Читать книгу Vihavald - Herman Sergo - Страница 4

Minu paat sõitis kõige ees, sest tundsin päeva astumist ja taevatähtede seisu paremini kui teised. Isavend Tähvend, kelle kojas üles kasvasin, arvas, et üks vanemateverd mees peab teadma palju rohkem kui teised. Seepärast võttis ta mind kaasa Ojamaa-reisile ja rääkis seal kokku soome soost hansakoge kipriga, kelle alusel terve aasta laevameheks sõitsin. Käisime sakslaste ja rootslaste sadamates kaubareisidel. Nägin ka soome hõimude maad. Kui koju tagasi tulin, sain aru sakslaste ja rootslaste kõnest ning meremehetöö polnud mulle enam võõras. Mõistsin määrata koosi14 õhtul päikeseküünla kustumise ja hommikul koidukuma järgi. Öösel oskasin leida Põhjanaela, Rattad ja Reha. Olin tol ajal kõigest kuueteistkümneaastane.

Nagu ütlesin, sõudis minu paat kõige ees.

Enne kodusaarelt lahkumist püüdsime metsast mõned nõelussid, tegime neile kasetohust rasjad ning iga paatkond võttis mõne elusalt kaasa. Seda olin õppinud soomlastelt, et nii saab uduga koosi hoida. Mürkmadu pöörab oma pea alati põhjakaare poole. Mõned sakslased ja rootslased, kes vee ja raua loitsusõnu teavad, nõiuvad koosi vaskkarbis ujuva korgitüki ja nõela varal. Nende sõnade eest nõuavad nad aga palju hõbedat.

Lehelangemisaegne öö oli pime. Vanakuu ootas hommikut, kuid tähesilmad särasid ja pilkusid. Hoolimata sellest, et rannal ei põletatud koositulesid, saime Suure-Kuiva lainemurdude kohinast ja teistest rannamadalatest kerge vaevaga mööda. Sajal korral läbisõutud õueaiatagune meri…Varsti olimegi lageda vee vallas. Kadus kodusaare metsamust rand. Kadus kallas, kuhu jäid kõik need saarlased-muhulased, kellele me kaugete vete tagant uut ja vabamat asupaika läksime otsima.

Meelega olime valinud kuuloome-eelse aja ning meie õnneks tõmbas tuul enne Reha tõusu tähtede ette veel hiirhalli pilvesõba. Hakkas tuult tegema. Tõstsime purjepõlled üles ja libisesime paatidega pimeduse musta kotti.

Riidalisest rannast ja kaldalähedastest leetseljakutest olime nüüd juba kindlas kauguses küll, aga kuidas säärase pilkasega aluseid ühes hoida, et need mere suures süles laiali ei variseks? Jah, igas paadis oli küdimas tael, tõrvik kepi otsas valmis.Aga kes julges neid põlema panna! Me ei teadnud ju, kui kaua säärane summas minek salajas seisab. Kes ütleb, et just praegu kusagil maanukas kõrge rannamänni otsas sakslase silm juba seda tõrvikutuld ei oota?

Olin selle peale mõelnud juba enne reisi algust. Kõikidel paadivanematel oli käsk: kui järgmise hommiku päikesetõus teiste aluste purjenukkasid lagedale ei too, siis Hiiumaa Ristinina taha Kalana lõukasse sisse joosta. Seal teisi oodata. Seepärast tuli koos väheke loodest maakaare poole hoida. Polnud aga ei kallast ega tähti, mis teed oleksid näidanud. Puhusin taela peaaegu põlema ja vaatasin, mis mu nõelussid teevad. Tõesti, mõlemad olid end saba ümber keerdu kerinud, pead ühele poole pööratud. Käskisin paadil tüüriaeru tüve vasakule rõhuda. Niipea kui koos paremale kaldus, pöörasid ussid oma pead kurakäe poole. Lõpuks seadsime paadil nina nii, et madude vangipõlvega rahulolematud silmad parema parda vantidesse põrnitsesid. Olin kindel, et Kalana abajas meile nüüd otse ette jääb.

