Читать книгу Vihavald - Herman Sergo - Страница 5

Hakkas koitma. Põgenev pimedus jättis tõusva päikese silma alla ilmatu hulga Soome ranna kaljusaari ja laide. Kogu kaldaäärne vesi oli neid täis. Magasid lainelokses nagu kari mäletsevaid härgi, täissöönud, läikivakarvalised ja ümarad. Lõin vasaraga vastu lokulauda. Leppemärgid võeti vastu.Teised alused sõudsid nüüd minu järel nagu hanepojad emalinnu kannul. Nii sõidetakse alati, kui meri on madalaterohke ja selle sügavus tundmatu. Jääb juhtlaeva kiil põhja kinni, jõuavad teised enne kardetavat kohta hoovata.

Mida lähemale, seda suuremaks muutusid saared.Paljudel neist kasvas tihe okaspuumets.Vesi näis kõikjal järskude kaljukallasteni sügav olevat. Mitte nii, nagu kohati Muhu- ja Saaremaa kaldad, kus riidad, rannamadalad ja kuivad silmaulatuseni välja käivad ja kus söömavahe sõudmise järel võid ikka veel päris parajas hobuseujutamise meres püsti juua.

«Küll siin laidude vahel võib hea ja vaikne kalavesi olla!» arvas minu paadi eessõudja Lahesopi Imant.

«Siitmere püüki peab õppima. Mõrravaia sa kaljusse ei tao.»

«Või see sul sihukese sügavuse peal ulatabki.»

«Võrgu ja noodaga ikka tõmbab.»

Nii arutasid mehed omavahel. Minu silm aga otsis suuremat maad, jõesuud või kaugele ulatuvat poolsaarekaela, kust kohavaatajad välja võiks saata. Minus oli koos kõigi nende mitmekümne mehe julgus, kartus ja lootus. Mu süda põksus mitmekordse jõuga. Mis siis, kui me ei leia ei tühja maad, joogiks kõlbavat vett ega jahiloomi? Mis siis, kui lahelõugastes ja jõgedes pole kalapoegagi? Võib-olla sõuavad just praegu nendesamade saarte vahelt välja kümned pikkpaadid, parrastel sajad sõdalased, igaühel käes läikivalt vahe tapatera? Nuia, noole ja mõne mõõgaga nende vastu ei saa. Tegin ma õigesti, et kõikide koorma oma õlgadele võtsin? Kust sain ma selle õiguse? Kes andis? Kuid see, kes hunti kardab, ei saagi jahile minna. Julge pealehakkamine on vahest enam kui pool võitu.

Kõik need pelumõtted ja kaksipidi kaalumised hoidsin aga kõvasti hammaste taga. Isegi oma näole ja silmadele püüdsin anda niisuguse ilme, et keegi sealt mu kahtlusi välja ei loeks. Käsi vaikselt rooliaerul, pidasin sirget koosi ranna poole, nagu oleks see tee mul tuhat korda ennegi läbi sõidetud.

Ja tõesti, nagu poleks mitte umbropsu koosiv inimolevus, vaid üks jumalatest ise rooli juures olnud, ujus me paat, teised tahtlikult järel, mingi laia ja aeglaselt voolava jõe suudmesse välja. Seal, nii kaugele kui silm ulatas, paistsid lauged ja pikaldase tõusuga metsased kaldad. Meie jaoks oli jões sügavust küll. Uhtmadalikulgi oli rohkem kui aerulaba võrra vett. Ajasime paadid vastu kallast ja varsti oli kõigil kindel maa jalgade all. Korjasime metsa alt kuivi oksi, täksisime taelale tule. Küpsetasime kaasavõetud kala, hammustasime leiba juurde. Jõevesi käis vedelaks peale. Varsti jäi enamik öisest aerutõmbamisest väsinud mehi lõkke ümber norinal magama. Kõik soonilised tugevad poisid, igaühel kilp, tapper või odavars pea all, pikk-kuub üle abude.

Ka mina lasksin silmad niikauaks looja, kuni päike sülda kaks üle metsa oli kerkinud. Siis tõusin ja ajasin ka teised üles. Kel oli mõõk, käskisin jääda paatisid valvama, ammumehed metsast värsket otsima. Ise võtsin Lahesopi Imanti ja Aedveere llo kaasa ning hakkasime mööda jõekallast ülespoole astuma. Mets oli vana ja puutumatu. Mändide-kuuskede seas leidus ka päris palju valgetüvelisi neitsipuhtaid kaski, lopsakaid leppi ja muid lehtpuid.Tuhatkond sammu astunud, kaevasime odavarrega augu maasse – must muld ulatus poolde säärde. «Alet põletada tasub,» arvas Imant. «Aga imelik, siiani pole me näinud ühtki looma,» arutles llo. «Isegi jänest mitte.» Nojah, see polnud hea märk. Kas pole neid üldse või on lähedal suurem küla või koguni linnus? See tegi ettevaatlikuks.

