Читать книгу Tantsi, tantsi, tantsi - Харуки Мураками - Страница 3

Näen sageli unes Delfiini hotelli.

Unes kuulun talle. Teisisõnu, mingi katkematu seisundi tõttu olen tema osa. Unenägu viitab selgelt sellisele pidevusele. Delfiini hotell ise on veidra kujuga ja ülimalt kitsas. Sedavõrd kitsas, et näib pigem katuse all oleva sihvaka sillana. Sillana, mis sirutub katkematult üle aegruumi. Ja mina olen osa sellest. Keegi seal valab pisaraid. Pisaraid minu pärast.

Hotell on mu endasse haaranud. Ma tunnen tema pulssi ja soojust. Oma unenäos olen üks tema organitest.

Pärast sellist unenägu avan silmad. Kus ma olen, pärin ma mõttes. Ei, mitte ainult mõttes. Kuulen end ka tegelikult ütlemas: „Kus ma olen?” Täiesti mõttetu küsimus. Vastus on ju selletagi selge. See siin on minu elu. Minu igapäev. Kõik, mis kuulub „minaks” kutsutava reaalse eksistentsi juurde. Pean tahtmatult tunnistama, et sellised kord juba on minuga seotud asjad, teod ja olukorrad. Vahel magab minu kõrval naine. Enamasti olen siiski üksi. Mina, lõikava kiirtee krigin minu korteriakna taga, klaas (mille põhja on viis millimeetrit viskit jäänud) voodipeatsis ning vaenulik – ei, ilmselt lihtsalt ükskõikne – tolmune hommikuvalgus. Mõnikord sajab vihma. Sel juhul ei tõuse ma kohe, vaid jään mõneks ajaks voodisse lebama. Kui klaasi on jäänud tilk viskit, joon selle põhjani ja mõtlen tilkuvaid räästaid vaadates Delfiini hotellile. Sirutan aeglaselt käed välja. Kompan end, veendumaks, et mina olen ikka mina, mitte osa millestki. Mina ei ole millegi osa! Ometigi ei taha uni mu meelest kaduda. Kui ma käe välja sirutan, võpatab koos sellega ka kõik see, millesse kuulun. Nagu keerukas vesiratas, hakkab see vaikse kriginaga aeglaselt ja ettevaatlikult liikuma. Jään kuulatama. Kuulen, kuidas keegi nutta tihub. Vaikselt ja lohutamatult. Kusagilt pilkasest pimedusest kostab vaikne nutt. Keegi valab minu pärast pisaraid.