Читать книгу Maailmakord - Henry Kissinger - Страница 8

Enamiku tsivilisatsioonide ajalugu on impeeriumite tõusu ja languse lugu. Kord loodi nende sisemise juhtimise, mitte riikidevahelise tasakaalu kaudu: see oli tugev, kui keskvõim oli ühtne, ja süsteemitum nõrgemate valitsejate ajal. Imperiaalsetes süsteemides leidsid sõjad üldiselt aset impeeriumi piiridel või kodusõjana. Rahu samastati imperiaalse võimu saavutamisega.

Hiinas ja islamimaailmas peeti poliitilist võitlust kontrolli saavutamise nimel kehtestatud korra raamides. Dünastiad vahetusid, kuid iga uus valitsev rühmitus portreteeris ennast lagunenud õiguspärase süsteemi taastajana. Euroopas ei toimunud mingit sellist arengut. Ühes Rooma võimu lõpuga sai Euroopa korda iseloomustavaks jooneks pluralism. Euroopa idee terendas kui geograafiline tähis, kristluse või õukonnaühiskonna väljendus või kui haritute kogukonna valgustatuse ja modernsuse keskus.^[1.] Kuigi Euroopa oli mõistetav ühe tsivilisatsioonina, ei olnud sel kunagi olnud ühtset juhtimist või ühist, kindlaksmääratud identiteeti. Ta muutis põhimõtteid, mille nimel tema erinevad üksused end valitsesid sagedaste intervallide järel, eksperimenteerides poliitilise legitiimsuse või rahvusvahelise korra uute kontseptsioonidega.

Teistes maailma piirkondades hakkasid järelpõlved konkureerivate valitsejate perioodi pidama segaduste ajaks, kodusõjaks või sõjapealikute perioodiks – kurdetud lõhenemise aeg, mis ületati. Euroopa õitses killustatuses ja võttis omaks oma jaotused. Rivaalitsevaid dünastiaid ja rahvusi peeti mitte kaose vormiks, mis tuleb võita, vaid Euroopa riigimeeste idealiseeritud ettekujutuses – mõnikord teadlikult, mõnikord mitte – keeruliseks mehhanismiks teel, mis viib tasakaalu poole, mis säilitab iga rahva huvid, terviklikkuse ja autonoomia. Üle tuhande aasta on Euroopa riigivalitsemiskunsti peavoolus kord tuletatud tasakaalust ja identiteet vastupanust universaalsele valitsemisele. See ei tähenda aga, et Euroopa monarhid olid vallutuste ausära suhtes immuunsemad kui nende kolleegid teistes tsivilisatsioonides või enam pühendunud mitmekesisuse ideaalile. Pigem ei olnud neil jõudu, et oma tahet üksteisele otsustavalt peale suruda. Mõne aja pärast omandas pluralism maailmakorra mudeli omadused. Kas Euroopa on meie ajal ületanud selle pluralistliku tendentsi või on Euroopa Liidu sisevõitlused selle kinnituseks?

Viissada aastat oli Rooma impeeriumi valitsemine taganud ühtsed seadused, ühise kaitsepoliitika ja erakordse tsivilisatsioonitaseme. Ühes Rooma langemisega, mida tavapäraselt dateeritakse aastaga 476, see kord lagunes. Ajajärgul, mida ajaloolased on nimetanud pimedaks keskajaks, lokkas nostalgia kadunud kõikehõlmavuse järele. Ettekujutus harmooniast ja ühtsusest keskendus üha ulatuslikumalt kirikule. Selle maailmavaate järgi oli kristlus ühtne ühiskond, mida valitsesid kaks teineteist täiendavat võimu: ilmalik valitsus – Caesari järeltulijad, kes hoidsid korda alal ajalikus sfääris; ja kirik – Peetruse järeltulijad, kes püüdlesid universaalsete ja absoluutsete lunastuse põhimõtete poole.^[2.] Augustinus, kes kirjutas oma teosed Rooma riigi lagunemise ajal Põhja-Aafrikas, tuli teoloogilisele järeldusele, et ajalik poliitiline võim on õiguspärane selles ulatuses, mil määral see aitab kaasa jumalakartliku elu elamisele ja koos sellega inimese lunastusele. „On kaks süsteemi,” kirjutas paavst Gelasius I Bütsantsi keisrile Anastasiusele 494. aastal pKr, „mille kaudu seda maailma valitsetakse, preestrite püha autoriteet ja kuningavõim. Neist suurem kaal on preestritel, kuivõrd nemad annavad viimsepäevakohtus Issanda ees vastust isegi kuningate eest.” Selle mõtteviisi kohaselt ei olnud tegelik maailmakord siit maailmast.

