Читать книгу Vihavald - Herman Sergo - Страница 2

Mees sureb, tegu jääb. Aga kui mehe käed kirjutada oskavad ja tal on, mida nende jaoks üles märkida, kes järel tulevad, ning ta vaeva paljuks ei pane, siis jääb ka sõna. Ka mina tahaksin, et mu sõna edasi elaks. Tahaksin, et te kuuleksite neis ammulahkunud esivanemate hääli, sõjariistade helinat, kaugete lainete kohamist, kalmuliste kõnekõma. Kutsun teid ühes sinna, kus mina enne käinud olen.Tahan, et te tunneksite mind eest, külje pealt ja selja tagant, et te teaksite mu ammumõeldud mõtteid, väljaöeldud sõnu ja tehtud tegemisi, et te saaksite rõõmsaks ühes minuga, jagaksite mu muresid, et te hingeõhk muutuks minu omaks. Nendesse tähtedesse, sõnadesse ja ridadesse laotan laiali kogu oma elu. Kogu pika elu kestel kogutud oskused, teadmised ja teod.Teod, mis on tehtud niihästi maal kui merel küll mõistuse, küll käte, küll tapatera abil, aga alati südamega.Tahan, et järeltulevad põlved teaksid, kuhu mu järg pooleli jäi. Sest mu mõõk ja ader, laev ja aer ootavad uusi mehi, tugevate künnapute, mitmetahulise mõistuse ja julge hakkamisega mehi. Kogu töö pole ju veel tehtud.Veel võimutseb saks mandril, Muhus ja Saares. Olen aga kindel, et kui õige aeg tuleb, viiakse minu alustatud ettevõtmised lõpule nii, et enam teist korda teha ei tule.

Olen vana mees. Mu teekond on jõudnud sinna, kust Manala väravad juba paistma hakkavad. Käsivars pole enam see, mis meheeas. Kontides maaviha sees. Juba tunnevad mu õlaliikmed mõõga raskust, tapper ei tõuse enam endise kergusega, oda tõrgub käest lendu minna. Samm on lühikeseks jäänud, hobuse selga ei hüppa ma enam ühe ropsuga.Tuleb jalustest tuge otsida. Tükkhaaval korjavad jumalad tagasi oma ehted. Habe ja juuksed jäävad hõredaks, hambad kukuvad ükshaaval suust. Silmade ette hakkab langema Toonela tubade hämarus. Kirjatähti voolin, vaadates läbi kummis klaasi.Visbyst pärit hõbepeegel näitab, et mu näonahk on kahvatu nagu seesama pärgament, millele kirjutan. Mu kõrvad kumisevad ja kuulevad marduse hääli.

Kirjutan gooti kirjamärkidega. Ka keel on nende oma. Sest meie keelepruuki pole veel keegi katsunud ei pärgamendile ega paberile panna.

Suurema osa, mis nende kaante vahele on kirja pandud, märkisin üles juba noormehepõlves, kuid mõnd elu juhtumust, mis vahele on jäänud, püüan nüüd tagantjärele meelde tuletada ja kirjatähtedes ritta seada. See pole aga sugugi kerge, sest vanaduseudu, mis mu silmi kipub matma, on ka mu eilse ja tänase vahele tungimas.

Mu nimi on Vihavald. Olen olnud Mäejala linnuse vanem, laevapealik ja praegu kutsutakse mind Hiiumaa hõimu põhjaks. Eluaastaid peaks mulle nüüd taliharjapäeval saama juba kaheksakümmend üks. Sündisin kalendriaastal 1338, sest nagu mu ema Lembeste ütles, tulin ilmale seitse suve enne seda taliharjapäeva, mil koerakoonude väed Muhus ja Saares möllasid, mil mu isa, muhulaste viimane vanemVillimeel, sakslaste ees sammugi taganemata oma vägeva sõjatapriga niikaua lõi, kuni silmili maha langes, rüütli oda südames.

Olen küll vanaks saanud, kuid midagi on mus ikkagi veel endist. Nooreks on jäänud mu mõtted. Need kihutavad oma lahingurakmeis hobustel mööda tapatandreid, sõidavad sinitriibuliste purjede all üle vahtu tuiskava mere, pillutavad saarepuust aerude nõtkudes veesädemeid vastu suvepäikese tuld. Just nagu noil päevil, mil mu linakarva juus oli paks ja läikiv, mil mu habemest sai kaks palmikut, mille otsad enne vaenlase vastu minekut kukla taha sõlme tuli siduda, mil mõõk tõstis kätt, aga mitte käsi mõõka, mil oda sööstis käest nagu Pikri välk, mil mu ammukaarelt lennanud nool tappis kolmesaja sammu pealt.

Mõtlemised elavad nagu omaette elu. Need jõuavad käia mööda ammu Hiielasse9 rännanud esivanemate rohtunud radu, kipuvad hüppama üle iseenda kalmu ning jooksma ette mööda järeltulevaid sugupõlvi.

Pikk on olnud see elutee, millele kirjatähti hakkasin külvama juba aastakümnete eest. Käin selle veel kord rida-realt läbi. Heidan seemet juurde, kus teri hõredalt on, tasandan mättaid ja täidan tühjad kohad.

Vahel on nüüd tagantjärele vaadates raske uskuda,et kõik need käänulised maismaarajad ja mereteed, mis ma mehepõlveaastatel olen läbi käinud, sõudnud või purjetanud, ilmsi on olnud. Mööda tasandikke, kivirahnulisi kärestikke ning koskede kombel kukkumisi on juhtinud mind mu õnne- ja õnnetusehaldjad. Ka ei puudunud sel pikal teekonnal vikerkaaretaolised tõusud kõrgustesse, kust tavaline inimene paistab maa peal roomava sipelgana. Siis jällegi langus, ning ma olin madal ja abitu nagu murtud tiibadega kajakas, kes rannaliival longates kõiki taeva all lendavaid linde kadestab. Seniajani ei tea ma, oli see mauride Allah, paljaspeade Jehoova või meie oma Taara, kes mu jalga, kätt ja mõõka on juhtinud. Seda aga tean ma kindlalt, et seni, kui inimesel on õnne, on niihästi manalased kui taevased tema poolt. Jätab sind maha õnn, ei hooli sinust ka kõige üleskiidetum jumal. Minu arvates on jumalaid niisama palju, kui on maa peal ja mere seljas inimesi, sest igaühe õnn on ka tema jumal. Peaaegu alati aitab õnnejumal rohkem neid, kelle mõtlemised on selged ja kelle käes sõjariist ei väärata. Pole ma seni veel näinud, et jumalad oleksid pidanud lugu mehest, kelle mõistus on udune ja kellel tapper esimese löögiga käest minema lendab. Olen seda tähele pannud ja püüa sinagi seda meeles pidada.

Kuid nüüd tulge mööda pikki kirjaridu kaasa vana mehe noorte mõtetega ja ma viin teid sinna, kuhu on saanud väheste meie maa meeste käsi, jalg ja mõõk.