Читать книгу Tantsi, tantsi, tantsi - Харуки Мураками - Страница 9

Hiiglasliku sipelgapesa sarnases arenenud kapitalistlikus ühiskonnas ei ole töö leidmine sugugi keeruline. Seda muidugi siis, kui töö loomuse ja sisu osas väga pretensioonikas ei ole.

Sel ajal, kui mul veel kontor oli, süvenesin ma peamiselt toimetamise töösse, kuid selle kõrvalt kirjutasin vahel ka ise. Selles äris oli mul endiselt mõni tuttav. Seepärast oli mul lihtne hakata elatist teenima vabakutselise kirjanikuna. Niikuinii mul ju elamise peale eriti ei kulunudki.

Võtsin vana märkmiku ja tegin paar telefonikõnet. Küsisin otse, ega minusugusele juhtumisi tööd pakkuda pole. Lisasin, et olen teatavatel põhjustel mõnda aega jõude elanud, kuid nüüd tahaksin võimalusel taas tööle hakata. Sain kohe mitu pakkumist. Tõsi, midagi erilist need ei olnud. Enamasti ruumi täitvate artiklite kirjutamine firma uudiskirjas või reklaambrošüüris. Vähemalt pooled tekstidest, mida kirjutada tuli, olid pehmelt öeldes mõttetud, sellised, millest kellelegi mingit kasu polnud. Paberimassi ja trükivärvi raiskamine. Mina aga sellele kõigele ei mõelnud ning kribasin valmis ühe teksti teise järel. Algul tööd eriti palju ei olnud. Töötasin päevas ehk umbes kaks tundi, muul ajal jalutasin niisama ringi või käisin kinos. Vaatasin ära päris korraliku koguse filme. Nii möödus kolm kuud. Tundsin kergendust, et olin vähehaaval ühiskonnaga kontakti saanud.

Muutused hakkasid toimuma sügise hakul. Töö maht suurenes järsult. Mu telefon oli punane, postkast umbes. Kohtusin tööasjus paljude inimestega, käisin nendega koos söömas. Nad olid minu vastu lahked ning lubasid, et sokutavad mulle veel mõne tööotsa.

Põhjus oli lihtne. Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole, ilust), oli mul töö poole kuueks valmis. Kui kästi parandusi teha, siis need olid kella kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.

Just nagu lume rookimine.

Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.

Mul ei olnud kübetki ambitsioone, kübetki soove. Viisin vaid tulnud töö süstemaatilise järjekindlusega lõpuni. Kui päris aus olla, siis olen nii mõnigi kord tabanud end mõttelt, et kas see ei ole mitte inimelu mõttetu raiskamine. Ent kui juba paberimassi ja trükivärvi nii tarbetult kulutatakse, mis õigust oleks siis mul öelda, et minu elu raisatakse, oli järeldus, milleni jõudsin. Me elame arenenud kapitalistlikus ühiskonnas. Selles on raiskamine suurim voorus. Poliitikud kutsuvad seda „sisenõudluse optimeerimiseks”. Mina nimetan seda mõttetuks raiskamiseks. Mõtteviisid on erinevad. Üks on aga kindel – ühiskond, milles me elame. Kui see ei meeldi, siis pole muud kui minna kas Bangladeshi või Sudaani.

Mind Bangladesh ja Sudaan eriti ei huvitanud.

Seepärast olin vait ja tegin tööd edasi.

