Читать книгу Tantsi, tantsi, tantsi - Харуки Мураками - Страница 5

Mõni sõna ka endast.

Koolis tuli mul sageli ennast tutvustada. Iga uue õppeaasta alguses pidid kõik järgemööda klassi ette minema ja teistele endast rääkima. Minul läks see tavaliselt aia taha. Õigemini ma ei saanud kuidagi aru, mis mõte sellisel asjal üldse on. Mida ma üldse enda kohta tean? Kas see, keda ma endana ette kujutan, on ikka tõeline mina? Kui juba makilindile jäädvustatud häälgi ei kosta enda omana, mis siis veel rääkida pildist, mida minu kujutlus mulle minust maalib, mind oma tahte järgi moonutades ja väänates? … Need mõtted on mind alati painanud. Iga kord kui mul tuli end teiste ees tutvustada, tundsin end kui kaheline, kes klassipäevikus omatahtsi hindeid parandab. Äärmiselt ebamugav tunne. Seepärast püüdsin ma ikka rääkida vaid objektiivsetest faktidest, mis ei nõudnud selgitusi või kommentaare (Mul on koer. Mulle meeldib ujuda. Ma vihkan juustu …). Ent isegi siis tundus mulle, justkui räägiksin väljamõeldud tegelase väljamõeldud elust. Ja kui ma sellises seisundis teiste jutte kuulasin, tundus mulle, et nemadki räägivad endast kui kellestki võõrast. Et me kõik hingame väljamõeldud maailmas väljamõeldud õhku.

Aga eks midagi tuleb öelda. Kõik algab sellest, mida me enda kohta räägime. See on esimene samm. Kas see samm on õige või mitte, eks seda ole pärast näha. Võin selle üle ise otsustada, aga seda võivad teha ka teised. Igal juhul on käes hetk, mil pean rääkima. Ning meelde jätma, millest ma räägin.

Praegu mulle juust maitseb. Mis ajast, ei oska öelda, kuid ühel hetkel avastasin, et see meeldib mulle. Kui ma põhikooli viimases klassis olin, sai mu koer kord vihma käes olles külma ning suri kopsupõletikku. Pärast seda ei ole mul ühtegi koera olnud. Ujuda meeldib mulle endiselt. Tänan tähelepanu eest …

Kuid sellega asi ei piirdu. Kui inimene elult midagi nõuab (kes meist ei nõuaks?), siis pärib elu inimese kohta veelgi rohkem andmeid. Selge kujundi joonistamiseks on vaja hulgaliselt teavet. Muidu vastust kätte ei saa.

Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.

Vajutan DELETE-klahvi. Ekraan läheb valgeks. Inimesed klassiruumis hakkavad mind asjadega pilduma. Räägi veel! Räägi endast rohkem, karjuvad nad. Õpetaja kortsutab kulme. Ma jään sõnatuks ja seisan kivistunult tahvli ees.

Kui sa ei räägi, siis ei alga midagi. Seega räägi! Ja võimalikult pikalt. Kas hästi või halvasti, eks see selgu pärastpoole.