Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 28

Feta juust ja Nana Mouskouri olid peaaegu ainukesed asjad, mis pähe torkasid, kui Kreeka teema jutuks tuli. Lisaks ka kaks kadunukest: kreeklane Zorba ja Demis Roussos, viimane ainuüksi seepärast, et ta just äsja ära suri.

„Võibolla on ka Nana Mouskouri juba surnud. Siis jääb ainult feta, aga seda ma ei armasta,” võttis proua van Diemen Kreeka olulisuse kokku.

Ja nagu oleks saatana sõrm mängus, kukub Hispaanias alla Kreeka hävituslennuk F-16.

„Kümme hukkunut,” luges proua Duits ette.

„Kas seal olid reisijad peal?” küsis keegi.

„Kindlasti oli masin halvasti hooldatud,” teatas härra Bakker.

Ei, pole mitte mingit põhjust Kreekat Euroopa Liidus pidada. Sellega sai küsimus ammendatud.

Viimane aeg, et midagi toimuks. Õnneks alustame neljapäeval oma restoraniprojektiga, sest tunnen juba, kuidas ängistus peale tuleb. Teen oma igapäevaseid jalutuskäike ja sõidan paar korda nädalas invaskuutriga, aga see toob igapäevasesse laiskellu vaid vähekene vaheldust.

Ka sõber Evert pole viimasel ajal nii reibas nagu tavaliselt. Põhjust ma ei tea ja pole ka eriti mõtet küsida.

„Henk, kui midagi ka oleks, siis pole mul mingit tahtmist sinuga sellest rääkida.”

„Einoh, muidugi mitte, sõbrakene, endast rääkida… mõelda vaid,” tegin veel ettevaatliku katse teda urust välja meelitada. „Sa oled viimasel ajal lihtsalt veidi igav.”

Evert urises midagi sarnast nagu „mida iganes” ja vahetas oma tavapärasel kombel kõrvale põigates teemat: „Henkie, mida ma sulle valada tohiksin?”

Siis tegime ühe malepartii, nagu poleks midagi lahti.