Mulle hakkas tulema mitte ainult uudiskirjade alaseid töid, vaid huvi tundsid ka tavalised ajakirjad. Miskipärast pakkusid kõige rohkem tööd just naisteajakirjad. Hakkasin neile tegema intervjuusid, vahel ka reportaaže, ent võrreldes firmade pisitrükistega töö huvitamaks ei muutunud. Ajakirjade iseloomu tõttu oli enamik intervjueeritavaid seotud meelelahutustööstusega. Nendega oli see häda, et nad vastasid küsimustele alati kindlal moel. Võisin juba enne küsimuse esitamist aimata, kuidas nad vastavad. Halvimal juhul kutsus mänedžer mu esmalt enda juurde ja nõudis aru, mida ma küsida kavatsen. Seetõttu olid vastused minu küsimustele juba enne intervjuud valmis mõeldud. Kui ma kord ühelt seitsmeteistaastaselt lauljannalt küsisin midagi, milles me kokku leppinud ei olnud, torkas kõrval seisev mänedžer kohe: „Sellest polnud varem juttu, me ei saa sellele vastata.” Hakkasin tõsiselt kahtlema, kas see neiu ilma mänedžerita ikka teab, mis kuu oktoobrile järgneb. Sellist asja on muidugi keeruline intervjuuks nimetada. Ometigi andsin ma endast parima. Enne intervjuud tegin ära korraliku kodutöö ja mõtlesin välja küsimused, mille peale teised ei tulekski, ja nägin kõvasti vaeva artikli ülesehitusega. Mitte et keegi oleks seda teab mis hinnanud või mulle mõne sooja sõna poetanud. Pingutasin, sest mulle endale tundus nii kõige lihtsam. Enesedistsipliin. Sõrmede ja pea, mida ma mõnda aega liigutanud ei olnud, praktiliste, võimalusel aga ka mõttetute asjadega kurnamine.

Sotsiaalne rehabilitatsioon.

Olin hõivatum kui kunagi varem. Lisaks regulaarsetele töödele, mida juba iseenesest oli kuhjaga, tuli ka palju kiireloomulisi otsi. Tööd, mida keegi teine teha ei tahtnud, jõudsid alati minuni. Keerulisemate oludega seotud tööotsad sain samuti just mina endale. Selles ühiskonnas olin ma otsekui romula. Kõik, mis jupsis, visati minu juurde. Keset ööd, siis kui kõik magasid.

Summa minu pangaarvel paisus mulle endalegi uskumatult suureks, aga aega raha kulutada mul polnud. Ma sain lahti oma vanast autost, mis pidevalt tõrkus, ning ostsin tuttavalt asemele odava hinnaga Subaru Leone, mis ei olnud küll kõige uuem mudel, kuid läbisõidetud kilometraaž oli minimaalne ning isegi stereo ja konditsioneer olid olemas. See oli minu esimene stereo ja konditsioneeriga auto. Kuna minu senine korter oli kesklinnast kaugel, kolisin ma Shibuya lähedusse, kus oli küll veidi lärmakas, sest otse akna taga kulges kiirtee, kui see aga ei häirinud, siis oli korter täitsa korralik.

Magasin mitme naisega, kellega töö mind kokku viis.

Sotsiaalne rehabilitatsioon.

Mu vaist ütles mulle, milliste naistega tasub magada. Ja seda, kellega suudan magada, kellega mitte, ning sedagi, kellega kohe kindlasti ei peaks magama. Selline instinkt tekib aastatega. Lisaks teadsin alati, millal on õige hetk suhe katkestada. See toimus äärmiselt lihtsalt ja loomulikult. Ma ei teinud kellelegi haiget ja ka minu süda ei lõhkenud. Minus lihtsalt ei olnud sellist kollet südamevärinaks.

Kõige tõsisem suhe oli mul tolle telefonifirmas töötava naisega. Tutvusin temaga uusaastapeol. Me mõlemad olime purjus, tögasime teineteist, kuid me klappisime kohe ja lõpetasime minu juures voodis. Tal oli hea pea ja sile säärejooks. Istusime sageli minu Subarusse ja sõitsime igal pool ringi. Millal iganes talle pähe kargas, helistas ta mulle ja küsis, kas võib ööseks minu juurde tulla. Ühegi teise naise jalg nii kindlalt minu ukse vahel ei olnud. Me mõlemad teadsime, et see suhe ei vii kuhugi, kuid me nautisime vaikselt meile antud armuaega. Üle pika aja tundsin endas rahu. Me hellitasime teineteist, rääkisime sosinal. Ma tegin talle süüa, me vahetasime sünnipäevakingitusi. Käisime džässiklubis, jõime kokteili. Me ei tülitsenud kordagi. Me teadsime, mida me teiseteisest tahtsime. Kuid ka see lõppes ühel päeval. Ootamatult nagu katkenud filmirull.