Tuul puhus kogu aeg vesikaarest15 ja läks pilve ees ajades ühtesoodu kõvemaks. Laineratsud muutusid julgemaks ning jooksid lakkade tuisates paadist mööda. Nende kapjade alt lendasid paadipõrandale pritsmed ja vallali vesi.Tavalistel püüupaatidel varalaudu polnud, millest pealttuule külge merele tõkke ette oleks saanud teha.Varsti enam kibudega ei jõudnud, tuli raandad16 appi võtta, et veest võitu saada.

Pikapeale hakkasid lained paati nii tugevasti loopima, et maod rasjades merehaigeks jäid. Lasksid pead longu ega liigutanud neid enam ei paremale ega vasakule.Veepöörised aga lõid paadi vahel käsikivi kombel ringiratast. Nüüd siis oli ainus koosipidaja torm ise. Püüdsime hoida maru rõhumist kogu aeg tagantpõntsa vasakult, kuid see koos oli õige ainult nii kaua, kuni ilmalõõtsa tuuleauk paigal püsis. Soovisime kõigest südamest, et Taara tuult enne koitu mujale ei pööraks. Aovalgel lootsin Ristinina otsa merest välja tulevat.

Niisugune see inimene on. Kuni kõik õnnepidi veereb, tal jumalaid meeles ei ole, aga kui häda käes, siis kohe neid appi hüüdma. Ka minule tuli nüüd meelde, et rannast suure rutuga välja sõudes, kus aerudele, töökidele17 ega künnaputelegi armu ei saanud anda, mereohvri ära unustasime. Käskisin kohe Pikkjala Tõmmut, kes mul paadipärast kõige lähemal istus, minna ja võtta ninakapist känts liha ning merre heita.Tõmmu läks.Tagasi tulles ütles, et kõik olla tehtud, nagu merekomme nõuab.

Kuid raju ei vaikinud. Laine tõusis veelgi kõrgemaks. Siis kärises meil puri lõhki, otse ülalt alla. Nüüd pidi aitama ainult sõudmine. Kuid kõrge merega ei seisnud aerulabad vees.Vahel heitis koguni tüved töökide vahelt välja ja mehed kukkusid selili paadipõhja. Siis keeras paat end külglainet ja kaugel see ümberminek sealt enam võis olla.Võtsime kätte, panime kaks aeru risti ning sidusime nende külge purjest järelejäänud räbalad. Jätkasime peelepuude köied, sidusime aeruotstesse kinni. Lasksime selle riistapuu, ankrukivi all raskuseks, paadininast püstloodis merre. See hoidis paadi vastu tuult. Kinnitasime köie ja rohkem me midagi teha ei osanud. Kordamööda loopisid mehed vett paadist välja ning ootasime hommikut.

Kui valgeks läks, polnud Ristinina nukk tõesti enam kuigi kaugel. Sikutasime oma ujuva hädaankru tagasi paati ja tõmbasime aluse aerujõul Kalana abajasse sisse.Paistis,et olime esimesed, ning jäime teisi ootama.Varsti aga nägime, et kallast mööda tuleb meie poole salk mehi. Esialgu pidasime neid Hiiumaa ranna rootslasteks, kuid kui nad lähemale jõudsid, tuli nad omadeks tunnistada. Rääkisid, et nende paat kihutanud hommiku poole ööd täie purjega Kalanast umbes söömavahe tee ida poole kivide otsa puruks. Lainemurru sees kaldale sumades jäänud kaks meest kaduma. Ka kõik paadis olnud toidukraam ja rauast sõjariistad läinud merepõhja. Ainult nuiad toonud laine pärast kaldale. Õnnetuse süüks pidasid nad seda, et nende nõelussid juba reisi algul mõlemad ära olid surnud. «Küllap said kinnivõtmisel liiga materdada,» arvasid mehed.Tormist vintsutatud, mereväsinud ja läbimärjad, toetusid nad oma oksakühmulistele vaenuvemmaldele ega osanud enam midagi ütelda.

