Читать книгу Maailmakord - Henry Kissinger - Страница 5

Mingit tõeliselt globaalset maailmakorda ei ole kunagi olemas olnud. See, mida meie ajal mõistetakse maailmakorra all, töötati välja Lääne-Euroopas ligi neli sajandit tagasi, rahuläbirääkimistel Saksamaa ajaloolises piirkonnas Vestfaalis ning see toimus ilma teiste maailmajagude ja tsivilisatsioonide kaasamise või isegi teadmiseta. Usuvoolude konfliktide ja poliitiliste murrangute sajand kõikjal Kesk-Euroopas oli saavutanud kulminatsiooni aastatel 1618–1648 toimunud Kolmekümneaastases sõjas – kahjutuli, milles segunesid poliitilised ja usulised vaidlused, võitlejad võtsid kasutusele „totaalse sõja” asustuskeskuste vastu ning ligi veerand Kesk-Euroopa elanikkonnast suri lahingute, haiguste või nälja tõttu. Kurnatud osalised kohtusid, et määrata kindlaks abinõud, mis peataks verevalamise. Seoses protestantismi ellujäämise ja levimisega oli usuline ühtsus mõranenud, arvukaid riiklikke moodustisi, mille võitlus oli jäänud tulemuseta, iseloomustas poliitiline mitmekesisus. Seega valitsesid Euroopas ligikaudu tänapäeva maailmale lähedased tingimused: poliitiliste üksuste paljusus, millest ükski polnud piisavalt võimas, et lüüa kõiki teisi; otsides neutraalseid reegleid, mis reguleeriks nende käitumist ja leevendaks konflikti, kinnituti vastukäivate filosoofiate ja riigi sisemise korralduse külge.

Vestfaali rahu peegeldas kohanemist tegelikkusega, kuid mitte erilist kõlbelist läbinägelikkust. See tugines iseseisvate riikide süsteemile, kus hoiduti sekkumast üksteise siseasjadesse ja ohjeldati üksteise ambitsioone läbi üldise jõudude tasakaalu. Euroopa konkurentsis ei valitsenud ükski tõe pretensioon ega universaalne reegel. Selle asemel kuulus igale riigile suveräänne võim tema territooriumil. Igaüks tunnustas teiste riikide sisemisi struktuure ja religioosset kutsumust kui reaalsust ning hoidus neid vaidlustamast. Koos jõudude tasakaaluga, mida nüüd tajuti loomuliku ja soovitavana, pidi valitsejate ambitsioonid seatama vastukaaluks üksteise vastu, mis vähemalt teoreetiliselt pidi piirama konfliktide ulatust. Jagunemine ja paljusus, Euroopa ajaloo õnnetus, muutus uue rahvusvahelise korra tunnuseks koos oma selge filosoofilise vaatega. Selles mõttes kujundas Euroopa ponnistus oma kahjutule lõpetamiseks nüüdisaegse tundlikkuse ja oli selle eelkäijaks: see langetas otsuse absoluudi kohta praktilise ja oikumeenilise kasuks ning püüdis sünteesida korda paljususest ja ohjeldatusest.

17. sajandi läbirääkijad, kes töötasid välja Vestfaali rahulepingud, ei arvanud, et nad panevad aluse ülemaailmselt rakendatavale süsteemile. Nad ei teinud katsetki haarata kaasa naabruses asuvat Venemaad, kes oli siis pärast painajalikku segaduste aega hakanud taas kindlustama omaenda korda põhimõtete alusel, mis olid selgelt vastuolus Vestfaali tasakaalu mõttega: üks ainuvalitseja, ühtne religioosne ortodoksia ja igas suunas territoriaalse laienemise programm. Samuti ei pidanud teised jõukeskused Vestfaali lepinguid (kuivõrd nad neist üldse teadlikud olid) oma aladel kehtivaiks.

Maailmakorra idee kohaldati tolle aja riigimeestele tuntud geograafilisele ruumile – muster, mis kordus teistes piirkondades. See sündis suuresti seetõttu, et tollane tehnoloogia ei toetanud ja koguni ei võimaldanud ühtse ülemaailmse süsteemi toimimist. Kuna puudusid vahendid pidevaks omavaheliseks suhtlemiseks ja kriteeriumid, et mõõta ühe piirkonna võimsust teise suhtes, pidas iga piirkond oma korda ainulaadseks ja määratles teisi barbaritena – keda valitseti viisil, mis oli tema enda väljakujunenud süsteemi jaoks arusaamatu ja tähtsusetu selle kujundusele, välja arvatud ohuna. Igaüks määratles end kogu inimkonna legitiimse korralduse eeskujuna, kujutledes, et valitsedes ümbruskonda, valitseb ta maailma.

