Читать книгу Maailmakord - Henry Kissinger - Страница 11

Vestfaali rahuga oli paavstlus piiratud kiriklike funktsioonidega ja valitses riikide võrdsuse doktriin. Milline poliitiline teooria oleks võinud tol ajal selgitada ilmaliku poliitilise korra päritolu ja õigustada selle toimimist? Oma „Leviathanis”, mis avaldati 1651. aastal, kolm aastat pärast Vestfaali rahu, esitas Thomas Hobbes sellise teooria.^[20.] Ta kujutas loomuseisundit minevikus, mil seadusliku võimu puudumine sünnitas kõikide sõja kõikide vastu. Ta arutles, et põgenemaks sellise talumatu ebakindluse eest loovutasid inimesed oma õigused kõrgemale võimukandjale selle vastu, et valitseja tagaks kõigile riigi piires turvalisuse. Riigi kõrgeim võimumonopol loodi kui ainus viis, et saada jagu alalisest hirmust vägivaldse surma ja sõja ees.

See ühiskondlik leping ei kehtinud Hobbesi teooria kohaselt väljaspool riigipiire, kuna ei olnud olemas ühtki riigiülest valitsejat, kes kehtestaks korra. Seetõttu:

Mis puutub ühe suverääni positsiooni teise suhtes, mis sisaldub selles seaduses, mida tavaliselt nimetatakse rahvaste seaduseks, siis ma ei pea siinkohal midagi ütlema, sest riikide seadus ja loomupärane seadus on sama asi. Ja igal riigivalitsejal on samasugune õigus taotleda ohutust oma rahvale, nagu igal konkreetsel mehel on õigus taotleda omaenda keha ohutust.^[21.]

Rahvusvaheline areen jäi loomuseisundi valdkonnaks ja oli anarhistlik, kuna puudus seda turvaliseks muutev maailmavalitseja ning kedagi ei saanud selleks seada. Seega pidi iga riik asetama omaenda riiklikud huvid üle kõige maailmas, kus jõud oli ülim tegur. Kardinal Richelieu oleks sellega kindlasti nõustunud.

Vestfaali rahu rakendas oma kehtimise algusajal ellu Hobbesi maailma. Kuidas tuli seda uut jõudude vahekorda määratleda? Eristada tuleb jõudude tasakaalu kui tõsiasja ja jõudude tasakaalu kui süsteemi. Mis tahes rahvusvaheline kord – et olla oma nime väärt – peab varem või hiljem jõudma tasakaalu või muidu on ta pidevas sõjaseisundis. Kuna keskaegne maailm hõlmas suurt hulka vürstiriike, siis oli jõudude tasakaal sageli tegelikkuses olemas. Pärast Vestfaali rahu ilmus jõudude tasakaal kui süsteem – see tähendab, et selleni jõudmist peeti välispoliitika üheks peamiseks eesmärgiks ja selle häirumine oleks esile kutsunud koalitsiooni tasakaalu nimel.

Suurbritannia tõus suurimaks merevõimuks 18. sajandi alguses võimaldas muuta jõudude tasakaalu tõsiasjad süsteemiks. Kontroll merede üle võimaldas Suurbritannial valida oma Mandri-Euroopa asjadesse sekkumise ajastust ja ulatust, et tegutseda nagu jõudude tasakaalu kohtunik, tagades tegelikult, et Euroopas üldse oleks jõudude tasakaal. Niikaua, kui Suurbritannia hindas oma strateegilisi nõudmisi õigesti, oli ta võimeline kaitsma nõrgemat poolt tugevama vastu, takistades mis tahes riigil saavutamast Euroopas hegemooniat ning seeläbi mobiliseerimast Mandri-Euroopa ressursse, et esitada väljakutse Suurbritannia kontrollile merede üle. Kuni I maailmasõja puhkemiseni tegutses Suurbritannia tasakaalu tagajana. Ta võitles Euroopa sõdades, kuid muutuvates liitudes, järgimata spetsiifilisi, puhtriiklikke eesmärke, vaid sidudes riiklikud huvid jõudude tasakaalu säilitamisega. Paljud neist põhimõtetest kehtivad Ameerika rolli kohta tänapäeva maailmas, millest tuleb juttu edaspidi.