Korraga tuli mu juurde Pikkjala Tõmmu, laskis pea longu ning tunnistas, et kõik olla tema süü.Temal hakanud öösel heast lihakäntsakast kahju ning minu käsust hoolimata jätnud ta Taara tema osast ilma. Mina kui vanem mõistku nüüd tema üle õiglast kohut.

Pikkjala Tõmmu oli naaberküla poiss ja tubli mees. Tundsin südames, et polegi nii lihtne olla teiste vanem. Nägin, kuidas meeste kämblad tugevamini nuiadest kinni haarasid. Üksainus peanoogutus minu poolt ning vaene Tõmmu oleks sealsamas rannakruusal ronkadele söödaks jäetud. Viivitada ei võinud. Karistus tuli määrata otsekohe.

«Mehed,» ütlesin, «arutame asja õiglaselt, ilma et viha ja kahju kaduma läinud meeste üle me mõistust segaks. Pikkjalg ei soovinud ju ometi kellelegi meist surma, kui ta mereohvri toomata jättis. Tõmmu tahtis ainult hoida kokku toidukraami, mis just selleks ongi kaasas, et meil elu sees seisaks. Seega tuleb tema eksimuseks lugeda ainult vanema käsu täitmatajätmine. Ülekohus oleks panna temale süüks teiste surma, mida ta küll ise kahetsuses on valmis oma kaela võtma.Teiseks pole sugugi kindel, kas Taara just selle ohvri andmatajätmise pärast vihastas. Kust võime meie teada, et need mehed juba ammu millegi muuga jumalate raevu enda peale pole kutsunud? Kolmandaks, kas pole küll ja küll juhtunud säärastki, et enne mereleminekut on ohverdatud terve oinas või koguni härg, aga ikkagi on retk lõppenud õnnetult?»

Vaieldi vastu. Mehed olid kindlad, et seekord seisis asi ainult ohvris. Miks siis muidu jumalad oma suures pahameeles kogu teise paadi toidutagavara endale olid võtnud? Paremad sõjariistad pealekauba.

Mina jälle püüdsin selgeks teha, et kui Pikkjalg tõesti nii suur süüdlane on, mispärast siis temale elu alles jäeti ja teised hukka said.

«Seepärast, et kaaslaste kohus on kõige õiglasem, surm sõbra käe läbi kõige valusam.Vaata, mispärast Taara Pikkjala meie kätte nuhelda jättis,» ei andnud mehed karvavõrdki järele.

Kasutasin oma pealikuvõimu ja tegin otsuse:

«Kui ülejäänud kolm paati inimkaotusteta kohale jõuavad, tuleb lugeda, et vahekord jumalatega on jällegi enam-vähem korras. Siis kannab Tõmmu karistust ainult vanema käsu täitmatajätmise pärast, mis aga õnnetust kaela ei toonud.Vanad mehed tõmbasid seesuguse süüdlase kolm korda paadi alt läbi. Kui aga veel teisi mehi kaduma peaks jääma, siis raiuda temalt parem kõrvaleht, et tal ikka ja igavesti meeles seisaks: pealiku käsku ei tohi ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta!»

Mehed nurisesid liiga pehme otsuse üle. Mis on kalapaadi alt läbitõmbamine? Lõbuasi, mida iga rannakarjamaa lehmaajaja, vaevalt vibukandjaks saanud jõmpsikas otse omatahtsi ja naljapärast teeb. Ka kõrva maharaiumine olla ainult nimepärast karistus ning ei vastavat sugugi kuriteo suurusele. Ainult niipaljukest, et märk küljes.

Paistis, et Pikkjalg ise ka nii nigelat nuhtlust ei oodanud. Ei öelnud küll teiste kombel otse välja, kuid seda oli näha tema silmist.

Olime nüüd mures ülejäänud kaaslaste saatuse pärast.Teistest kõige enam Tõmmu, kes koguni pika männi otsa ronis ja sealt silmapiiri uuris. Ent keskhommik hakkas kätte jõudma ja meie pähe tekkisid mustad mõtted. Ka Tõmmu, kel märgades riietes ülal tormi käes olemine pikapeale kõhedaks läks, astus oks-oksalt männi otsast maha. Just siis, kui Pikkjalale mõistetud karistuse täidesaatmist hakati nõudma, tuli kaldajärsakul kasvavast metsast välja hulk mehi. Enamikul neist paistsid mõõgad vööl, käes oda või amb. Haarasime oma nuiad-mõõgad ja taprid. Pingutasime vibud vinna.Valisime lahinguks kõrgema koha, kust hea ja lahe allapoole lüüa, ning jäime ootama. Paistis aga, et säärasele meestesummale vastuhakkamine oleks tõotanud vähe tulu.