Euraasia mandri teises otsas Euroopast vaadatuna oli Hiina omaenda hierarhilise ja teoorias universaalse korrakontseptsiooni keskpunktiks. See süsteem oli toiminud juba aastatuhandeid – see oli olemas, kui Rooma impeerium valitses suurt osa Euroopat ühtse tervikuna, ning see põhines mitte riikide suveräänsel võrdsusel, vaid keisrivõimu eeldataval piiritusel. Selle kontseptsiooni kohaselt ei olnud suveräänsust euroopalikus mõttes olemas, sest keiser valitses kõige üle taeva all. Ta oli poliitilise ja kultuurilise hierarhia tipp, eriline ja kõikehõlmav, kiirates maailma keskpunktist Hiina pealinnast väljapoole kogu ülejäänud inimkonnale. Viimast määratleti erineval tasemel barbaritena, osaliselt sõltuvalt nende asjatundlikkusest Hiina kirjakunsti ja kultuuriinstitutsioonide tundmises (kosmograafia, mis pidas hästi vastu veel uusajal). Selle vaate kohaselt korraldas Hiina maailma peamiselt seeläbi, et tekitas teistes ühiskondades oma kultuurilise toreduse ja majandusliku küllusega aukartust, tõmmates neid suhetesse, mille abil loodaks „harmoonia taeva all”.

Enamikus piirkondades Euroopa ja Hiina vahel valitses islami teistsugune universaalse maailmakorra kontseptsioon koos oma unistusega ühtsest jumalikult sanktsioneeritud valitsemisest, mis ühendaks maailma ja taastaks korra. 7. sajandil oli islam levinud enneolematu usulise eksalteerituse ja imperiaalse ekspansiooni lainena üle kolme maailmajao. Pärast araabia maailma ühendamist, võtnud üle Rooma impeeriumi jäänused ja haaranud enda alla Pärsia, hakkas islam valitsema Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, suurtel Aasia aladel ja mõnes Euroopa osas. Tema universaalse korra versioon leidis, et islami saatuseks on laieneda üle „sõja koja”, nagu nimetati kõiki piirkondi, kus elasid uskmatud, kuni kogu maailm on ühtne süsteem, kus kehtib harmoonia prohvet Muhamedi sõnumi läbi. Kui Euroopa ehitas üles oma paljuriigilist korda, siis Türgi-põhine Osmanite riik taaselustas nõude ühe legitiimse valitsuse järele ja levitas oma ülemvõimu üle Araabia tuumalade, Vahemere maade, Balkani ja Ida-Euroopa. See oli teadlik Euroopa vastsest riikidevahelisest korrast ja pidas seda mitte mudeliks, vaid jagunemise allikaks, mida tuleb kasutada Osmanite läänesuunaliseks ekspansiooniks. Nii manitses sultan Mehmet II Suur Itaalia linnriike, kes praktiseerisid 15. sajandil multipolaarsuse varast versiooni: „Te olete kakskümmend riiki ... te olete isekeskis tülis ... Maailmas peab olema ainult üks impeerium, üks usk ja üks ülemvõim.”^[1.]

Vahepeal oli teisel pool Atlandi ookeani, Uues Maailmas, pandud alus teistsugusele maailmakorra visioonile. Kui Euroopas möllasid 17. sajandil poliitilised ja usukonfliktid, olid puritaanidest ümberasujad läinud „ekslemisega kõrbes” lunastama Jumala plaani, mis vabastaks nad kehtivatele (ja nende arvates rikutud) võimustruktuuridele kuuletumisest. Seal nad ehitavad, nagu kuberner John Winthrop kuulutas 1630. aastal Massachusettsi asundusse suunduval laeval, „linna mägedel”, mis inspireerib maailma oma põhimõtete õigluse ja oma eeskuju väega. Ameerikalikus maailmakorra ettekujutuses ilmnevad rahu ja tasakaal loomulikul moel ja vanad vaenud heidetakse kõrvale – kui teistele rahvastele antakse oma valitsemises samasugune sõnaõigus, nagu ameeriklastel on enda omas. Välispoliitika ülesanne oli seega mitte niivõrd konkreetsete Ameerika huvide tagaajamine kui ühiste põhimõtete väljatöötamine. Aja jooksul muutusid Ameerika Ühendriigid selle korra asendamatuks kaitsjaks, mille Euroopa oli kujundanud. Kuid isegi kui USA andis ponnistusele oma kaalu, kestis ambivalentsus edasi – sest Ameerika visioon ei leidnud rahu mitte Euroopa jõudude tasakaalu süsteemi embuses, vaid rahu saavutamises demokraatlike põhimõtete levitamise kaudu.

Kõigist nendest korrakontseptsioonidest on Vestfaali põhimõtted selle raamatu kirjutamise ajal ainus maailmakorra üldtunnustatud alus. Vestfaali süsteem levis üle maailma kui riigipõhise rahvusvahelise korra raamistik, ulatudes üle erinevate tsivilisatsioonide ja piirkondade, sest laienedes olid Euroopa rahvad võtnud oma rahvusvahelise korra kava endaga kaasa. Kuid nad jätsid sageli unarusse suveräänsuse mõiste kohaldamise kolooniatele ja koloniseeritud rahvastele, mistõttu need rahvad, kui nad hakkasid nõudma iseseisvust, tegid seda Vestfaali põhimõtete alusel. Riikliku iseseisvuse, omariikluse, riiklike huvide ja sekkumatuse põhimõtted osutusid iseseisvuse eest peetud võitluses tõhusateks argumentideks kolonisaatorite endi vastu ning hiljem vastloodud riikide kaitsmisel.

