Читать книгу Maailmakord - Henry Kissinger - Страница 6

Vastus nendele küsimustele peab käsitlema korra kolme tasandit. Maailmakord väljendab üldist ettekujutust, mis mingil piirkonnal või tsivilisatsioonil on õiglase korra olemuse ja võimujaotuse kohta, mida peetakse rakendatavaks kogu maailmas. Rahvusvaheline kord on nende ideede rakendamine olulisele osale maailmast – piisavalt suurele, et mõjutada ülemaailmset jõudude tasakaalu. Piirkondlik kord sisaldab samu printsiipe, kohaldatuna kindlaksmääratud geograafilises piirkonnas.

Igaüks neist korrasüsteemidest võtab aluseks kaks komponenti: üldtunnustatud reeglite kogumi, mis määratleb lubatud tegevuse piirid, ja jõudude tasakaalu, mis sunnib peale vaoshoituse, kui reeglid kaotavad jõu, takistades ühel poliitilisel jõul allutamast kõiki teisi. Konsensus kehtiva korra legitiimsuse osas ei välista – ei praegu ega minevikus – rivaalitsemist või vastasseise, kuid aitab tagada, et need esinevad pigem korrektsioonina olemasoleva korra raames, mitte fundamentaalse väljakutsena sellele. Jõudude tasakaal ei taga iseenesest rahu, ent kui see on läbimõeldult esile kutsutud ja toimib, võib see piirata fundamentaalsete vastuastumiste ulatust ja sagedust ning vähendada nende õnnestumise võimalust, kui need esinevad.

Ükski raamat ei saa loota sellele, et ta puudutab iga ajaloolist lähenemist rahvusvahelisele korrale või iga riiki, kes on hetkel aktiivne maailma asjade kujundamises. Käesolevas teoses püütakse tegelda piirkondadega, mille korrakontseptsioonid on uusaja arengut kõige enam mõjutanud.

Tasakaal legitiimsuse ja jõu vahel on äärmiselt keeruline; mida väiksem on geograafiline ala, mida see puudutab, ning mida ühtsemad on kultuurilised tõekspidamised selle sees, seda lihtsam on saavutada toimivat konsensust. Kuid tänapäeva maailma vajadus on globaalne maailmakord. Üksuste järjestus, mis ei ole üksteisega seotud ajalooliselt ega väärtuseliselt (v.a teatud distantsilt) ning mis määratlevad end põhiliselt oma võimsuse piiride kaudu, toob kaasa pigem konflikti kui korra.

Minu esimese visiidi ajal Pekingisse, mis toimus 1971. aastal, et taastada kontakt Hiinaga pärast kaht aastakümmet kestnud vaenujalal olekut, mainisin, et Ameerika delegatsiooni jaoks on Hiina mõistatuslik maa. Peaminister Zhou Enlai vastas: „Peagi näete, et ei ole mõistatuslik. Kui olete sellega tutvunud, siis see enam nii saladuslik ei tundu.” Siin on 900 miljonit hiinlast, märkis ta, kes peavad oma maad täiesti tavaliseks. Meie ajal nõuab maailmakorra taotlemine selliste ühiskondade arusaamade sidumist, kelle tegelikkus on olnud suures osas autonoomne. Müsteerium, mis tuleb lahendada, on kõigile rahvastele ühine – kuidas kujundada erinevad ajaloolised kogemused ja väärtused ühtseks korraks.