Korraga hüüdis Tõmmu: «Mede poisid!» ja pani suurest rõõmust kisades neile vastu jooksma.Mees tegi oma hüüdnimele au – samm ja süld.

«Kui kõik omad on, siis pole neid merel mitte vähemaks jäänud, pigem juurde sündinud,» lausus keegi. «Naisi noil kaasas polnud, küllap ikka Hiiumaa Kõpu kandi rootslased. Näe, riidedki sedamoodi.»

Tuli välja, et õigus oli mõlemal. Meestesalgas, kes meieni jõudis, olid segamini niihästi meie poisid kui ka rootslased. Need ei kandnud saarlaste kombel nahast kintspükse, lühikest hamet ja pätte, vaid värvimata villasest lõngast kootud vammuseid, pikki koivakatteid ja nahksaapaid. Rootslastel olid head sõjariistad, mõnel koguni kaelakaitsega raudkübar. Kuid oli näha, et vaenu polnud meeste vahel mitte, sest mõõgad olid tupes.

Meie mehed rääkisid, kuidas torm neid hommikuhämarikus Ristininast mööda oli kandnud, kuid pika ja raske sõudmisega saanud nad siiski lõpuks teispool poolsaart pisikese kruusasääre varju. Paadid olla terved, kõik mehed alles. Seda kuuldes läks Pikkjalal nägu naeru täis ja tema käsi paitas oma paremat kõrva.

Nüüd tuli mulle hansakogel õpitud rootsi ja saksa keel suureks kasuks. Kui rootslaste pealik meie meeste vanemat küsis, sain temast aru ning võisin talle saarele tuleku põhjuse selgeks teha. Kuid nende hulgas leidus ka üks, kes päris hästi maakeelt oskas. See rääkis teistele vahelt.

Rootslased, kelle sumbküla asub Ristinina lähedal künkal metsatuka sees, pidanud meie mehi algul randröövliteks. Löödud lahingulokku. Nüüd aga, kus asi selge on, tulgu me julgesti nende külla. Kas või vähemalt niikauaks, kui riided kuivavad ja tormil selgroog pooleks murdub.Ainult tapaterad jätku meie siiski igaks juhuks paatidesse. Keegi ei võivat teada, millised mõtted sigivad pähe merelt tulnud meestele, nähes võõrast vara ja naisi.

«Aga kui me sõjariistadest lahku läheme, kes ütleb, et meid siis Soome randa jõudmise asemel paari päeva pärast Liivimaa mõisnikele maha ei müüda? Ka Saaremaa saksad maksaksid teile meie tagasitoomise eest hea kotitäie kulda,» vaatasin ma rootslaste pealikut altkulmu, käsi mõõga käepidemel.

«Su ettevaatuse ja sõnaseadmise järgi võiks sulle anda aastaid rohkem, kui sul neid paistab olevat,» kiitis rootslane ning jätkas: «Kuid miks sina, Muhu meeste ja saarlaste vanem, minu tarkust nii madalalt hindad? Oleksin ma tahtnud teid vangi võtta, kas poleks mul siis kergem olnud seda teha sellal, mil te eraldi salkades olite? Milleks ma teid enne ühte lasksin ja nüüd pärast sõdima hakkan? Ei, üle mere tulnud sõber, saarlasi oleme alati vastu võtnud nagu vendi, ka siis, kui nende laevades on olnud kallis last ja mehi hoopis vähem kui teid praegu. Pole te esimesed, kes siia tuulepakku on tulnud. Meil, rootslastel, jätkub vara ka ilma selle piskuta, mis me teilt saaksime. Tulge julgesti! Olge külalised! Teadke, et Sigurd Thorkeli poeg, kõigi Hiiumaa vabade rootslaste pealik, teise nimega Õiglane, ei söö mitte oma sõnu.»

