Читать книгу Kuniks elu - Hendrik Groen - Страница 31

Kelner kandis ruudulist seelikut, seintel rippusid torupillid ja seina ääres oli sadade kaupa viskipudeleid. No nii, millist kööki me siis oma külaskäiguga austasimegi?

Imetore söömaaeg Šoti restoranis ja viskibaaris Highlander. Pidime küll sõitma Alkmaari, kuid see tõstis tuju veelgi. Edwardi nõbu Edwin oli ametlik autojuht. Ta sõidutab meid hea meelega oma mikrobussis ringi. Tahab selle eest vahel ainult paagitäie bensiini saada.

Tummise šoti aktsendi ja viskit täis õllekõhuga peremees võttis eakad külastajad südamlikult vastu. Usalduse märgina lubasime temal oma menüü paika panna. Toit oli suurepärane, kuid ma ei saanud aru, mis seal nii šotipärast oli. Järgmine kord võiks restoranikülastuse korraldaja vastava köögi kohta eelnevalt mõned vihjed anda. Mina tean ainult rupskirooga haggist, üksnes kuulu järgi, aga seda meile ilmselgelt ei pakutud. Vaatasin just järele, mis selle toidu sisse käib: lambasüda, – kops ja – maks ning paksendamiseks natuke sulatatud lambarasva. Ei tea, kas tahaks seda just mahamagatud võimaluseks nimetada.

Evert läks fantastilist viskivalikut nähes peaaegu hulluks.

„Ma ei suuda valida. Ma tõesti ei suuda valida!” sattus ta sõna otseses mõttes paanikasse.

Õhtu lõpuks, kui umbes kuus eri sorti viskit oli kurku kallatud, suutis ta vaid pobiseda: „Paradiis, oh mis paradiis.” Isegi mõned Leonie hellitavad paitused kannatas ta välja. Väga armas.

Edukas restoranikülastus on nüüd juba kõigi kõrvu jõudnud.

Koju jõudes äratasime portjee, et talle head ööd soovida. Geert teatas, et vaatame tema kergele ametialasele rikkumisele läbi sõrmede „juhul, kui pole põhjust teisiti teha”. Geert, vana väike väljapressija.

Kella üheteistkümne ajal ronisin ülimalt rahulolevalt linade vahele.