See kõikehõlmav maailmakorra kontseptsioon on pidanud algusest peale võitlema anomaaliaga: Rooma-järgses Euroopas oli kümnetel poliitilistel valitsejatel suveräänsus ilma mingi selge omavahelise hierarhiata; kõik tuginesid vasalliustavusele Kristusele, kuid nende seos kiriku ja selle võimuga oli kahemõtteline. Kiriku võimu piiramise üle käisid raevukad debatid, samal ajal kui eraldi sõjaväe ja sõltumatu poliitikaga riigid manööverdasid enda kasuks viisil, millel ei olnud mingit ilmset seost Augustinuse „Jumalariigiga”.

Lühikeseks ajaks realiseerusid ühtsusepüüdlused 800. aasta jõulupühal, mil paavst Leo III kroonis Karl Suure, Frangi riigi kuninga ja suure osa tänapäeva Prantsusmaa ja Saksamaa alade vallutaja, Imperator Romanorum’iks (roomlaste keisriks) ja andis talle teoreetilise valdusõiguse kunagise Rooma impeeriumi idaalade üle, mis sel ajal kuulusid Bütsantsile.^[3.] Keiser tõotas paavstile „kaitsta püha Kristuse kirikut igast küljest paganate pealetungi ja uskmatute hävituse eest välismaal, ning sealjuures tugevdada katoliku usku meie tunnistuse läbi”.

Kuid Karl Suure impeerium ei täitnud lootusi: tegelikult hakkas see murenema peaaegu sama kiiresti, kui sisse pühitseti. Karl Suur, olles hõivatud kohustustega kodule lähemal, ei üritanud kunagi valitseda kunagise Ida-Rooma impeeriumi maid, mis paavst oli talle määranud. Läänes oli tal veidi edu Hispaania tagasivõtmisel mauri vallutajate käest. Pärast Karl Suure surma püüdsid pärijad positsiooni tugevdada, apelleerides traditsioonile ja nimetades valdusi Püha Rooma keisririigiks. Kuid vähem kui sajand pärast asutamist lahkus kodusõdadest nõrgestatud Karli impeerium kui ühtne poliitiline tervik lõplikult lavalt (kuigi selle nimi jäi muutuva hulga territooriumite kohta kasutusele kuni 1806. aastani).

Hiinal oli oma keiser, islamimaailmal oma kaliif – tunnustatud islamimaade liider. Euroopas oli Püha Rooma keiser. Kuid Püha Rooma keiser tegutses palju nõrgematel alustel kui tema kolleegid teistes tsivilisatsioonides. Tema käsutuses ei olnud mingit keiserlikku bürokraatiat. Tema autoriteet sõltus tema tugevusest piirkondades, mida ta valitses, tema dünastia võimsusest, sisuliselt tema perekonnavaldustest. Tema positsioon ei olnud päritav ning sõltus seitsmest, hiljem kuni kaheteistkümnest valimisõigusega vürstist; valimiste tulemuse määras üldiselt poliitilise manööverdamise, usulise vagaduse hindamise ja suurte pististe segu. Teoreetiliselt võlgnes keiser oma võimu ta ametisse seadnud paavstile, kuid poliitilised ja logistilised kaalutlused välistasid selle sageli, jättes ta aastateks valitsema kui valitud, ent ametisse pühitsemata keisri. Usk ja poliitika ei segunenud kunagi üheks, mis viis Voltaire’i tõese pilani, et Püha Rooma keisririik ei olnud „ei püha, ei Rooma, ega keisririik”. Keskaegse Euroopa rahvusvahelise korra kontseptsioon kajastas juhtumipõhist kooskõlastamist paavsti ja keisri ja paljude teiste feodaalsete valitsejate vahel. Universaalne kord, mis tugineks ühtse valitsemise ja ühtsete legitimeerivate põhimõtete võimalusele, oli üha kaugemal teostatavusest.

