Читать книгу Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad - Hendrik Groen - Страница 8

Kell 16.35 – Printsess Margrieti kool

Valitses suur segadus. Lapsevanemad püüdsid endale kulisside poole teed rajada, samal ajal kui koolijuhataja loosimüüjaid vastassuunas saali surus. Vanaisad, vanaemad ja väikelapsed tunglesid spetsiaalselt selleks puhuks kokku klopsitud joogileti poole. Limonaadi-, kakao-, tee- ja kohvijagajad polnud enneaegse pausiga arvestanud ning püüdsid nüüd plasttopsid nii kiiresti täis saada, et osa sisust maha läigatas. Kohvi ja limonaadi nirises laualt põrandale.

Õpetajad tegid abituid katseid luua mingitki korda, misläbi kaos veelgi suurenes. Kooli haldusjuht jäi olukorra keerukusest hoolimata kindlameelselt jälgima, et lapsed koolis nätsu ei näriks.

Võimla polnud teatrisaaliks just kõige sobivam. Mõned vabatahtlikult oma abi pakkunud isad olid kõrgete akende katmiseks üles riputanud roosa krepppaberi, mis ei tekitanud niivõrd jõulutunnet, kuivõrd muljet, et võimlast on saanud suur bordell, kuigi bordellides pole tavaliselt varbseina, rõngaid ega sada viitkümmet klapptooli. Punasest ja valgest paberist volditud jõulukellukesed pidid koos suhteliselt kidura jõulupuuga garanteerima „ainulaadse atmosfääri, mis kuulub valguse peo juurde“. Suurema puu soetamisest oli kooli haldusjuht resoluutselt keeldunud: „Kes kõik need okkad kokku koristab? Ja pealegi pole mul ka piisavalt küünlaid.“ Nii hoidis ta koolile jälle paraja portsu raha kokku.

Kitsi mees, see Harry van Staveren, haldusjuht suure tähega. Tal oli spetsiaalne varustaja, kellelt ta säilimisaja ületanud mandliküpsiseid tellis. See, et iga tassi tee kohta võiks käia eraldi teekotike, ei läinud Harry juures läbi. Koolipuhvet oli tema valitseda ja iga senti veeretas ta peos, nagu oleks see tal viimane. Esmaabikarbi haldajana lõikas ta isegi plaastrid nii kitsaks, et õpilase marraskil nahk jäi serva alt välja paistma. „Kes piskust lugu ei pea, see polegi enamat väärt,“ silmakirjatses ta, kui keegi julges natuke kriitikat avaldada. Seejuures oli ta laisk nagu lõvi Artise loomaaias. Kakskümmend kolm aastat tagasi oli keegi temaga eksikombel tähtajatu töölepingu sõlminud. „Niisiis,“ ütles Harry, „sellel peab küll nupp kõvasti nokkima, kes mind enne pensioni kohalt tahab kangutada.“

Haldusjuht seisis lavale viiva trepi kõrval, direktriss trepi peal.

„Juhtunud on midagi kohutavat. See on äh ... see on ... kohutav, košmaarne, kõik läheb täiesti metsa,“ kogeles ta. Silma­nähtavalt polnud direktriss enam päris tema ise. Tavaliselt ei ütleks ta kunagi, et kõik on metsa läinud, vaid pigem, et asjalood on kulgenud natuke teisiti, kui eeldatud.

Kuule, ütle ometi, mis lahti on, mõtles haldusjuht endamisi.

„Rahu, Hetty, räägi kõigepealt, mis juhtus, siis ma leian võib-olla kellegi, kes probleemi ära lahendab.“

Direktriss hingas sügavalt sisse. „Harry, jeesuslaps on kadunud.“