Читать книгу Maailmakord - Henry Kissinger - Страница 9

Vahelduvate sõdade sajandil tekkis ja levis kiriku ülemvõimu vastu suunatud protestantlik kriitika: Habsburgide impeerium ja paavstlus püüdsid mõlemad maha suruda väljakutset oma võimule ja protestandid panid vastu, kaitstes oma uut usku.

Ajajärk, mida järeltulevad põlved tunnevad Kolmekümneaastase sõja (1618–1648) nime all, viis selle segaduse haripunktini. Olukorras, kus terendas keisrivõimu üleandmine ja katoliiklik Böömimaa kuningas Habsburgi Ferdinand oli kõige tõenäolisem kandidaat, üritas protestantlik Böömimaa aadel režiimimuutust, pakkudes oma krooni – ja otsustavaid hääli valimistel – protestantlikule Saksa vürstile – olukord, mil Püha Rooma keisririik oleks lakanud olemast katoliiklik institutsioon. Keisririigi väed suundusid Böömimaa mässu maha suruma ning suunasid seejärel oma jõu protestantismi vastu tervikuna, vallandades sõja, mis laastas Kesk-Euroopa. (Protestantlikud vürstid asusid üldiselt Põhja-Saksamaal, sealhulgas tol ajal suhteliselt väheoluline Preisimaa; katoliikluse südaala oli Saksamaa lõunaosa ja Austria.)

Teoreetiliselt oleks ülejäänud katoliku monarhid pidanud ühinema uue hereesia vastu. Kuid seistes silmitsi valikuga vaimse ühtsuse ja strateegilise eelise vahel, valisid mitmed viimase. Tähtsaim neist oli Prantsusmaa.

Üldiste vapustuste ajajärgul on riik, mis säilitab sisevõimu, võimeline kasutama kaost naaberriikides suuremate rahvusvaheliste eesmärkide saavutamiseks. Kogenud ja halastamatu Prantsusmaa ministrite kaader nägi oma võimalust ja tegutses otsustavalt. Prantsuse kuningriik alustas protsessi endale uue juhtimisviisi loomisest. Feodaalsüsteemis oli võim personaalne; valitsemine kajastas monarhi tahet, kuid seda piiras ka traditsioon, kitsendades võimalusi, mis olid kättesaadavad riigi siseriiklikuks või rahvusvaheliseks tegevuseks. Prantsusmaa peaminister aastatel 1624–1642 Armand Jean du Plessis, kardinal de Richelieu, oli esimene riigimees, kes need piirangud ületas.

Õukonnaintriigides vilunud kirikumehena oli Richelieu religioossete murrangute ja kindlakskujunenud struktuuride lagunemise ajajärguks valmis. Väikese aadlisuguvõsa kolmest pojast noorimana oli ta alustanud sõjaväelist karjääri, kuid pärast venna ootamatut lahkumist Luçoni piiskopi ametist, mida peeti perekonna sünnipäraseks privileegiks, lülitus ümber teoloogiale. Pärimuse järgi lõpetas Richelieu oma teoloogiaõpingud nii kiiresti, et oli kirikuametisse nimetamiseks alla nõutud vanuse alampiiri; ta kõrvaldas selle takistuse, reisides Rooma ja valetades paavstile isiklikult oma vanuse kohta. Volitused saanud, segas ta end Prantsuse õukonna sisepoliitikasse, saades esmalt kuninganna Marie de’ Medici lähedaseks abiliseks ja seejärel viimase peamise poliitilise rivaali, tema alaealise poja kuningas Louis XIII usalduslikuks nõuandjaks. Mõlemad ilmutasid Richelieu vastu küll suurt umbusaldust, kuid piinatuna sisemistest vastuoludest Prantsusmaa protestantlike hugenottidega, ei suutnud nad loobuda tema poliitilisest ja administratiivsest geeniusest. Noore vaimuliku vahendajaroll nende võitlevate kuningaperekonna liikmete vahel tõi talle soovituse Rooma kardinalimütsi saamiseks; saanud selle, sai temast (kuninga) riiginõukogu mõjukaim liige. Jäänud sellesse rolli ligi kaheks aastakümneks, sai punane eminents^[9.] (nii nimetati teda voogava punase kardinalirüü tõttu) Prantsusmaa peaministriks, troonitaguseks võimuks ja suurvaimuks, kes lõi uue tsentraliseeritud riigivalitsemiskunsti ja välispoliitika kontseptsiooni, mis põhines jõudude tasakaalul.