Keskaegse maailmakorra kontseptsiooni täisõitseng tõusis päevakorda ainult lühiajaliselt koos 16. sajandi Habsburgide Karli (1500– 1558) valitsemisega; tema valitsus viis ka selle tagasipöördumatu languseni. Karm ja vaga Flandrias sündinud prints oli loodud valitsema; välja arvatud laialdaselt kajastatud nõrkus vürtsitatud toidu vastu, peeti teda üldiselt pahedest vabaks ja immuunseks meelelahutuste suhtes. Ta päris lapsena Madalmaade krooni ning 16-aastaselt Hispaania oma ühes selle ulatuslike ja üha laienevate kolooniatega Aasias ja Ameerikas.

Veidi hiljem, 1519. aastal, võitis ta valimised ja tõusis Püha Rooma keisri troonile, mis tegi temast Karl Suure formaalse järglase. Tiitlite kokkulangevus tähendas, et keskaegne ettekujutus paistis olevat täitumas. Vallaline vaga keiser valitses nüüd territooriume, mis ligikaudu vastasid tänapäeva Austria, Saksamaa, Põhja-Itaalia, Tšehhi Vabariigi, Slovakkia, Ungari, Ida-Prantsusmaa, Belgia, Hollandi ja Hispaania aladele, ning piirkondi Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. (See tohutu poliitilise võimu kuhjumine saavutati peamiselt strateegiliste abielude kaudu ja andis alust Habsburgide ütlusele: bella gerant alii; tu felix Austria, nube! – sõda pidagu teised; sina, õnnelik Austria, abiellu!) Hispaania maadeavastajad ja konkistadoorid – Magalhães ja Cortés purjetasid Karli egiidi all – hävitasid iidseid impeeriume Kesk- ja Lõuna-Ameerikas ning kandsid sakramente koos Euroopa poliitilise võimuga laiali üle Uue Maailma. Karli maa- ja merevägi tegeles kristluse kaitsmisega uue invasioonilaine, osmanitürklaste ja nende vasallide vastu Kagu-Euroopas ja Põhja-Aafrikas. Karl juhtis isiklikult vasturünnakut Tuneesias laevastikuga, mis oli rahastatud Uue Maailma kullaga. Lummatud nendest tormilistest arengutest, ülistasid kaasaegsed Karli kui „suurimat keisrit alates impeeriumi jagunemisest 843. aastal”, kes on määratud viima maailma tagasi „ühe karjase” alla.^[4.]

Karl Suure traditsiooni kohaselt tõotas Karl oma kroonimisel olla „Püha Rooma kiriku hoidja ja kaitsja” ning rahvas andis talle au kui Caesarile ja Imperio’le;^[5.] paavst Clemens toetas Karli kui ajalikku jõudu „rahu ja korra taastamisel” kristlaskonnas.

Tolleaegne Euroopat külastanud hiinlane või türklane võinuks märgata pealtnäha tuttavat poliitilist süsteemi: suurt osa maailmajaost valitses üks dünastia, kes oli läbi imbunud jumaliku mandaadi tundest. Kui Karl oleks suutnud koondada oma võimu ja rajada tohutul Habsburgide territoriaalsel konglomeraadil korrapärase õigusjärgluse, oleks Euroopas kujunenud tugev keskvõim nagu Hiina impeerium või islami kalifaat.

Seda ei juhtunud ja ega Karl püüdnudki. Lõpuks rahuldas teda korra rajamine tasakaalule. Hegemoonia võis olla tema pärand, kuid mitte eesmärk, nagu ta tõestas siis, kui ta pärast oma alalise poliitilise rivaali Prantsuse kuninga François I vangistamist 1525. aastal Pavia lahingus lasi viimase vabaks, andes Prantsusmaale vabad käed jätkata eraldatud ja vaenulikku välispoliitikat Euroopa südames. Prantsuse kuningas lükkas Karli suuremeelse žesti tagasi, võttes ette märkimisväärse sammu, mis oli niivõrd vastuolus keskaegse arusaamaga kristlikust riigimehelikkusest ja pakkus sõjalist koostööd Osmanite sultanile Süleymanile, kes oli sel ajal tunginud Ida-Euroopasse ja esitanud Habsburgide võimule väljakutse idast.^[6.]