Oli tegelikult kaks jõudude tasakaalu,^[22.] mida Euroopas Vestfaali lepingu järel teostati: üldine tasakaal, milles Suurbritannia tegutses valvurina, oli üleüldise stabiilsuse kaitse. Kesk-Euroopa tasakaal, mille tagamisega tegeles eeskätt Prantsusmaa, oli ära hoida ühinenud Saksamaa tõus positsioonile, kus ta oleks võinud saada kõige võimsamaks riigiks Mandri-Euroopas. Üle kahesaja aasta takistasid need kaks tasakaalu Euroopal end tükkideks rebimast, nagu see oli juhtunud Kolmekümneaastases sõjas; nad ei hoidnud sõda ära, kuid nad piirasid selle mõju, kuna eesmärgiks oli tasakaal, mitte kõikehaarav vallutus.

Jõudude tasakaalule saab väljakutse esitada vähemalt kahel viisil: esiteks, kui suur riik suurendab oma jõudu punktini, kus ta ähvardab saavutada hegemooniat. Teine võimalus tekib siis, kui seni teisejärguline riik soovib pääseda suurriikide hulka, see aga vallandab terve rea kompensatoorseid korrektsioone teiste riikide poolt, kuni uus tasakaal on sisse seatud või puhkeb üleüldine kahjutuli. Vestfaali süsteem läks 18. sajandil läbi mõlemast testist: esiteks takistati Prantsusmaa kuninga Louis XIV hegemooniapüüdu, seejärel kohandati süsteemi Preisimaa Friedrich Suure nõudmistega sama staatuse saavutamiseks.

Louis XIV hakkas 1661. aastal Prantsusmaal iseseisvalt valitsema ja arendas Richelieu valitsemiskontseptsiooni enneolematule tasemele. Prantsuse kuningas oli varem valitsenud feodaalisandate kaudu ühes nende isiklike autonoomsete nõudmistega võimule, mis põhinesid pärilusel. Louis’ valitsemine tugines kuninglikule bürokraatiale, mis sõltus täielikult temast. Ta alandas kõrge sünnipäraga õukondlasi ja tõstis aadliseisusesse bürokraate. Mis luges, oli kuninga teenimine, mitte sünnipära. Geniaalsele finantside ja kaubanduse peakontrolörile (minister) Jean-Baptiste Colbert’ile, provintsist pärit kalevikaupmehe pojale, oli ülesandeks tehtud ühendada maksude kogumine ja rahastada pidevat sõda. Sünnipärase krahvi ja kirjamehe Saint-Simoni mälestused annavad mõru tunnistust sotsiaalsest transformatsioonist:

Ta [Louis] teadis väga hästi, et kuigi ta võib oma meelepaha raskusega maha suruda aadliku, ei suuda ta hävitada teda või tema sugupuud, samal ajal kui välisministri või muu sellise ministri võib ühes tema perekonnaga taandada sellesse olematuse sügavikku, kust ta on tõusnud. Teda ei aita siis mingi rikkus või omand. See oli üks põhjus, miks talle meeldis anda oma ministritele võim riigi kõrgeimate, isegi vere poolest kõrgaadlike üle.^[23.]

1680. aastal toimis Louis oma isevalitsemise loomust arvestades sümboolselt, lisades oma varasemale enda valitud Päikesekuninga nimetusele tiitli Suur. 1682. aastal nimetati Prantsusmaa Põhja-Ameerika territoorium Louisianaks. Samal aastal kolis Louis’ õukond Versailles’sse, kus kuningas juhtis detailideni viimistletud „teatrimonarhiat”, mis oli pühendatud eelkõige tema enda majesteetlikkuse ülistamisele.

Sisesõja hävitustööst säästetud ühtse kuningriigina, kellel oli vilunud bürokraatia ja kes ületas sõjaliselt mis tahes naaberriiki, oli Prantsusmaa mõnda aega sellisel positsioonil, et taotleda ülevõimu Euroopas. Louis’ valitsemisaeg muutus peaaegu pidevate sõdade jadaks. Lõpuks, nagu juhtus kõigi hilisemate Euroopa hegemoonia taotlejatega, äratas iga uus vallutus teiste riikide koalitsiooni. Alguses võitsid Louis’ väejuhid lahinguid kõikjal, lõpuks said nad lüüa või peatati igal pool, kõige tähelepanuväärsemalt 18. sajandi esimesel kümnendil John Churchilli, hilisema Marlborough’ hertsogi ja 20. sajandi suure peaministri Winston Churchilli esiisa juhitud vägedelt. Louis’ väed ei suutnud jagu saada Vestfaali süsteemi põhimisest vastupidavusest.

