis ta. Kui tema poleks peale käinud, ei oleks ma arvatavasti oma jalga Delfiini hotelli tõstnud.

See oli väike päevinäinud hotell, kus peale meie eriti teisi külalisi näha ei olnud. Selle nädala jooksul, mil meie seal olime, nägin hotelli fuajees ehk vaid kahte-kolme inimest, kelle kohta ma ei oska öelda, kas nad olid hotelli külalised või mitte. Aga kuna vastuvõtus oli seinalt nii mõnigi võti puudu, siis eeldasin, et hotellis oli siiski teisigi peatujaid. Mitte küll palju, kuid mõni ikka. Loogika ütleb, et kui kusagil suurlinnas hotelli silt üles riputada ja telefoninumber ärikataloogi panna, siis pole ju võimalik, et ühtegi külalist ei tule. Ent kui selles hotellis oligi lisaks meile teisi külastajaid, pidid nad küll olema kohutavalt vaiksed ja häbelikud. Me ei näinud neid, ei kuulnud neid ega tajunud nende kohalolekut – võtmete paigutus seinal oli ainus, mis iga päev veidi muutus. Võib-olla hoidsid nad hinge kinni ja liikusid mööda koridore edasi-tagasi nagu varjud? Vahel oli kuulda lifti kolisemist, kui see aga seiskus, tundus vaikus isegi rõhuvam kui enne.

Täiesti müstiline hotell.

See meenutas mulle bioloogilise evolutsiooni tupikut. Geneetilist taandarengut. Ebardlikku olendit, kes on kogemata vales suunas arenenud, kuid kelle puhul muuta ei saa enam midagi. Selle üksildase olendi arenguvektor on hävinud, nüüd seisab ta kivistunult ajaloo hämara valguse käes. Orus, kuhu on uppunud aeg. Ja süüdistada ei ole kedagi. Keegi ei ole midagi valesti teinud, keegi ei saa teda päästa. Üleüldse poleks sinna pidanud hotelli ehitama. Kõik oli juba esimesest sammust alates üks suur eksitus. Vale nupuvajutus pööras kõik saatuslikult pea peale. Kui seda segadust proovitigi parandada, tekkis uus elegantne – ei saaks öelda, et viimistletud, vaid lihtsalt elegantne – segadus, mille tulemusel näis kõik olevat veidi nihkes. Püüdes seda vaadata, kallutad iseeneslikult mitme kraadi võrra pead. Kergelt, nii et see ei tee haiget ega tundu ebaloomulikuna, ning ehk võib pikemalt sellises asendis püsides sellega isegi ära harjuda, kuigi see häirib ikka (samas aga, kui sellega ära harjud, ei näe sa hiljem päris maailma kuidagi teisiti kui taas pead kallutades).

Selline see Delfiini hotell kord juba oli. Igaühele oli esimesest pilgust selge, et see ei ole tõsiselt võetav hotell – üksteise otsa kuhjunud kaoste hulk selles oli jõudmas viimse piirini ning mitte väga kauges tulevikus pidi ajakeeris selle endasse tõmbama. See oli ängistav hotell. Ängistav nagu detsembrivihmast vettinud kolmejalgne must peni. Loomulikult on painavaid hotelle maailmas mujalgi, kuid see hotell oli teistsugune. Delfiini hotell oli olemuslikult kurb ning just seepärast kohutavalt ängistav.

On vist ütlematagi selge, et inimesi, kes sellise hotelli kasuks otsustasid – jättes kõrvale need, kes seal pahaaimamatult peatuvad –, eriti ei olnud.

Hotelli ametlik nimi oli Hotel Dolphin, kuid kuna nimi ja mulje hotellist kardinaalselt erinesid (Hotel Dolphin seostub mulle Egeuse ääres oleva kuurorthotelliga, mis on valge nagu suhkruvatt), siis kutsun mina seda Delfiini hotelliks. Sissekäigu kohal rippus pronksist silt HOTEL DOLPHIN. Ilma sildita poleks kuidagi osanud arvata, et tegemist on hotelliga. Isegi koos sildiga ukse kohal ei meenutanud see hotelli, vaid pigem päevinäinud muuseumi. Tavatut muuseumi, kuhu tavatu väljapaneku vaatamiseks ilmuvad salamisi kohale tavatu uudishimuga inimesed. Selline mulje ei olnudki reaalsusest teab mis kaugel. Üks osa Delfiini hotellist oli ka päriselt muuseum.

Kes küll tahaks sellises hotellis peatuda? Hotellis, mille üks osa oli mingi veider muuseum? Hotellis, kus hämara koridori lõpus olid lamba topis, tolmunud lambavill ning hallitusest haisvate dokumentide ja pruunikaks tõmbunud vanade fotode kuhjad? Hotellis, kus iga nurk oli täis täitumatuid mälestusi nagu paakunud pori?

Kogu mööbel oli luitunud, kõik lauajalad loksusid, ükski võti ei keeranud korralikult. Koridor oli kulunud, lambivalgus ähmane. Kõverdunud kraan vannitoas muudkui tilkus ja tilkus. Priske teenijanna (jalad nagu elevandil!) kõndis koridoris pahaendeliselt köhides. Keskealisel kurvasilmsel omanikul, kes alati vastuvõtuleti taga seisis, oli kaks sõrme puudu. Talle oli justkui otsaette kirjutatud, et ükskõik, mida ta ka ette ei võtaks, hästi see ei lõpe. Tõeline läbikukkumise etalon. Tema eksistentsi viimnegi nurk oli läbi imbunud ebaõnnestumise, allaandmise ja tagasilöökide varjunditest, nagu oleks teda päev läbi helesinises tindilahuses leotatud. Teda oleks tahtnud lausa klaaskastis looduslooklassi vaatamiseks välja panna, lisades juurde sildi Homo nihilsuccessus. Enamik inimesi muutuks kurvaks ainuüksi tema vaatamisest. Ilmselgelt poleks vähe neidki, kes teda nähes vihastaksid, sest teatud tüüpi inimestel läheb kops üle maksa pelgalt inimliku äpardlikkuse nägemisest. Kes küll sellises hotellis ööbiks?