Kiriku universaalsust, mida Karl püüdis kaitsta, ei olnud.^[7.] Ta ei suutnud ära hoida uue doktriini, protestantismi levikut riikides, mis olid tema võimu peamine alustugi. Mõlemad, nii usuline kui ka poliitiline ühtsus olid purunemas. Pingutus, et täita pürgimusi, mis käisid tema ameti juurde, oli üle üksikisiku võimete. Unustamatu portree Tizianilt 1548. aastast Müncheni Vanas Pinakoteegis paljastab majesteedi piina, kes ei suuda saavutada vaimset täiust või manipuleerida – tema jaoks viimselt sekundaarsete – hegemoonilise võimu hoobadega. Karl otsustas loobuda dünastia valdustest ja jagada oma tohutu impeeriumi, tehes seda viisil, mis kajastab pluralismi, mis oli võitnud tema ühtsusepüüdluse. Oma pojale Philippile (Felipele) pärandas ta Napoli kuningriigi ja Sitsiilia, seejärel Hispaania krooni ja tolle valdused Uues Maailmas. 1555. aastal Brüsselis toimunud tundeküllasel tseremoonial vaatas ta tagasi oma valitsemisajale, mis andis tunnistust hoolsusest, millega ta oli täitnud oma kohust, ning tseremoonia käigus andis ka Madalmaad Philippile. Samal aastal sõlmis Karl tähtsa lepingu, Augsburgi usurahu, mis tunnustas Püha Rooma keisririigi piirides protestantismi. Loobudes oma impeeriumi vaimsest vundamendist, andis Karl vürstidele õiguse valida konfessionaalne orientatsioon oma territooriumil. Varsti pärast seda loobus ta Püha Rooma keisri tiitlist, andes vastutuse impeeriumi, selle vapustuste ja väliste väljakutsete eest üle oma vennale Ferdinandile. Karl tõmbus kõrvale Hispaania maakloostrisse, et elada eraldatuses. Viimased päevad veetis ta oma pihiisa ja Itaalia kellassepa seltsis, kelle tööd katsid seinu ja kelle kunsti Karl püüdis õppida. Kui Karl 1558. aastal suri, väljendas tema testament kahetsust doktriini lõhenemise üle, mis oli aset leidnud tema valitsemisajal ja manitses tema poega tugevdama inkvisitsiooni.

Kolm sündmust viisid lõpule vana ühtsuse ideaali lagunemise. Selleks ajaks, kui Karl V suri, olid Euroopas silmapiirile tõusnud revolutsioonilised muutused – piirkondlikest kuni rahvusvaheliste sündmusteni – , mis killustasid keskaegset poliitilist ja religioosset korda: maadeavastuste epohhi algus, trükipressi leiutamine ja reformatsioon.

Universumit kujutav kaart oleks keskaja haritud eurooplaste koostatuna näidanud põhja- ja lõunapoolkera ulatumas Indiast idas kuni Pürenee poolsaare ja Inglismaani läänes, Jeruusalemmaga keskel.^[8.] Keskaegses ettekujutuses ei olnud see kaart reisijate jaoks, vaid Jumala määratud lava inimese lunastusdraamale. Maailm, nagu usuti Piibli autoriteedi põhjal, oli kuus seitsmendikku maad ja üks seitsmendik vett. Kuna lunastuse põhimõtted olid kindlaks määratud ning neid võis kohaldada maades, mis olid kristlusele tuntud, ei olnud mingit tasu selle eest, et söandataks minna üle tsivilisatsiooni piiri. „Põrgus” kirjeldab Dante Odysseuse purjetamist Heraklese sammaste vahelt (kaks Gibraltari väina ääres paiknevat kaljut Vahemere lääneservas), mille põhjuseks oli teadmisiha ning tagajärjeks Jumala plaanist üleastumise eest karistus tuulepöörise kujul, mis hävitas laeva ja kogu meeskonna.

Uusaeg andis endast teada siis, kui ettevõtlikud ühiskonnad hakkasid otsima au ja rikkust, uurima ookeane ja kõike seda, mis on nende taga. 15. sajandil söandasid Euroopa ja Hiina minna liikvele peaaegu samal ajal. Hiina laevad, mis olid tol ajal maailma suurimad ja tehnoloogiliselt kõige arenenumad, võtsid ette uurimisreise, jõudes Kagu-Aasiasse, Indiasse ja Aafrika idarannikule. Nad vahetasid kingitusi kohalike aukandjatega, värbasid valitsejaid Hiina keiserlikku tribuutide süsteemi ja tõid koju kaasa kultuurilisi ja zooloogilisi haruldusi. Kuid pärast meresõitja Zheng He surma 1433. aastal lõpetas Hiina keiser ülemereseiklused ja laevastik hüljati. Hiina rõhutas jätkuvalt oma maailmakorra põhimõtete universaalset kehtivust, kuid kavatses edaspidi viljelda neid kodus ja oma piiriäärsete rahvaste seas. Ta ei võtnud enam kordagi ette sellesarnaseid merelisi ponnistusi – kuni ehk meie ajani.