Aastakümneid pärast Richelieu surma inspireeris konsolideerunud, tsentraliseeritud riigi tõhusus, kus järgiti ilmalikku välispoliitikat ja tsentraliseeritud juhtimist, jäljendajaid, kes ühinesid vastukaaluks Prantsusmaa ülevõimule. Inglismaa, Holland ja Austria lõid suure alliansi, millega hiljem ühinesid Hispaania, Preisimaa, Taani ja mitmed Saksa vürstiriigid. Vastuseis Louis’le ei olnud ideoloogilist ega usulist laadi: prantsuse keel jäi diplomaatia keeleks ja prantsuse kultuur kõrgkultuuriks enamikus Euroopa riikides ning katoliku-protestantismi veelahe jooksis läbi liitlaste leeri. Pigem tulenes see Vestfaali süsteemi eripärast ning oli Euroopa korra pluralismi säilitamiseks vältimatu. Selle iseloomu määratles nimetus „suur mõõdukus”, mille toonased vaatlejad sellele andsid. Louis otsis hegemooniat Prantsusmaa hiilguse nimel. Ta sai lüüa Euroopalt, kes taotles oma korda mitmekesisuses.

18. sajandi esimesel poolel domineerisid püüdlused ohjeldada Prantsusmaad; sajandi teist poolt kujundasid Preisimaa ponnistused leida endale koht suurriikide seas. Kui Louis oli sõdinud selle nimel, et muuta võim hegemooniaks, siis Preisimaa Friedrich II läks sõtta, et muuta varjatud nõrkus suurriigi seisundiks. Asudes karmil Põhja-Saksa tasandikul ja ulatudes Wisłast üle kogu Saksamaa, arendas Preisimaa distsipliini ja riigiteenistust, et korvata rohkemaga õnnistatud riikide suuremat rahvaarvu ja paremaid ressursse. Olles lõhestatud kaheks eraldi osaks, ulatus Preisimaa ebakindlalt Austria, Rootsi, Venemaa ja Poola mõjusfääridesse.^[24.] Riik oli suhteliselt hõredalt asustatud; tema tugevuseks oli distsipliin, mille abil käsutati oma piiratud jõuvarusid. Tema suurimaks varaks oli patriotism, tõhus bürokraatia ja hästi väljaõpetatud armee.

Kui Friedrich II 1740. aastal troonile tõusis, tundus ta olevat ebatõenäoline pretendent sellele hiilgusele, mille ajalugu oli suvatsenud talle anda.^[25.] Leidnud kroonprintsi seisundi juurde kuuluva karmi distsipliini olevat rõhuva, üritas ta koos oma sõbra Hans Hermann von Kattega Inglismaale põgeneda. Nad tabati. Kuningas käskis Friedrichi silma all von Kattel pea maha raiuda, Friedrichi andis aga sõjakohtu alla, mille eesotsas ta ise oli. Ta ristküsitles oma poega 178 küsimusega, millele Friedrich vastas nii osavalt, et tema positsioon ennistati.

Selles rängas kogemuses ellujäämine oli võimalik ainult isa karmi kohusetunde ülevõtmise ja oma ligimesse üldise misantroopse suhtumise arendamise abil. Friedrich nägi oma isiklikku autoriteeti absoluutsena, kuid oma poliitikat jäigalt piiratuna raison d’État põhimõtetest, mille Richelieu oli sajand varem esiplaanile tõstnud. „Valitsejad on oma ressursside orjad”, oli tema kreedo, „riigi huvid on nende seadus ja seda seadust ei saa rikkuda.”^[26.] Julge ja kosmopoliitne (Friedrich rääkis ja kirjutas prantsuse keeles ning kirjutas sentimentaalset prantsuskeelset luulet ka sõjakäikude ajal, pealkirjastades ühe oma kirjandusliku katsetuse „Pas trop mal pour la veille d’une grande bataille”),^[27.] kehastas ta uut ajajärku valgustusajastu valitsemises – heatahtlikku despotismi, mille legitimeeris selle tõhusus, mitte ideoloogia.^[28.]

