Читать книгу Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad - Hendrik Groen - Страница 11

Kakskümmend minutit varem – Printsess Margrieti kool

Evert väntas valju krigina saatel läbi märja linna. Hakkas juba hämarduma ja tänaval oli palju rahvast. Ta võttis kurvi paremale, tahtis jälle kiiret sõitu teha, kuulis oma ketikaitse juures tuhmi raksatust – ja vajutas oma jala ootamatult tühjusse. Ta kaldus paremale, põrkas vastu äärekivi, õllepurk veeres tänavale ja palju ei puudunud, et ta oleks kõnniteele sirakile maandunud. „Kurat, seda veel vaja, et kett maha tuleb.“

„Vaata ikka ette, vanamees,“ ütles üks paks blond daam, kes kandis liiga kitsaid retuuse.

„Ära pane pahaks, praepeekon,“ lausus Evert sõbralikul toonil. See ajas naise segadusse. Ta polnud kindel, kas oli õigesti kuulnud, kõhkles natuke, näitas kindluse mõttes keskmist sõrme ja astus edasi.

Evert vaatas oma ratast. Ajast ja arust ketikaitse, kinni roostetanud ja sodi täis. Kusagil selle taga oli hammasrattalt maha tulnud kett. Vastupidiselt oma sisetundele võinuks ta proovida ketikaitse maha saada, keti uuesti paika panna ja siis plastjupid enam-vähem õigesse kohta lükata. Võimalus, et see õnnestub, oli väike. Ja kui ka õnnestuks, siis pole välistatud, et paar tänavat edasi algaks kõik otsast peale. Käed õlised, riided õlised, ainult kiru ja vannu – ning lõpuks peab ikkagi jala edasi astuma. Parem oleks selle päevaga harjuda ja lasta asjadel minna nii, nagu nad lähevad. Ta pani ratta ühe koolimaja aia äärde lukku.

Kõigele krooniks tundis ta, et peab kohe vetsu saama. Evert vaatas paaniliselt enda ümber ringi. Kooliõu oli rattaid täis, kuid muidu nagu välja surnud. Kindlasti toimus sees mingi üritus. Välisuks seisis kutsuvalt lahti – ja koolides on ju tualett. Ta sisenes koolimaja tühja fuajeesse. Eemalt kostis häälte­suminat. Ta avas hea õnne peale ühe ukse. See viis väikesesse koridori, kus oli neli ust, millest kolmel WC-märk. Ta hingas kergendatult ja sööstis esimesest uksest sisse, rebis jope seljast ning lasi sellel enda ette põrandale kukkuda. Külmast kangete sõrmedega oli raske püksilukku lahti saada. Aeg surus peale. „Kohe teen püksid täis,“ pomises ta.

Tükk riiet oli luku vahele kinni jäänud ja lukk kiilus keskelt kinni. Paaniliselt kiskus ta jõuga püksid alla ja potsatas viimasel hetkel sügava kergendusohkega väikesele lastepotile. „Oh sa poiss, küll ikka mõjub hästi, kui vahel millestki lahti saad,“ pomises ta paar sekundit hiljem. Kuid rõõm ei kestnud kaua. „Isssver-susssver, mu jope!“ Pott oli nii väike, et ta õieti sinna peale ei mahtunud. Oma ärevuses oli ta enda ees maas oleva jope läbimärjaks soristanud. „Oh õudust, see veel puudus. Kas need jamad täna üldse ei lõpegi?“ Vaikselt vandudes vaatas ta, kas kusagil leidub käterätte või midagi, millega saaks oma jope natuke kuivemaks pühkida.

Ta ehmus, kui kuulis koridoriust avanemas.

Evert taipas äkitselt, et kabiini ukse alt on võimalik sisemusse näha. Ta korjas kiiresti oma märja jope üles ja tõstis potil istudes jalad põrandast nii kõrgele, kui sai. Kümne sekundi pärast olid jalad tinarasked, kahekümne sekundi pärast teadis ta, et ei pea enam kolme sekunditki vastu, ja kahekümne kahe sekundi pärast kuulis ta ust sulgumas. Kergendustundega laskis ta oma kõhnad valged jalad põrandale.

Kuid mida nüüd jopega teha? Ettevaatlikult piilus ta vetsukabiini ukse vahelt välja. Tema suu vajus ammuli: seal seisis lapsevanker, vankris magas beebi ja üle vankri käepideme rippus pikk kreemikas toonis vihmajope.