Kuuskümmend aastat hiljem läksid Euroopa riigid võistlevate suveräänsete valitsejate maailmajaost liikvele; iga monarh toetas merede uurimist, suuresti lootuses saavutada oma konkurentide ees kaubanduslikke või strateegilisi eeliseid. Portugali, Hollandi ja Inglise laevad purjetasid Indiasse; Hispaania ja Inglise laevad seilasid läänepoolkeral. Mõlemad hakkasid kõrvale tõrjuma olemasolevaid kaubandusmonopole ja poliitilisi struktuure. Maailmas oli alanud kolme sajandi pikkune Euroopa ülekaaluka mõju aeg. Rahvusvahelised suhted, mis kunagi olid piirkondlikud, pidid edaspidi olema geograafiliselt globaalsed, raskuskeskmega Euroopas, kus maailmakorra mõiste määratleti ja selle rakendamist otsustati.

Järgnes revolutsioon mõtlemises poliitilise universumi olemuse kohta. Kuidas ette kujutada selliste piirkondade elanikke, mille olemasolust keegi ei teadnud? Kuidas nad sobituvad keskaegse impeeriumi kosmoloogia ja paavstlusega? Teoloogide konsiilium, kes kogunes Karl V kutsel aastatel 1550–1551 Hispaanias Valladolidis, oli jõudnud järeldusele, et läänepoolkeral elavad inimesed on hingega inimolendid – seega kõlblikud leidma lunastust. See teoloogiline järeldus oli muidugi ka maksiim, mis õigustas vallutamist ja usulist pööramist.

Eurooplased said võimaluse suurendada oma rikkust ja salvida oma südametunnistust samal ajal. Nende globaalne konkurents territooriumite kontrollimise üle muutis rahvusvahelise korra iseloomu. Euroopa perspektiiv laienes, kuni erinevate Euroopa riikide järjestikused koloniaalsed ponnistused katsid enamiku maailmast ja maailmakorra idee ühines jõudude tasakaalu toimimisega Euroopas.

Teine märgiline sündmus oli liikuvate tähtedega trükimasina leiutamine 15. sajandi keskel, mis võimaldas teadmisi senimõeldamatus ulatuses jagada. Keskaja ühiskond oli salvestanud teadmisi religioosseid tekste pähe õppides, vaevaliselt käsitsi kopeerides või mõtestades ajalugu eepilise luule kaudu. Uurimisretkede ajastul oli vaja avastatust ka aru saada ja trükkimine lubas seletustel levida. Uute maailmade uurimine inspireeris taasavastama ka antiikmaailma ja selle tõdesid, kusjuures erilist tähelepanu pöörati üksikisikukesksusele. Suurenev mõistuse haare kui objektiivne valgustav ja selgitav jõud hakkas raputama olemasolevaid institutsioone, sealhulgas seni vallutamatuks jäänud katoliku kirikut.

Kolmas revolutsiooniline murrang, protestantlik reformatsioon, sai pärimuse järgi alguse siis, kui Martin Luther naelutas 1517. aastal Wittenbergi lossikiriku uksele oma 95 teesi, nõudes üksikisiku otsest suhet Jumalaga; seega esitati lunastuse võtmena inimese südametunnistust, mitte kindlakskujunenud ortodoksiat. Arvukad feodaalisandad kasutasid võimalust suurendada oma võimu protestantismi vastuvõtmise kaudu, surudes seda peale oma alamatele ja rikastudes ise kiriku maade võõrandamisest. Kumbki pool pidas teist hereetiliseks ning erimeelsused muutusid elu ja surma peale peetavateks võitlusteks, kui poliitilised ja religioossed vaidlused segunesid. Sise- ja välismaiseid vaidlusi eraldanud barjäär varises kokku, kui valitsejad toetasid rivaalitsevaid rühmitusi oma naabrite sisemistes, tihti veristes usulistes konfliktides. Reformatsioon hävitas maailmakorra idee, mis toetus paavstluse ja impeeriumi kahele mõõgale. Kristlus oli lõhenenud ja sõjas iseendaga.