Aga meie ööbisime. Me peame seal ööbima, ütles ta. Hiljem ta haihtus. Kadus nagu vits vette, jättes mind üksi. Sellest, et ta ära läks, teatas mulle Lammasmees. Ta läks minema, ütles Lammasmees. Lammasmees teadis, miks naine pidi lahkuma. Nüüd mõistan seda ka mina. Tema ülesanne oli mind sinna juhtida. See näis olevat olnud tema saatus. Nagu Moldau jõgi, mis peab merre voolama. Vaatasin langevaid vihmapiisku ja mõtlesin sellele. Saatusele.

Tema oli see, kes mulle esimesena meenus, kui hakkasin Delfiini hotelli unes nägema. Ta vajab mind, käis mu peast läbi. Muidu ei oleks ma ju ikka ja jälle üht ja sama unenägu näinud, ega?

Tema. Ma ei teadnud isegi ta nime. Elasin temaga küll mitu kuud koos, kuid tegelikult ei teadnud ma temast mitte midagi. Teadsin vaid seda, et ta oli ühe eksklusiivse klubi palgal olev prostituut. Klubi oli kinnine, liikmeks said vaid need, kel oli kindel positsioon. Ta oli esmaklassiline lõbutüdruk. Lisaks sellele oli tal veel mitu ametit. Päeva ajal töötas ta väikeses kirjastuses osalise tööajaga korrektorina, lisaks oli ta poole kohaga ka kõrvamodell. Teisisõnu, ta oli alati rakkes. Loomulikult ei olnud ta nimetu. Tegelikult oli tal nimesid koguni mitu, samal ajal mitte ühtegi. Ühelgi esemel, mida tal iseenesestmõistetavalt oli vähe, nime peal ei olnud. Tal ei olnud kuukaarti, juhiluba ega krediitkaarti. Üks väike märkmik tal küll oli, kuid see sisaldas vaid pastakaga sirgeldatud arusaamatuid koode. Polnud midagi, mille abil olnuks võimalik tema isikut kindlaks teha. Küllap on ka prostituutidel nimed, ainult et nad elavad anonüümses maailmas.

Olgu sellega kuidas on. Aga ma tõepoolest ei tea tema kohta praktiliselt midagi. Ei seda, kus ta sündis, ega tema tõelist vanust. Sünnipäeva samuti mitte. Ei seda, kus ta õppis, ega seda, kas tal on perekond. Mitte midagi. Ta ilmus kuskilt justkui vihmapilv ja haihtus, jättes endast maha ainult mälestused.

Viimasel ajal aga on mälestused temast uuesti tajutavaks reaalsuseks muutumas. Tunnen, et ta hüüab mind Delfiini hotelli kaudu. Just, ta vajab mind taas. Ainus võimalus temaga uuesti kohtuda on saada veel kord osaks Delfiini hotellist. Ilmselt on tema see, kes seal minu pärast pisaraid valab.

Vaatan vihmapiisku ja püüan mõelda endast kui millegi osast. Ja sellest, et keegi nutab minu pärast. See kõik näib toimuvat kusagil meeletult kauges maailmas. Justkui kusagil Kuu peal. Muidugi, see on ju uni. Ükskõik, kui kaugele ma oma kätt ka välja ei sirutaks või kui kiiresti ma ka ei jookseks, ei jõuaks ma sinna kunagi kohale.

Miks üldse keegi minu pärast pisaraid valab?

Ja ikkagi. Ta ootab mind. Kusagil Delfiini hotellis. Oma südamesopis ma ilmselt isegi soovin, et muutuksin taas selle osaks. Selle kummalise ja saatusliku paiga osaks.

Kuid Delfiini hotelli tagasiminek ei olegi niisama lihtne. Ei piisa sellest, et ma helistan ja broneerin toa, istun lennukile ja lendan Sapporosse. Sest hotelli olemasolu on vaid üks tingimus. Tingimus, mis on võtnud hotelli kuju. Delfiini hotelli tagasiminemine tähendaks taas-kohtumist mineviku varjuga. Ainuüksi mõte sellest tekitab minus masendust. Just. Olen nende nelja aasta jooksul kõigest väest püüdnud sellest külmast ja süngest varjust vabaneda. Delfiini hotelli tagasiminek tähendaks minu jaoks kõige selle minema viskamist, mida ma neli aastat vaikselt olin endasse kogunud, kõigest sellest loobumist. Mitte et ma midagi erilist oleksin saavutanud. Kui mõtlema hakata, siis oli suur osa sellest ebakindel, mugav ja tähtsusetu. Aga ma olin andnud endast parima, olin osavalt sidunud end tähtsusetute asjade abil reaalsusega ning rajanud sümboolsetele väärtustele tuginedes uue elu. Kas peaksin veel kord tühjusse naasma? Akna avama ja sinna sukelduma?

Kuid lõppude lõpuks algab kõik sealt. Selles olen ma kindel. Vaid sealt saavad asjad alguse.

Viskusin voodisse, vahtisin lakke ja ohkasin sügavalt. Põrgut, mina annan alla.

Annad alla? Mõtle, mida iganes. See ei ole sinu teha. Ükskõik mida sa ka ei mõtleks, kõik algab sealt. Nii oli kord juba otsustatud.