Korraga jõudsime välja hobusekapjadest mullale sõtkutud teele. Ja astunud ei olnud seal nahkkingadega veoloomad ega paljakabjalised taluhobused, vaid naelutatud raudadega sõjaratsudküliskäijad. Jäljed näisid värsked.

«Kas maksabki enam edasi?» kõhkles Imant, libistas ammu õlalt ja päästis lahti nooletupe pööra.

«Lähme vähemalt vaatame, kuhu see rada välja viib,» arvas llo. Sedasama meelt olin ka mina.Võib-olla on jõe kaldal vaid mõni üksik suurpere, selle taga mitme päeva tee tühja maad?

Sealsamas aga oligi metsal serv käes. Algasid suured põlluväljad, kust puud alles mõne aja eest maha olid põletatud. Siin-seal taliviljaorases paistsid kännukühmud ja kokku korjatud kivikuhilad. Kaugemal sulaks küntud pärispõllud ja nende taga taluperede palkmajad, loo poolest kaugelt üle saja. Jõekääru kõrgendikul seisis tugev linnus, mille muldvallile toetuv püstpalkidest hambuline tarandik midagi head ei kuulutanud. Põldudel kündsidäestasid rammusad härjad, aeglase ja tugeva astumisega mehed atrade-äkete järel. Üle linnuse vallikraavi oli sild alla lastud, sellel saalis ratsamehi üles ja alla. Nende kilbid ja tapriterad helgitasid päikest. Linnavalli all jões õõtsus kümmekond pikkpaati ja paar lossivat kaubakoget, purjed peelepuude külge kinni seotud.

Vaadanud tarbeks, pöörasime sõnagi lausumata tagasi metsa. Ei, siinmail polnud käputäiel ammu- ja nuiameestel midagi teha. Kui niisuguse linnuse suurvanem meid, üle mere tulnud põgenikke, jutule võtaks, siis küsiks ta maa eest kindlasti nii suurt aastaandamit, mis poleks parem sellest, mida Saares ja Muhuski makstakse. Halvemal juhul aga võtaks kinni nagu pagenud orjad ning annaks kõrge luna eest üle lahe ordumeestele tagasi. Ühed ülikud ja sõbrad kõik. Ei, vaja on leida maad, kus mitme päeva tee kaugusel pole ühtki inimasulat, kus mets ootab alet, kus uluk pole veel noolepelglik ja kus kalavesi ei tea, mis on ahing ja noot.

Kui laagripaika jõudsime, olid ka jahile saadetud mehed tagasi, saagiks vaid paar parti. Paatide juurde jäetud vahid rääkisid, et neist möödunud kalameeste lodi. Sealt hõigatud esmalt rootsi keeli, ja kui me sellest aru ei saanud, siis soome keeli, et kustkandi mehi ja mis asja pärast käimas. Nemad luisanud, et lõuna poole kaldalaidusid ankrusse jäänud kaubakogedelt. Saadetud siit, jõesuudmest, joogivett ja metsast värsket liha tooma.

Lükkasime paadid vette ja sõudsime nii kiiresti, kui aerud võtsid, jõekallaste vahelt välja. Seal võtsime koosi ida suunas. Metsase saare taha jõudnud, tõmbasime alused üles veeni ulatuvasse tihnikusse. Läksime mõne mehega poolpõiki üle laiu, kust jõesuu kätte paistis. Olin õigesti ära arvanud.Veel enne, kui päike pärastlõunasse jõudis, sülitas jõesuu välja pooltosinat noolkiiret pikkpaati, mille aerud käisid kiirelt nagu mustad välgud. Parrastel kilbid, piidad sõdalasi täis. Sööstsid üksteise järel lõunasse ning olid enne, kui silm jõudis kolm korda pilkuda, laidude taha kadunud.

«Maal annab põld ühe lõikuse aastas, aga merel, kui õnne ja väge on, võta kas või üheksakümmend,» lausus Ilo, kes ka seekord mul kaasas oli.

«Täna lipsivad nad oma paarisaja aeruga küll tühja vett,» hakkas lugu mulle lõbu tegema nagu ikka, kui oma nahk lähedalt möödunud löögist kriimustamata jääb.

