Читать книгу Väike üllatus ehk Kuidas Hendrik ja Evert sekeldustesse satuvad - Hendrik Groen - Страница 12

Kell 16.40 – Printsess Margrieti kool

Harry van Staveren, haldusjuht suure algustähega, astus näost tuhkhalliks muutunud vanemate ees direktori kabinetti. Ta sulges hoolikalt ukse.

„Võtke palun istet, kas sooviksite äkki tassikest kohvi?“

„Ei, ma tahan kõigepealt teada, mis lahti on,“ vastas isa.

Harry kõhkles, neelatas korra, laskis silmadel ringi käia ja pobises: „Teie ... ee, teie laps on kadunud.“

„Mis te sellega mõtlete?“ küsis isa juhmi näoga.

Ema tõmbus veel väiksemaks ja valgemaks, kui ta juba niigi oli, ning hakkas nuttu tihkuma. „Kuidas see on võimalik, kadunud?“

„Jah, kuidas saab meie tütar kaduma minna? Kas keegi siis tema järele ei vaadanud?“

„Ikka-ikka, kogu aeg oli keegi tema juures, ainult ee ... hästi korraks vist mitte, ee ... võib-olla.“ Harryl ei tulnud midagi paremat pähe. „Ja me leiame teie lapsukese kindlasti kohe varsti üles. Ta ei saa väga kaugel olla, arvan ma. Kas soovite vahepeal tassi kohvi?“

Ema suutis veel ainult nuuksuda. Isa silmist paistis paanika. „Kus teda viimati nähti?“ hüüatas ta. „Kes teda viimati nägi?“

„Selle peame veel välja selgitama.“ Harryl voolas higi ojadena. „Ma lähen nüüd küsin, kas vahepeal on midagi selgunud. Oodake teie siin.“ Ja ringi vaatamata lipsas ta kabineti uksest välja, otsides kedagi või midagi, mille taha saaks peitu pugeda.

Vanemad jäid hetkeks liikumatuks. Siis aga tormas isa haldus­juhile järele, tema kannul nuttev ema, kes pisarate tõttu ei märganud kinnilangevat ust ning sai sellega otse vastu nägu. Ta vankus. Tema mees kuulis mütsu, pööras ringi, kõhkles, tahtis esialgu edasi joosta, kuid pöördus siiski uuesti, võttis naisel käest kinni ja tahtis oma teed jätkata – kuid haldusjuht oli selleks ajaks silmist kadunud.

„Kus ta nüüd jäi?“ Paanikas inimesed klammerduvad kõige külge, mis parasjagu käepärast, ning antud juhul oli see haldus­juht. Kuna aga too oli nüüd minema pääsenud, läksid nad veel rohkem närvi.

„Eest ära ... vabandust ... palun laske läbi ... vabandust ... eest ära.“ Oma vapral moel rajasid nad endile inimeste ja spordi­riistade vahel teed. Ühel naisel läks seetõttu kuuma kohvi peokleidi peale. „Assa lipakas! Vaata ometi ette, inimene!“ Inimeste tsiviliseerituse tase on tihtipeale madal. Liiga madal, kui kleidile läigatab kuum kohv. Lapse ema ei märganud aga midagi ja koperdas oma mehele järele. Too oli jõudnud ühte koridori ning nägi natuke eemal uut õlekõrt. Mappe, karpe ja paberipakke täis topitud väikese ruumi akna taga seisis direktriss ja sõimas parajasti mingil mehel nägu täis. Mürakas mees nagu muiste, nägu peas nagu peksasaanud kutsikal. Läbi suletud ukse oli kuulda direktrissi sõnavalingut: „Sa igavene lontrus, sa jätad vankri järelevalveta tualettide juurde, nii ei tee ka viimane juhmakas! Millal see oli, millal sa viimati järele vaatasid, millal sa last nägid? Vasta mulle, mees!“

Nimetatud lontrus kogeles: „Noh, ee ... veerand tun... tunnikest tagasi ... või nii ... võib-olla kakskümmend minutit.“ Valged süljeniidid rippusid ta suunurkadest alla. Higipiisad veeresid üle paksude põskede ja silmad punnitasid pealuust välja. Jäi mulje, et parema meelega pistaks ta kõige oma saja seitsmeteistkümne kiloga läbi kanalisatsioonitorude plehku. „Harry käskis mul ära tulla, et vahepeal limonaadi välja valada.“

„Kui mina ütlen, et sa pead kuskil valv...“ Direktriss katkestas oma lause, kui nägi läbi akna lapse vanemaid liginemas. Hetkeks kõhkles ta, kuid tegi siis sõbraliku näo pähe ja avas ruumi ukse.

„Tulge sisse. Uurin just kolleegi käest, kuidas asjalood täpsemalt on,“ lausus ta, surudes kõigepealt isal, siis emal liiga pikalt kätt, justkui lootes neid niimoodi maha rahustada. „Mulle teada­oleva informatsiooni kohaselt on väiksekene nüüd umbes kümme minutit kadunud olnud, kuid me leiame ta kindlasti kohe varsti üles. Ta ei saa kaugel olla. Ärge ainult muretsege, võib-olla on keegi ...“

„Muretseme küll. Isegi väga. Mida me nüüd, ee ... teha saame? Last ju otsitakse? Kust teda juba otsitud on?“ katkestas teda isa.

„Igalt poolt muid...“ Direktriss taipas liiga hilja, et selline vastus ei mõju just kõige rahustavamalt, ning jätkas: „Kindluse mõttes peaksime me, lihtsalt nii igaks juhuks, siiski politseisse helistama, arvan ma.“

„Lihtsalt milliseks juhuks?“ sekkus nüüd esimest korda surmkahvatu ema.