Tänapäevane, nüüdseks globaalne Vestfaali süsteem – mida kõnekeeli nimetatakse maailma üldsuseks – on püüdnud maailma anarhistlikku loomust piirata ulatusliku rahvusvahelise õiguslike ja organisatsiooniliste struktuuride võrgustikuga, mille eesmärk on edendada avatud kaubandust ja stabiilset rahvusvahelist finantssüsteemi, kehtestada rahvusvaheliste vaidluste lahendamise aktsepteeritud põhimõtted ning seada piirangud sõdade pidamise üle, kui neid esineb. See riikide süsteem hõlmab nüüd iga kultuuri ja regiooni. Selle institutsioonid pakuvad erinevate ühiskondade koostoimeks neutraalset raamistikku, mis on suures osas sõltumatu nende väärtushinnangutest.

Kuid Vestfaali põhimõtetele on esitatud väljakutseid igast küljest, mõnikord maailmakorra enda nimel. Euroopa on otsustanud eemalduda riigisüsteemist, mille ta ise on kujundanud, ning tõusta sellest kõrgemale ühendatud suveräänsuse idee toel. Ning irooniliselt, kuigi Euroopa pakkus välja jõudude tasakaalu mõiste, on ta oma uutes institutsioonides teadlikult ja karmilt piiranud jõu osa. Olles alandanud oma sõjalist võimekust, on Euroopal vähe võimalusi vastata, kui universaalseid norme ignoreeritakse.

Lähis-Idas rebestavad džihadistid mõlemal pool sunniitide-šiiitide lõhet ühiskondi ja lammutavad riike, otsides maailmarevolutsiooni visiooni, mis põhineb nende religiooni fundamentalistlikul versioonil. Riik ise – nagu ka sellel põhinev piirkondlik süsteem – on ohus, kuna seda ründavad ideoloogiad, mis lükkavad tagasi tema sunduse kui ebaseadusliku, ja terroristlikud relvarühmitused, kes mitmes riigis on tugevamad kui valitsuse relvajõud.

Aasia, mõnes mõttes kõige silmatorkavamalt edukas piirkond suveräänse riikluse mõiste vastuvõtmise poolest, pöördub nostalgiaga alternatiivsete korrakontseptsioonide poole ja segab neid sellise rivaalitsemise ja ajalooliste pretensioonidega, mis hävitasid Euroopa korra sajand tagasi. Peaaegu iga riik peab iseennast „tõusvaks”, viies erimeelsused vastasseisu piirini.

Ameerika Ühendriigid on vaheldumisi kaitsnud Vestfaali süsteemi ja kritiseerinud selle jõudude tasakaalu ja siseasjadesse sekkumatuse eeldusi kui ebamoraalseid või vananenuid ja mõnikord mõlemat korraga. Rahumeelset maailmakorda ehitades jätkab Ameerika oma väärtuste universaalse tähtsuse kaitsmist ja jätab endale õiguse toetada neid kogu maailmas. Kuid pärast kahe põlvkonna jooksul toimunud taandumist kolmest sõjast, millest igaüks on alanud idealistlike püüdluste ja laialdase avalikkuse toetusega, kuid lõppenud rahvusliku traumaga, heitleb Ameerika, et määratleda suhet oma (endiselt tohutu) võimsuse ja põhimõtete vahel.

Kõik peamised võimukeskused on teatud määral üle võtnud Vestfaali korra elemente, kuid ükski neist ei pea end selle süsteemi iseenesestmõistetavaks kaitsjaks. Kõik nad teevad läbi suuri sisemisi muutusi. Kas nii erineva kultuuri, ajaloo ja traditsiooniliste korrateooriatega piirkonnad võivad tunnustada mis tahes ühise süsteemi legitiimsust?

Sellise pingutuse edu nõuab lähenemisviisi, mis austab nii inimeste olukorra erilaadsust kui ka neis juurdunud vabaduspüüdu. Kord peab selles mõttes olema välja töötatud ega saa olla peale surutud. Eriti kehtib see kiirsuhtluse ja revolutsiooniliste poliitiliste muutuste ajal. Iga maailmakorra süsteem peab selleks, et olla jätkusuutlik, olema vastuvõetav mitte ainult juhtidele, vaid ka kodanikele. See peab kajastama kaht tõde: kord ilma vabaduseta, isegi kui ta püsib hetkelise eksalteerituse toel, loob lõpuks iseenese vastandi, kuid ometi ei saa vabadust tagada või säilitada ilma korra raamistikuta, et hoida rahu. Korda ja vabadust, mida mõnikord kirjeldatakse kogemuse spektri vastandlike poolustena, tuleks selle asemel mõista vastastikuses sõltuvuses olevana. Kas tänapäeva liidrid suudavad tõusta kõrgemale igapäevasündmuste pakilisusest, et saavutada see tasakaal?