Читать книгу Vihavald - Herman Sergo - Страница 3

«Kas olete näinud nelja-viieaastast ratsalooma, kes veel range ega rakmeid ei ole tundnud? Muidugi olete. Ka ikkes künnihärga olete näinud. Kas on neil vahet?» algas SaadumetsaViitamas oma juttu.

Läbematu Aedveere Ilo, kes õlut oli maitsnud, hüüdis vahele:

«Aitab haakidest, räägi sirgeid sõnu!»

«Temale on antud väljaütlemise kord, las kõneleb, nagu mõistus ja meel käsib,» vaigistasin ma vahelesegajat.

Poistesalk vakatas, kuulatas niisama teraselt nagu suveöö tasases tuules lehti liigutavad tammedki, mille all oldi.

«Hea küll, ütlen siis otse välja, et niisama suur vahe, kui on lahinguhobuse ja ikkes härja vahel, on ka endiste vabade Saare ja Muhu meeste ning tänaste tööorjade vahel. Vanal ajal tegid Muhu linnuse,Karja,Pöide ja Sõrve mehed omal maal seadusi ise, kohut mõisteti õigesti. Sügisõhtuti istusid julgematest julgemad nori- või uisupiitadele10, sõudepinkide all taprid, mõõgad, odad ja ammud, parrastel kilbid. Keskööl oldi laevateedel väljas. Päeva paari pärast tulid paadid tagasi, kaasas Lüübekist, Breemenist või Vinetast11 pärit alus, kallist kaupa täis. Saak jagati ühetasa. Nende meeste osa, kelle sõudekohad tagasiteel tühjad olid, anti nende naistele-lastele.Valitses õigus ja vabadus.»

Kõneleja kohendas oma soomuskirja vööd ning jätkas:

«Tol ajal polnud mingi ime, kui Muhu või Saare kudruskaelal oli seljas Madalmaade kõige peenemast lõuendist hame või Pamma mehe toas põles mitte lambarasva kirnus kastetud lont, vaid puhtast vahast valmistatud käsivarrejämedune kirikuküünal. Selle valgusel istusid rannatarede habemikud ja jõid Hamburgis pruulitud humalamärga, mis valge vahukorra all oli punane ja raske nagu lehelangemise aegu tapetud härja veri. Juhtus ka seda, et randa sattus odav raud, millest siis kadumaläinud odaotste ja murdunud tapriterade asemele uusi välja taoti. Kuulsad olid meie sepad.Nende vasara alt tulnud sõjariistad leidsid tee koguni Sakalasse, Ugandisse ja kaugemalegi veel ning tegid seal head tööd.

Kõigest sellest ja muust pajatas mulle isa suveöösiti Suure-Kuiva lestamerel, kus peale pilkuvate tähesilmade ja kapapõhjakollase kuu kedagi kõrvalist kuulamas polnud. Kuid miks ma seda teile meelde tuletan? Need päevad on vajunud aegade taha. Möödaläinud aastaid enam üles ei sulata ja ümber ei tao nagu rikkiläinud hobuserauda või nooleotsa. Räägin seda seepärast, et teades meie esivanemate tegusid, teame ja tunneme ka iseend, oma kohustusi aja vastu. Esivanemad Toonelas ootavad, et me nende võitlusi jätkaksime, et me ükskord ometi saarlased ja muhulased raudrüütlite mõõga ja preestrite risti alt ära päästaksime, et rahva kannatuste eest kätte maksaksime. Seda nad ootavad.

Te ju teate, mis on praegu. Häbi rääkida. Saarlasel tohib olla ainult lühike karuoda ja väiksemate loomade-lindude laskmiseks meeshinge kohta kõigest viis noolt. Esiisadelt päritud mõõkutapreid hoia katuseräästas. Neid usaldad välja võtta ainult ööpimeduse peidus, et hülgerasvaga üle tõmmata. Muidu läheb rauasööbija kallale. Ja ainult sõjariistu ei pea saarlased-muhulased praegu sakste eest varjul hoidma, vaid ka oma sõnaseadmisi tuleb hoolega kaaluda. Aga võin kinnitada, et hirm on saarte mehest veel kaugel. Parajal silmapilgul on ta valmis üle mere tulnud ristikandjal kõrist haarama, äkitselt ja halastamata nagu ilves.