Sel ajal, kui Richelieu juhtis oma riigi poliitikat, levisid Machiavelli traktaadid riigivalitsemisest.^[10.] Ei ole teada, kas Richelieu oli nende jõupoliitiliste tekstidega tuttav. Kuid kindlasti rakendas ta nende keskseid põhimõtteid. Richelieu arendas välja rahvusvahelise korra radikaalse käsitluse. Tema idee oli, et riik on abstraktne ja kestev olem, mis eksisteerib omaenda õiguse alusel. Selle nõudeid ei määranud valitseja isik, perekonna huvid ega religiooni universaalsed nõudmised. Selle juhttäheks olid rahvuslikud huvid, mis järgisid kalkuleeritavaid põhimõtteid ja mis hiljem said tuntuks kui raison d’État. Seega pidi riik olema rahvusvaheliste suhete põhiüksus.

Richelieu valitses arenevat riiki kui kõrgpoliitika instrumenti. Ta koondas võimu Pariisi, kutsus ellu nn intendandid ehk kutselised riigiametnikud, et viia valitsuse võim igasse kuningriigi piirkonda, muutis maksukogumise tõhusaks ja esitas otsustava väljakutse vana aadli traditsioonilisele kohalikule võimule. Kuningas kasutas jätkuvalt kuningavõimu kui suveräänse riigi sümbolit ja rahvuslike huvide väljendust.

Richelieu nägi Kesk-Euroopa ebastabiilsuses mitte üleskutset relvile, et kaitsta kirikut, vaid vahendit, et piirata keiserlike Habsburgide ülemvõimu. Kuigi Prantsusmaa kuningat on nimetatud rex catholicissimus’eks ehk kõige katoliiklikumaks kuningaks, siis 16. sajandil hakkas Prantsusmaa – algul tähelepandamatult, siis avalikult – toetama protestantlikku koalitsiooni (Rootsi, Preisimaa ja Põhja-Saksamaa vürstiriigid) riiklike huvide külma kalkulatsiooni alusel.

Nördinud kaebuste peale, et kardinalina on tal kohustused kõikse ja igavese katoliku kiriku ees – mis eeldaks koondumist Põhja- ja Kesk-Euroopa mässumeelsete protestantlike vürstide vastu –, viitas Richelieu oma kohustustele ajaliku ja haavatava poliitilise üksuse ministrina.^[11.] Lunastus võib olla tema isiklik eesmärk, kuid riigimehena on ta vastutav poliitilise olemi eest, millel ei ole igavest hinge, mida lunastada. „Inimene on surematu, tema pääste on igavikus,” ütles ta. „Riigil puudub surematus, tema pääste on kas nüüd või mitte kunagi.”

Kesk-Euroopa killustatust pidas Richelieu poliitiliseks ja sõjaliseks vajaduseks.^[12.] Põhiline oht Prantsusmaale oli strateegiline, mitte metafüüsiline või usuline: ühinenud Kesk-Euroopa oleks võimeline domineerima ülejäänud Euroopa üle. Seega oli Prantsusmaa riiklikes huvides ära hoida Kesk-Euroopa konsolideerumine: „Kui [protestantlik] leer on täielikult hävitatud, langeb Austria poliitilise huvi põhiraskus Prantsusmaale.” Toetades mitmeid väikseid riike Kesk-Euroopas ja nõrgestades Habsburge, saavutas Prantsusmaa oma strateegilise eesmärgi.

Richelieu mudel pidas vastu suurtele murrangutele. Tervelt kaheks ja pooleks sajandiks – Richelieu võimulesaamisest 1624. aastal kuni Saksa keisririigi väljakuulutamiseni Bismarcki eestvõttel 1871. aastal – jäi eesmärk hoida Kesk-Euroopa (enam-vähem tänapäevane Saksamaa, Austria ja Põhja-Itaalia territoorium) jagatuna suunavaks põhimõtteks Prantsusmaa välispoliitikas. Senikaua, kuni see kontseptsioon oli Euroopa korra olemuseks, oli Prantsusmaal Mandri-Euroopas juhtpositsioon. Kui see kokku varises, langes kokku ka Prantsusmaa valitsev roll.

Richelieu karjäärist tuleneb kolm järeldust. Esiteks, eduka välispoliitika asendamatu element on pikaajaline strateegiline kontseptsioon, mis põhineb kõigi mõjutegurite hoolikal analüüsil. Teiseks, riigimees peab destilleerima selle visiooni, analüüsides ja vormides suurt hulka mitmetähenduslikke, sageli konfliktseid surveid ühtses ja sihipärases suunas. Ta peab teadma, kuhu see strateegia välja viib ja milleks. Ja kolmandaks, ta peab tegutsema võimalikkuse piiril, ületades lõhe oma ühiskonna kogemuse ja pürgimuste vahel. Kuna tuntu kordamine toob kaasa stagnatsiooni, läheb vaja üksjagu julgust.