Friedrich jõudis järeldusele, et suurriigi staatus nõuab Preisimaa territoriaalset ühtsust, seega ekspansiooni. Ei olnud vajadust mingi muu poliitilise või moraalse õigustuse järele. „Meie vägede paremus, kiirus, millega me saame nad liikuma, ühesõnaga, selge eelis, mis meil on meie naabrite ees,”^[29.] oli kogu õigustus, mida Friedrich vajas, et 1740. aastal hõivata rikas, traditsiooniliselt Austriale kuulunud Sileesia. Käsitledes probleemi geopoliitilise, mitte juriidilise või moraalsena, liitus Friedrich Prantsusmaaga (kes nägi Preisimaas vastukaalu Austriale) ja säilitas 1742. aasta rahulepinguga Sileesia, peaaegu kahekordistades Preisimaa territooriumi ja elanikkonna.

Selle protsessi käigus tõi Friedrich sõja tagasi Euroopa süsteemi, kus oli olnud rahu alates 1713. aastast, mil Utrechti leping oli teinud lõpu Louis XIV ambitsioonidele. Väljakutse kindlakskujunenud jõudude tasakaalule põhjustas selle, et Vestfaali süsteem hakkas tegutsema. Euroopa korra uueks liikmeks vastuvõtmise hind osutus seitsme aasta pikkuseks peaaegu katastroofiliseks võitluseks. Nüüd olid liidud vastupidised, kui Friedrichi eelmised liitlased püüdsid maha suruda tema tegevust ja nende vastased püüdsid rakendada Preisimaa distsiplineeritud sõjalist jõudu oma eesmärkide nimel. Venemaa, kauge ja salapärane, sisenes esimest korda võitlusse jõudude tasakaalu üle Euroopas. Kui Vene väed olid Berliini väravate taga, päästis Friedrichi kaotusest keisrinna Jelizaveta ootamatu surm. Uus tsaar, Friedrichi kauaaegne austaja, tõmbus sõjast välja. (Hitler, olles 1945. aasta aprillis ümberpiiratud Berliinis, ootas sündmust, mis oleks võrreldav nn Brandenburgide valitsejakoja imega ning Joseph Goebbels ütles talle, et see juhtus siis, kui president Franklin Delano Roosevelt suri.)

Püha Rooma keisririigist oli saanud fassaad; ühtegi rivaalitsevat pretendenti universaalsele autoriteedile Euroopas ei olnud tekkinud. Peaaegu kõik valitsejad väitsid, et valitsevad jumaliku õiguse alusel – väide, millele ei esitanud väljakutset ükski suurriik –, kuid tunnistati, et Jumal on samamoodi õnnistanud ka paljusid teisi monarhe. Sõdu peeti seetõttu piiratud territoriaalsetel eesmärkidel, mitte olemasolevate valitsuste ja institutsioonide kukutamiseks ega uute suhete süsteemi kehtestamiseks riikide vahel. Traditsioon takistas valitsejaid oma alamaid väeteenistusse kutsumast ja piiras teravalt nende võimalusi tõsta makse. Sõdade mõju tsiviilelanikkonnale ei olnud mingil juhul võrreldav Kolmekümneaastase sõja õudustega või sellega, mille tehnoloogia ja ideoloogia tõid kaasa kaks sajandit hiljem. 18. sajandil toimis jõudude tasakaal kui teater, kus „elu ja väärtused olid seatud näitelavale keset hiilgust, lihvi, galantsust ja täieliku enesekindluse demonstreerimist”.^[30.] Selle võimu teostamine oli piiratud äratundmisega, et süsteem ei aktsepteeri hegemoonilisi püüdlusi.

