Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 34

Jumalasse ma ei usu, kuid mõnikord vajan hingele vaikust. Seega sean sammud palvetoa poole. Eelistatavalt pühapäeva lõuna ajal, kui seal on kõige vaiksem. Tõsiusklikud on hommikusel oikumeenilisel jumalateenistusel ära käinud ja tegelevad külastajate ootamisega.

Eile nautisin seal pool tundi rahu ja süütasin lõpetuseks küünla oma tütrekesele. Sammude sahin kuulutas vana pastori saabumist.

„Kas tohib küsida, kellele see küünal on?” päris ta, kui oli tervituseks sõbralikult pead noogutanud.

„Mu surnud tütrele.”

„Teenistustel te vist ei käi?

„Ei, ma pole teie hingekarjas. Ega üheski muus karjas.”

Pastor põrnitses mõnda aega enda ette. „Tunnistan teile midagi üles,” lausus ta, „tingimusel, et hoiate seda enda teada.”

Mina ütlesin, et olen alati tahtnud pastorile pihiisaks olla. Ta naeris südamlikult.

„Jah, hingekari mul on, aga ise olen uskmatu karjane,” ütles ta. „Ma ei usu jumalasse juba aastaid. Ühel päeval nägin valgust: Jumalat pole olemas või siis on ta äratundmatu. Praktiliselt pole siin vahet.”

„Jumala suhtes olen teiega nõus, aga tundub, et teie elukutse puhul tuleks uskumine siiski kasuks.”

„Pole midagi. Küll ma end päästetud saan. Mulle meeldib inimestele tuge ja lohutust pakkuda. Ei kujuta ette, mida vanaduspäevil peale hakata, kui ma poleks pastor. Keegi ei küsi muide, kas ma ise ka jumalasse usun.”

Rääkisime poolteist tundi juttu. Imetore inimene.