Olen rääkinud. Nüüd kõnelgu järgmine mees,» lõpetas Saadumetsa Viitamas ja astus kõrvale. Tema noor poisinägu õhetas ärevusest, tegevust otsivad tugevad käed ümber hame tõmmatud vööd sõrmitsemas.

Ohvrikivi äärde tõusisAlepõllu Õnnepäe, kelle jõud ei seisnud nii palju kätes kui südames.Ta ütles:

«Sinnamaani kui kalameri, metsad ja põllud meie meeste käes olid, andis veel elu sees ja suitsu toas hoida, aga mis nüüd… Enne käis maksuvõtja igal kolletamispäeval, korjas oma vilja, liha ja kalad ning läks. Nüüd on kaks vakust aastas. Sügisel saagist, talvel raha. Hea veel, kui lepivad kaheteistkümne vaka rukki või odraga adramaalt, aga heitevilja andamiga teeb vahel kehva lõikuse juures oma veerandi saagist. Siis veel loomakümnis, lossipuud, rehepuud, tarapuud, kisk- või saelaudu, aiateibaid, latte, sepasütt, lehma- ja hobuseheinu, härjaõlgi, kedrust, kangast… Suitsuraha, mõisaraha, nimeraha, sulasemaksu, foogtikillinguid, foogti sulastele tasku- ja nõelaraha. Peale selle sööda-jooda maksunõudjaid oma leiva ja õllega. Kogu aeg läheb hullemaks.Tehku vanad, mis tahavad, aga minu mõõt on täis. Kes tahab, rääkigu edasi.»

Üles astus Lallipalu Asse, suur tugeva kondiga poiss, kellele mustav habemepärg juba lõua ümber hakkas tulema. Juuksed pikad, eest silmist saadik, tagant õlgadeni ja lahtised. Seljas põlvedeni ulatuv madarapunane vööga keskelt kokku tõmmatud hame, millel kirjatud püstkrae peal. Pisut enam väärikust, ja igaüks oleks teda täismeheks võinud pidada.

«Andamid on rasked anda, maksud rängad maksta. Kuulda on aga, et asi veelgi hullemaks läheb. Kogu maa võetakse rahvalt ära ning antakse saksa soost rüütlitele. Meid tehakse nende träälideks12 ja sulasteks. Neile jäävad metsad, põllud, meri ja saak, meile töötapmine ja nälg. Mehed, kes Liivimaal ja Letgallias13 on käinud, teavad rääkida. Seal aetakse juba inimesi piitsaga taga nagu härgi. Ainult rüütlihobuste saba alla pugejatele ning jalusehoidjatele jäetakse maa alles. Käe- ja kaelakohtus ning kogu õigusemõistmises on sakstel see viimane sõna.Talupoeg sõjariista kanda ei tohi.

Käisime hiljaaegu vanema vennaga Ojamaal kaubarauda toomas. Seal oli ka üks Ruhnu saare mees. Rääkis, et neil kõik andamid Rootsi seaduse järgi. Kümnis ja muud ei miskit. Ning see ka veel mitte kõige pealt, vaid ainult sellest, mis üle jääb. Hästi elavad. Hülgeliha nii palju, et muist läheb merre tagasi. Rasvatünnid toanurgas. Ei, minema siit! Rajame uued tared ja püstkojad! Põletame uued aled, künname kusagil mujal maa sulaks ja pärispõlluks! Ehitame teistel randadel uued ja paremad paadid. Lähme sinna, kus saak jääb mehele, kes selle külvab ja kogub!»

«Lähme, lähme, aga kuhu?» kostis kuulajate seast kannatamatuid küsimusi.

Nüüd leidsin, et pean minagi oma sõna sekka ütlema. Olin ju mina ise see, kes paari päeva eest Muhu- ja muist Saaremaadki sadulas läbi ajas, et kogu seda poisteväge linnuse alla suveharja tulepeole kutsuda. Seal, pärast paadikere põletamist ja sõõrileelusid ning kui torupill ja sokusarvgi ära olid väsinud, sosistasin kõigile kõrvu kogunemiskoha. Ka eelkõnelejate sõnad olid pigem minu kui nende eneste omad.