Kõige stabiilsematel rahvusvahelistel kordadel on olnud ühtsete arusaamade eelis. 18. sajandi Euroopa korda mõjutanud riigimehed olid aristokraadid, kes tõlgendasid immateriaalseid mõisteid nagu au ja kohusetunne ühtmoodi ning olid päri põhialustes. Nad esindasid ühte elitaarset ringkonda, kes rääkis sama keelt (prantsuse), külastas samu salonge ja kel oli armusuhteid üksteise pealinnades.^[31.] Riiklikud huvid muidugi erinesid, kuid maailmale, kus välisminister võis teenida teisest rahvusest monarhi (kõik Vene välisministrid kuni 1820. aastani värvati teenistusse välismaalt) või kus territooriumi riiklik kuuluvus võis muutuda abielulepingu või juhusliku pärandi tulemusena, oli omane kõikehõlmava ühise eesmärgi tunne. 18. sajandil leidsid võimukalkulatsioonid aset sel legitiimsusest ja rahvusvahelise tegevuse kirjutamata reeglitest ühise arusaamise leevendaval taustal.

See konsensus ei olnud ainult etiketi küsimus; see peegeldas ühise Euroopa mõtteviisi moraalseid veendumusi. Euroopa ei olnud kunagi ühtsem või spontaansem kui ajal, mida on hakatud pidama valgustusajastuks. Uued edusammud teaduses ja filosoofias hakkasid kõrvale tõrjuma Euroopa murenevaid traditsioonilisi ja usulisi veendumusi. Mõistuse kiire pealetung mitmel rindel – füüsika, keemia, astronoomia, ajalugu, arheoloogia, kartograafia, ratsionaalsus – tugevdas ilmaliku valgustuse uut vaimsust, ennustades, et kõigi looduse varjatud mehhanismide paljastamine on ainult aja küsimus. „Tõeline maailmasüsteem on ära tuntud, seda on arendatud ja täiustatud,” kirjutas Prantsuse hiilgav erudiit Jean Le Rond d’Alembert 1759. aastal, kirjeldades ajastu vaimu:

Ühesõnaga, Maast Saturnini, taevaste ajaloost kuni putukate ajalooni, on loodusfilosoofia revolutsiooniliselt muutunud ja peaaegu kõik ülejäänud teadmiste valdkonnad on omandanud uusi vorme. ... Filosofeerimise uue meetodi kasutuselevõtmine ja rakendamine, avastustega kaasnev entusiasm, teatud ideede ülendamine, mida universumi vaatemäng meis esile kutsub – kõik need põhjused on kaasa toonud elava käärimise mõistuses. Levides kõikjale nagu jõgi, mis on purustanud oma tammid, on see käärimine pühkinud teatava vägivallaga ära kõik, mis oli tema teel.^[32.]

See käärimine toetus kõikide eelduste analüüsi ja range kontrolli uuele vaimule. Kõigi teadmiste uurimine ja süstematiseerimine – püüdlus, mida sümboliseerib 28-köiteline „Encyclopédie”, mille üks toimetajaid d’Alembert aastatel 1751–1772 oli – kuulutas tunnetatavat, demüstifitseeritud universumi koos inimesega selle keskse tegutseja ja seletajana.

„Imetlusväärne õppimine on ühendatud,” kirjutas d’Alembert’i kolleeg Denis Diderot, „innukusega inimkonna huvides.”^[33.] Mõistus hakkab valele vastu seisma „kindlate põhimõtetega, [et] olla aluseks diametraalselt vastupidistele tõdedele”, mille abil „saame ära visata kogu mudast ehitise ja laiali puistata kasutu hunniku tolmu” ning selle asemel „asetada inimese õigele rajale”.^[34.]

Paratamatult kohaldati seda uut viisi mõtlemises ja analüüsis valitsemise, poliitilise legitiimsuse ja rahvusvahelise korra kontseptsioonidele. Valgustusfilosoof Charles-Louis de Secondat, Montesquieu parun, kohaldas jõudude tasakaalu põhimõtteid sisepoliitikale, kirjeldades võimude lahususe ja tasakaalu mõistet, mis hiljem fikseeriti Ameerika põhiseaduses. Sealt läks ta edasi ajaloo- ja ühiskondlike muutuste mehhanismide filosoofiani. Uurides eri ühiskondade ajalugu, järeldas Montesquieu, et sündmusi ei põhjusta kunagi juhus. Alati on olemas algpõhjus, mille mõistus võib avastada ja seejärel kujundada ühiseks hüveks:

See ei ole juhus, mis valitseb maailma ... On üldised vaimsed ja füüsilised põhjused, mis on olemas igas monarhias, mis toovad kaasa selle tõusu, püsimise ja languse. Kõik [näilised] juhused on nendele põhjustele allutatud, ning mil iganes on juhuslik lahing, st konkreetne põhjus, hävitanud riigi, on samuti olemas üldine põhjus, mis viis selle riigi langemiseni ühe lahingu tagajärjel. Ühesõnaga, see on üldine asjade käik, mis juhib kõiki üksiksündmusi.^[35.]

