Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 25

Eile, tee ajal tõusis proua Lacroix rahvast täis söögisaalis püsti. Ta on siin vaid kuu aega olnud ja selle lühikese aja jooksul põlu alla sattunud. Selleks polnud muud vaja kui silmatorkavat väljanägemist. Lehvivad ja värvilised lillelised kleidid, sallid ja kübarad, punaseks võõbatud huuled ja lillad küüned. Ning ta räägib veidi ninatarga tooniga.

Proua Lacroix kõlistas lusikaga nii kaua vastu teetassi, kuni kõik talle tähelepanu pöörasid. Ta köhatas kurgu puhtaks.

„Nagu teate, olen ma performance-kunstnik.” Pomin ümberringi. Paljudel polnud aimugi, mida see tähendab. „Nii korraldasin ma möödunud kahel nädalal performance’i, jättes erinevatesse kohtadesse puuvilju. Võõrandumise märgiks. Ja näitamaks, et andmine on tähtsam kui võtmine. Ning kuna puuviljad on tervislikud.”

Pomin muutus nüüd ärritunud häälte virvarriks.

„Sa keerasid mul närvid tuksi oma õuntega,” väljendas proua Slothouwer laialt levinud meelepaha. Paljud noogutasid nõusolevalt.

„No minu meelest oli väga naljakas,” ütles Leonie, klubi Vakumisu uus liige, ja ma olin tema üle uhke. Kiiresti kujunes välja kaks leeri, performance’i poolt ja vastu. Vähemus, kes ei lähe kohe endast välja, kui midagi ootamatut juhtub, oli poolt, ülejäänud asukad vastu. Kahjuks polnud Evert nõus maha pidama jõulist, üheselt mõistetavat kõnet leidpuuvilja poolt.

Aegamööda rahu taastus. Suure ärevusega olid mõned asukad isegi unustanud tee kõrvale küpsist süüa.

Oli tore lõpplahendus.

Kihlveo Evertiga kaotasin mina. Puuviljapoetaja pärines majaasukate, mitte personali hulgast. Võlgnen Evertile raamatu. Ehk saab see olema raamat puuviljasalatitest, kui selline on olemas. Evert omakorda ostab proua Lacroix’le puuviljakorvi, nagu lubas.