Kogu öö sõudsime mööda kaljusaarte vahelist merd üha päikesetõusu poole. Taevas oli täheselge, vesi vaikne. Laiud ja kaljukühmud paistsid kaugele. Nii palju kui ma Soomest pärit meestega juttu olin ajanud, kinnitasid kõik, et idas on tühi maa kuni Nedå jõeni. Küllap olime oma esimese koosiga tõesti liiga palju läände tulnud.

Teise päeva lõunaks jõudsime sügavasse lahte. Nagu vaheda noaga oli kaldasse lõigatud järsk haak. Selle kurku jõudes leidsime jõe, mis maona loogeldes sisemaa poole kadus. Jõe voolus oli aga käre, kõneles, et kaugemal ei ole tasane, vaid suure langusega künklik maa. Nii see oligi. Juba mõnesaja sammu kaugusel kohises vesi mitme sülla kõrgusest kaljukosest alla. Kaugemal paistsid kruusakärestikud ja kivilõhangud. Enne koske oli kallas küll tasane ja lage, kuid liiga avamere ligidal, laia vee röövlitele saadaval.

«Lohistame paadid kosest ja kärestikust mööda. Võibolla on kaugemal maad, metsa ja püüuvett nii palju kui vaja,» arvas mõni, kel küür ja käed sõudmisest juba üles hakkasid ütlema.

Enamik aga oli minu poolt, et taganemisteeks maalt tulnud vaenlase eest mere sülle olgu selja taga vaba vesi.

Selle jõe suudmes puhkasime järgmise hommikuni. Neljajalgsed metsaelanikud olid siin julged. Üks arvata aastane põdramullikas tuli otse laagripaiga ligidal põõsastikust välja ning jäi, esimesed jalad harkis, meie toimetusi pealt vaatama. Vaatas niikaua, kui kaks noolt tal kaelast läbi ropsasid. Polnud meil vaeva ega varitsemist. Saak jooksis ise lõkke juurde.

Nülitud ja puhastatud põdramullikas oli süte peal juba pruuniks tõmbunud, üleliigne rasv tulle jooksnud. Liha tuha all haududes juba nii muredaks muutunud, et raputades luude küljest maha hakkas langema. Just siis, kui Karjanina Aul, kes söögikorra eest hoolitsemise enda mureks oli võtnud, seda suure metsa haldjate saadetud saaki oma pika pussiga näljaste poiste ette lahti lõikama tahtis hakata, tuli teistest veidi kaugemale jäetud saarlaste paadist väljaVõlla Kärmas, naine käekõrval.

Algul käis mul südamest läbi, et see on mu kahe aasta eest surnud õde Aasa, kes Toonelast mind millegi eest hoiatama tuleb. Seda on ennegi juhtunud, et kalmulised elavate tegudest osa võtavad. Palavas tapluses vaenlase vastu on mitu meest näinud oma ammu lahkunud esivanemaid kaasa löömas. On juhtunud, et hetkel, mil vastane vääramatul torkel sulle surmahoopi tahab anda, äkki kusagilt heidetud oda temast endast läbi lendab.

Miks tuli aga see Aasaga sarnanev neiuVõlla Kärmasega koos? Ja nii sõbralikult käsikäes…Ei, elav inimene ja vari nõnda ihuilmsi ja päise päeva ajal ühes ei käi. Tulid lähemale ja siis selgus, et neiu oli täiesti võõras. Võõras polnud mitte ainult tema nägu, vaid ka rõivad. Need ei olnud pärit saarte pealt ega ka suure maa omad. See lilledesse tikitud vähejäku31 ja pikk ülevise, hülgenahka kingad valgetes villasukkades jalgade otsas ning tedrekirju, teravaharjaline müts olid pigem rootslaste omad. Ja korraga käis mul hirmus eelaimus läbi kogu keha nagu tuline oda.Taara, avita! Ega ometi!?

«Mis pidu see perenaiseta!» hüüdis Kärmas juba kaugelt ning talutas tüdruku lõkke juurde. Ilm hakkas pimeda poole kiskuma, tuli lõi punaseks ja osa sellest punast langes ka neiu näole. Panin tähele, et välise kuju poolest ei olnud see naiseks sündinud inimene halvemate killast. Mehed naersid ja peksid lõbu pärast käsi vastu reisi. Kõigi silmad sihtisid mind. Ka neiu omad. Neis oli pisut erutust ja küllap anumistki.

Polnud kahtlust, et asjast olid teadlikud kõik peale minu. See tegi südame karvaseks.

«Kust sa, Kärmas, selle õienupukese said?» käratasin.Vaatamata tüdruku kaunidusele, polnud mul raske kurja ja tõsist nägu teha ega küsimust vägisi karmiks muuta.