Saksa filosoof Immanuel Kant, ilmselt suurim valgustusajastu filosoof, astus Montesquieust sammu kaugemale, arendades püsiva rahumeelse maailmakorra kontseptsiooni. Mõtiskledes maailma üle endises Preisimaa pealinnas Königsbergis, ning heitnud pilgu Seitsmeaastase sõja, Ameerika iseseisvussõja ja Prantsuse revolutsiooni ajale, julges Kant üldises murrangus näha uue, rahumeelsema rahvusvahelise korra nõrka alget.

Inimkonda, mõtiskles Kant, iseloomustab eriline „seltsimatu seltsivus: s.o nende kalduvus astuda ühiskonda, mis aga siiski on seotud ühe läbiva vastasseisuga, mis pidevalt ähvardab seda ühiskonda lahku rebida.”^[36.] Korra, eelkõige rahvusvahelise korra probleem on „raskeim ja selline, mille inimsugu lahendab kõige hiljem”.^[37.] Rahvad moodustasid riike, et piirata oma kirgi, kuid nii nagu üksikisikud loomuseisundis, püüdis iga riik säilitada oma täielikku vabadust, isegi „metslaste seadusteta seisundi” hinnaga. Kuid „peale paljusid laastamisi, purustusi ja koguni täielikku jõudude seesmist ammendumist”,^[38.] mis tulenes riikidevahelistest kokkupõrgetest, oleks inimesed aja jooksul sunnitud alternatiivile mõtlema. Inimkond seisis silmitsi kas „inimkonna suurima surnuaia”^[39.] või mõistuspäraselt kujundatud rahuga.

Vastus, leidis Kant, oli vabatahtlik vabariikide liit, mis on rajatud mittevaenulikkusele ning läbipaistvale riigisisesele ja rahvusvahelisele juhtimisele.^[40.] Nende kodanikud arendaksid rahu, sest erinevalt despootlikest valitsejatest mõtleksid nad sõjalise tegevuse kaalumisel sellele, „et kutsuvad enda peale kõik sõja hädad”.^[41.] Aja jooksul saaks selle kokkuleppe väärtus selgeks, avades tee selle järkjärgulisele laienemisele rahumeelseks maailmakorraks.

See oli looduse eesmärk, et inimkond lõpuks hakkaks „sisse seadma ühisvõimu … seega kehtestama teatavat avaliku riigijulgeoleku maailmakodanlikku seisukorda”^[42.] ja „inimkonna täiuslikku kooselu”.

Ülbuse piiril olev veendumus mõistuse jõus peegeldas osaliselt midagi, mida kreeklased nimetasid hybris’eks – see teatud tüüpi vaimne uhkus kannab endas enesehävituse alget. Valgustusaja filosoofid eirasid võtmeküsimust: kas targad mõtlejad leiutavad valitsuse korraldusi tühjalt kohalt või on valikuvõimalus piiratud olemasoleva orgaanilise ja kultuurilise tegelikkusega (Burke’i seisukoht)? Kas on olemas ühtne kontseptsioon ja mehhanism, mis loogiliselt ühendab kõike viisil, mida on võimalik avastada ja seletada (nagu väitsid d’Alembert ja Montesquieu), või on maailm liiga keeruline ja inimkond liiga erilaadne, et üksnes loogika abil läheneda neile küsimustele, mis nõuavad teatavat intuitsiooni ja riigivalitsemiskunsti peaaegu esoteerilist elementi?

Mandri-Euroopas valisid valgustusajastu filosoofid poliitilisele arengule üldiselt pigem ratsionalistliku kui orgaanilise vaatepunkti. Selle protsessi käigus aitasid nad – tahtmatult, vastupidi oma kavatsusele – kaasa murrangule, mis lõhestas Euroopa aastakümneteks ja mille järelmõjud ulatuvad tänasesse päeva.