«Mehed Muhust ja Saarest,» algasin täiel häälel.Tahtsin, et mu jutt oleks selge ja sõnad tabaksid märki nagu hästiheidetud lingukivid. Keegi kuulajatest ei pidanud aru saama, et ma neid mitu ööd ja päeva enne voolinud olin. «Teie kõik teate, kes ma olen. Linnuse endise vanema Villimeele esimene poeg Vihavald. Mu isa ei pillanud tühje sõnu ega teinud hännatuid tegusid, niisama õiget teed tahan ka mina käia. Kuulsite, mis räägiti enne mind? Rüütlid suruvad peale. Nad on tugevad. Nende hobustelgi on pea- ja rinnakaitsed, rääkimata peninukkide rauast taotud koerakoonudest ja rasketest kiviheitjatest.Aastatosina eest pidime kõik oma sõjariistad Lihulasse viima ja pärast seda enam uusi teha ei lubata. Need mõned katuseräästasse peidetud ja ammu roostesse läinud mõõgad, odad ja nuiad neile peale ei hakka. Liiati on rüütlid praegu väga valvsad. Lühidalt: nüüd nendega kokku minna ei tasu, sest meist ei saa veel säärase riiu toitjaid.»

Tegin väikese hingetõmbeaja, et kuulda, kas keegi ehk midagi vahele ütelda ei taha. Ei, paistis, et seni oli kõik selge. Päästsin oma sõnad taas tõkke tagant lahti.

«Arvan, et meil tuleb siit maalt ära minna niikauaks, kuni neil Jüriöö peks meelest on läinud, niikauaks, kuni nad end seapekist ja linnumagusast rasva on söönud, niikauaks, kuni valvurid lossimüüridel öösiti tukkuma on õppinud.Algul tuleb minna meil, noortel meestel, kel käsivartes on juba täismehe jõud, kuid pole veel koda ega kollet, perekonnarege taga ega lastekoormat kukil. Ees on meil kõigil palju rammupõlve meheaastaid. Kogume võõrsil vara, tuleme tagasi pikkpaatide, sõjariistade ja malevaga, kellele lubame osa sakslaste losside rüüstamisest saadavast saagist. Ei peaks meil aga korda minema sõdalaste kogumine või on rüütlite raud ja nende linnuste müürid meie jaoks veel liiga tugevad, siis valmistame seal ette eluasemed, kuhu kõik Muhu ja Saare kaelakandjad mehed-naised kuni viimase vibuhällist võetud lapseni võime viia ning endile uue kodu rajada. Koht, kuhu minna, on mul teada. See pole kaugel, kuid mere taga.»

«Kus?» hüüdis hääl summa seast.

«Mida teab üks,on saladus.Kahes ei või enam kindel olla.Seepärast ma esialgu seda veel ei ütle,» vastasin kindlalt ning panin küsimuse kaalule. «Tahan teada, kes teist on äraminemise poolt, kes vastu?Vastake nii, et kuuleksime meie kõik, ka hiiehaldjad.»

«Poolt!» vastas pühade puude alla kogunenud meestehulk nagu üks.

«Kes on päri, et jaguneme kümnemehelisteks salkadeks ning iga kümme muretseb lehtede langemise ajaks tubli merepaadi. Ükskõik, kas ehitab, tõmbab või võtab kusagilt väevõimuga.»

«Muretseme!»

«Kas kõik usaldavad mind sedavõrd, et pean sõidu eesmärgi seniks salajas, kuni kodurand minekul mereküüru taha ära on kadunud?»

Seepeale ei vastatud enam nii kiiresti kui eelmistele küsimustele.Tekkis sosinat ja tasast nõupidamise kõma. Muhu poisid said end varsti ühe mütsi alla ning hüüdsid oma jah-sõna.Varsti andsid saarlasedki nõusoleku.

«Ja nüüd viimane ja võib-olla see kõige tähtsam – kas tõotame, et sel, kes tänaöisest nõupidamisest sõna kellelegi hingab, keel tulipunaste pihtide vahele?»

«Tõotame!»

Selsamal silmapilgul tekkis pühade puude ladvakroonidesse tõusva päikese kiirtekullane pärg. Mehed olid rääkinud, hiiesalu haldjad kuulnud, päikesejumal näinud.Taara abiga!