«Eks ikka sealt, kus neid palju oli,» kostis saarlane rahulikult ja muigamisi.

«Vasta kõigi kalmuliste nimel, ega sa teda ometi Hiiumaa rootslastelt ole tõmmanud?»

«Sealt neh, Sigurd Thorkeli poja enda tütar.»

«Siis niimoodi tasusime ta söögi, õlle ja öömaja eest!» jahmusin. «Nüüd aga vasta mulle veel ja räägi tõtt, nagu seisaksid sa oma esivanemate põrmu juures: Kas olete juba…?» Siin ei leidnud ma ühe soojaga õiget sõna, kuid Kärmas mõistis juba niigi öeldu mõtet.

«Jah, kõik on ühel pool, niihästi tahtmine kui ka tegu. Ainult tõotussõnad on veel ütlemata, sest me ei saa teineteisest tuhkagi aru,» tunnistas Kärmas ja pani käe omaniku õigusega ümber tüdruku õlgade. Näis, et neiule oli Kärmase hellitus üsna meeltmööda.

«Siis ei aita ka enam tagasisaatmine!» ohkasin. «Tänatud olgu Taara ja kõik teised jumalad,et me selle tüdruku tugeva ja auväärt isa mõõgaulatusest õigel ajal välja jõudsime! Mis su nimi on?» küsisin naiselt rootsi keeli.

«Ulva,» kostis pehme ja julge hääl.

«Tulid sa vabal tahtel või tõmbas Kärmas su väevõimuga?»

«Ise lasksin tõmmata.»

«Isa teab?»

«Ei.»

«Kas niimoodi siis tohib?» muutus mu meel naise reipust nähes üha leplikumaks.

«Miks ei tohi! Oma külas poisse vähe, ja kui sa vaid teaksid, kuidas mu isa neidki väheseid veel valib! Üks pole küllalt varakas, teine on madalast suguseltsist, kolmas ei oska oda heita. Hakkasin juba kartma, et kõik mu lapsed jäävad sedamoodi ilmale toomata.»

«Kuidas te kaubad kokku saite sõnadeta?» Mu kurjusest polnud enam kübetki järel.

«Ka silmadega aetakse juttu,» teatas Ulva ja vaatas mulle otsa. Pidin endale veel kord tunnistama, et tüdruk oli ilus ja puhas nagu toomeleht. Need naerust virvendavad kaks põhjatu vee karva silma võisid tõesti lubada ja keelata, kutsuda ja käskida.

«Aga kui su isa tuleb ühel päeval, mõõk käes, ja nõuab tasu, mis siis?» muutusin mõtlikuks. «Kas hakkame temaga sõdima?»

«Küll mina juba selle asja sirgeks ajan, heida see mure endalt maha,» lohutas Ulva.

Sedamoodi meie jutt siis jäi ja põdramullikast sai pulmaroog. Soomemaa kaljukargel kaldal, kus kosekohin torupilli eest käis ja rannapedajad hiiepuude aset täitsid, kutsusime tunnistajateks peale elavate veel mõrsja ja peigmehe esivanemate hinged.Esmalt küsisin Ulvalt, kel polnud küll peas pruudiseplit, nuutslina ega lehvet32, kas ta lubab olla Kärmasele hea ja ustav kaasaline, kasvatada lapsi ja hoida korras oma mehe kodu. Seepeale vastas naine, et lubab küll. Siis pärisin Kärmaselt, kas ta jaksab luua Ulvale eluaseme, kaitsta teda, jagada temaga kõik, mis meri, mets ja põld annab, toita sellest paarielust sündinud lapsed. Kärmas kostis, et jaksab küll. Mõrsja ettepanekul lasksime siis vana-rootsi kombe kohaselt värskelt paari pandud abieluinimesed armujumalanna Freja auks kolm korda alasti ümber lõkke käia ning saatsime nad seejärel vahepeal okstest kokkuaetud püstkotta lehtvoodile magama.

Pärast rääkis Ulva, et see alastivõtmine olevat märgiks, et pulmaööst alates ei tohi mehe ja naise vahel mingit saladust olla. Nii tegevat veel ka vanem paarirahvas, kel lapsi ei ole.Alasti tants suveharjapäeva lõkke ümber aitavat üle sigimatusest. Iseäranis hästi mõjuvat lastesaamisele selsamal ööl kinniseotud silmadega paaride ärasegamine. Ainus tingimus olevat selle juures, et keegi ei tohtivat teada, kes kellega on.

Kolme päeva pärast piirasime Ulval juuksed muhu moodi, sugesime keskelt lahu sisse ja noorik sidus endale räimekirju räti pähe. Oligi pärisnaine valmis.