Tema lahkumine jättis minusse suurema kaotustunde, kui oleksin oodanud. Tundsin mõnda aega end talumatult tühjana. Mina jäin. Kõik lahkusid üksteise järel, vaid mina jäin venivasse aega vegeteerima. Selline elu oli nagu päris, aga justkui ei olnud ka.

Kuid see ei olnud peamine põhjus, miks ma end tühjana tundsin.

Kõige suurem probleem oli see, et tegelikult ei olnud mul teda vaja. Ta meeldis mulle. Mulle meeldis temaga koos olla. Temaga kahekesi olles veetsin ma meeldivalt aega. Harjusin selle mõnusa tundega. Kuid siiski ei olnud tema see, keda otsisin. Mõistsin seda selgelt juba kolm päeva pärast tema lahkumist. Olin olnud korragi nii tema kõrval kui ka Kuu peal. Tema rindu enda vastas tundes vajasin ma tegelikult hoopis midagi muud.

Mul võttis neli aastat, et taas rööpasse saada. Ma rabasin tööd, ning tehes seda nagu kord ja kohus, saavutasin ma inimeste usalduse. Nii mõnigi – neid ei olnud küll palju – tundis minu vastu isegi sümpaatiat. Ometi oli ütlematagi selge, et sellest ei piisanud. Kohe üldse mitte. Liiga palju olin ma raisanud aega ainuüksi selleks, et jõuda tagasi alguspunkti.

Mis seal ikka, mõtlesin ma. Olen kolmekümne neljane ja uuesti tagasi alguses. Ja mis siis nüüd edasi? Millest pihta hakata?

Tegelikult polnud vaja pikalt mõelda. Teadsin, millest alustada. Nagu tihke pilv oli otsus juba ammu mu peas hõljunud. Mul lihtsalt polnud piisavalt meelekindlust seda täide viia, olin seda päevast päeva edasi lükanud. Ma pean minema Delfiini hotelli. Sealt saab kõik alguse.

Seal pean ma kohtuma temaga. Tolle kõrgklassi prostituudiga, kes mu Delfiini hotelli juhatas. Kiki ootab mind seal. (Lugejale on vaja tema nime, isegi kui see on vaid tinglik. Tema nimi on Kiki. Tegelikult saan tema nime teada alles hiljem – mis asjaoludel, sellest pärastpoole –, kuid mugavuse mõttes annan tema nime teada juba nüüd. Seega, Kiki. Vähemalt selles kummaliselt kitsas maailmas kutsutakse teda nii). Ning Kiki on süütevõti. Ma pean ta taas sellesse tuppa kutsuma. Tuppa, kuhu kord sealt väljudes enam tagasi ei tulda. Kas see mul õnnestub, ma ei tea. Aga mul ei jää muud üle kui proovida. Siit algab uus tsükkel.

Pakkisin asjad kokku, lõpetasin meeletul kiirusel tööd, mille tähtaeg oli lähenemas, ja tühistasin kõik tellimused, mis olid järgmiseks kuuks planeeritud. Helistasin tööandjatele ja teatasin, et perekondlikel põhjustel olen sunnitud ootamatult kuuks ajaks Tōkyōst lahkuma. Mõned toimetajad virisesid veidi, aga mis neil üle jäi. Selline käitumine oli minu puhul esmakordne, samas oli tegemata töödega veel aega, nii et neil oli võimalus keegi teine asemele leida. Lõpuks said kõik asjast aru. Lubasin, et olen kuu aja pärast tagasi ja valmis taas tööd rügama. Seejärel istusin lennukile ja lendasin Hokkaidōle. Oli 1983. aasta märtsi algus.

Minu lahinguväljalt taandumine ei piirdunud aga ühe kuuga.