Читать книгу Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad - Hendrik Groen - Страница 10

Kell 16.35 – Printsess Margrieti kool

„Jeesuslaps on kadunud. Igalt poolt on juba otsitud. Kadunud. Ma ei saa ju ilma jeesuslapseta jõulunäidendit lavale lasta? Lõpuks ometigi sai näidendisse organiseeritud ehtne imik, ja nüüd – palun väga – selline pauk.“

„Kas me ei võiks seniks nukku kasutada?“ pakkus Harry.

„Vanemad istuvad saalis, nii et see ei lähe, nad saavad kohe aru. Sina pead neile ütlema, selle lapse vanematele. Issand, nad juba vahivad meid. Ära vaata kohe vastu, idioot!“

Harry sai ehmatusest peaaegu rabanduse. „Miks mina? Mina ei tunne neid inimesi. Nad on Estri sõbrad. Kas tema ei võiks neile öelda? Lähen otsin ta üles.“

„Võid otsima jäädagi, sest Ester puhkab Veluwe metsades,“ turtsatas Hetty.

Harry tundis end järjest kõhedamalt. „Jah, aga sina oskad sääraseid asju alati palju paremini ja minul on vaja siin olukord kontrolli all hoida.“

„Harry, mul on niigi tegemist küll.“

„Millega siis?“

„Eks ikka selle ja teisega.“

„Mis selle ja teisega?“

„Kuule, Harry, sa kas lähed räägid kohe praegu lapse vanematega või lähen mina ja räägin sinu kohta siin ja seal seda ja teist.“

Mees kattus higiga. „Ma kutsun nad korraks tahapoole.“

„Jah, sa kutsud nad korraks tahapoole ja räägid neile, et oleme last juba igalt poolt otsinud, aga meil pole vähimatki aimu, kuhu nende pojakene võis jääda. Või oli see jeesuslaps tüdruk? Igatahes on ta kadunud.“

„Kõigi kuuldes ütlen neile?“

„Ei, muidugi mitte, vii nad minu kabinetti.“

„Ja kus last viimati nähti?“

„Koridoris tualettruumide juures. Seal oli hea rahulik ja lapsevanker oli kõige vähem jalus. Minu meelest ütlesid sa ise Geertile, et vankrit peaks niikaua seal hoidma. Mina helistan nüüd vahepeal politseisse.“ Ning ta kadus kardinate vahele.

Harry rajas endale läbi inimsumma teed silmatorkamatu abielupaari poole, kes oli neid saali keskelt kogu aeg pinevalt jälginud. Naine oli teinud asjatu katse natuke pidulikum välja näha: pruun kleit prossiga, selle all argipäevakingad ja selle kohal jumetu pea sirgete juustega. Mees nägi välja, nagu oleks ta otse töölt tulnud, ilmselt mõne ametiasutuse kontorist.

Nende näost võis juba kaugelt eemalt välja lugeda halba eelaimust.

„Aa, härra ja proua, ee ... kas te, ee ... tuleksite korraks tahapoole?“ Harry püüdis näida võimalikult kindel ja rahulik, kuid ta hääl murdus suurest ärevusest.

„Mis toimub? Ega Sabinega midagi juhtunud pole? Kas lapsega on midagi juhtunud?“ Ema silmis oli paanika.

Isa köhatas kurgu puhtaks. „Seal tagapool on ikka kõik hästi?“

„Jajaa, muidugi, jah, lihtsalt üks asi vaja lahendada. Kas tuleksite palun kaasa?“ Haldusjuht ei suutnud midagi paremat välja mõelda. Ta otsis meeleheitlikult viisi, kuidas puhtalt välja tulla, kuid ei näinud väljapääsu. Ta sammus abielupaari ees uuesti läbi tõukleva ja tungleva rahvasumma lava küljel asuva trepi juurde, astus vaevaliselt viis astet üles ja juhatas näost valgeks läinud lapsevanemad mööda kolmest abiks olevast emast, kes kardina taga omavahel elavalt vestlesid. Ema ja isa möödudes nende vestlus katkes.