Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 26

Käin tihti suletud osakonnas Grietjet külastamas. Ta tervitab mind alati väga rõõmsalt, kuigi ei tea enam, kes ma olen.

„Kui tore, et mulle külla tulite. Ja milline ilus ilm. Harukordne, eks ole.”

Tal on visiidi üle südamest hea meel, mis on ka põhjus, miks ma korrapäraselt põetusosakonnas käin. Grietjest on saanud dementne naine, kuid selline, nagu lootis: heatujuline ja muredest prii. Mõnikord vaatab ta mind pikemalt, vaevumärgatav naeratus huultel, ja jõnksatab korra sõbralikult oma peakesega, nagu mõtleks, et kuskilt ma seda meest ikkagi tean… Kusagil tema peas on terve elu luku ja riivi taga. Ta ise ei pääse sinna enam ligi, aga mina pean kalliks sedagi väikest osa, mis meil ühiselt oli.

Räägime maast ja ilmast. Teemad võivad korduda, sest ta ei mäleta midagi eelmisest külastusest ega tea homme enam, mis täna oli. Veerand tunni pärast on jutud räägitud ja ma jätan hüvasti. Siis ütleb ta tavaliselt: „Kahju küll, et te juba lahkuma peate, aga sellest pole tõesti midagi. Mul on veel nii palju tegemist.” Ja lehvitab mulle hüvastijätuks.

Külastused on rasked Grietje saatusekaaslaste pärast. Paljud neist on kas hirmul, kurjad, kurvad või segaduses – või kõike korraga. Mõned on kaotanud viimsedki tunded ja vegeteerivad toolil. Kui enam istuda ei jaksa, lamavad nad voodis, kus hoolitsevad käed neid õigel ajal ringi pööravad, et lamatisi vältida.

Seda abitust ja allakäiku nähes tunnen ennast võimetuna.