Vägeva kasvuga Thorkeli pojal oli peas kõrge, hõbedase kaelakaitsega sõjakübar.Tema vammuse hõlmade vahelt paistis haljas raudvõrgust särk.Tupes kallis mõõk.Pealiku habemekasv oleks au teinud kas või kuningale. Nähes aga, et ma tema sõnade sirguses ikkagi veel kahtlen, tegi ta ettepaneku: mõlemad meeskonnad, niihästi meie kui ka rootslased, välja arvatud pealikud, panevad sõjariistad küla servale maha, kumbki eri hunnikusse ning kummagist leerist üks vahimees juurde. Pärast seda minnakse taredesse riideid kuivatama ja sööma. Sellega jäime nõusse.

Hiiumaa rootslaste majad on meie, saarlaste omadest elamiseks palju mõnusamad seepoolest, et neil ei tule suits elutuppa. Ahjusuu asub kõrvalruumis, mida kutsutakse suitsukojaks.Aknaavad on neil suuremad ja klaasist, mitte nagu meie taredel, kus valguse jaoks pisike seapõiekilega kaetud auk. Meie eluruum on alati, ka päise päeva ajal, hämar, neil aga paistab päikesevalgus otse tuppa. Meie põrandad on savist, neil aga tahutud palkidest. Kõik see muudab nende majad palju kuivemaks kui meie omad. Ka õhk on suitsuta ja selgem hingata. Hiiumaa rootslased elavad hästi. Inimestel söönud näod peas, naistel helmed kaelas isegi töö juures.Tüdrukud tugeva kondiga, prisked ja prullakad, lapsi küla vahel nii palju nagu okaspuumetsas oravapoegi.

Mind kutsus pealik enda tallu, teised jaotati külaperede peale, kuhu keegi. Sigurd Thorkeli poja eluhoone, loomalaudad ja aidad-keldrid asusid künka otsas, palktara ümber nagu linnusel. Sigurd ütles endal olevat viisteist lehma, kakskümmend hobust ja peale selle veel mitu härjapaari, sead-lambad, kuked-kanad ja koerad-kassid. Peamist tulu saavat ta aga kaladest, mida tema kahe naise sünnitatud üksteist poega Hiiu madalatelt püüavad. Tema ise käivat neid mereande Visbys, Stockholmis ja vahel koguni Saksamaal soola, raua, riiete ja muu kauba vastu vahetamas.

Toas käsutas Sigurd naisi mind märgadest riietest lahti koorima, ühe poegadest puid lõhkuma ja ahju kütma. Polnud mul algul sugugi mõnus võõraste inimeste ees alasti jääda, pealegi kuuldus ahju tagant tüdrukute sosistamist ja naeruturtsatusi. Küllap pealiku tütred, mõtlesin, ehkki Thorkeli poeg neist midagi ei kõnelnud. Olgu su naised nii hästi söödetud kui tahes, kuid ega nad ainult poegi kah ole sünnitanud, olin kindel. Kui mulle pärast mu enda riiete tabaniõrrele18 kuivamapanekut rootslaste vammus toodi ning kuumutatud õlu mind seest soojaks oli teinud, tundsin end niivõrd hubaselt, nagu oleksin selles talus juba aastaid viibinud.

Pealikuga kõneldes selgus, et pole neil siin saksa ega sundijat. Andameid makstakse Rootsi kuninga seaduse järgi, ehkki andamite saajaks on Kuramaa piiskop. Niimoodi olid Stockholmi Magnus ja Saksa keiser kokku leppinud.

Ka tuli välja, et seesama Sigurd Thorkeli poeg Õiglane pole mitte ainult paljunäinud ja teadja mees, vaid ta tunneb kõigi kuueteistkümne ruunimärgi tähendust ja oskab lugeda koguni saksa keelt. Sigurd Thorkeli poeg tõi mulle näha neljakandilise pärgamendi, millele olid kirja pandud andamite määrad. Et neilt makse mitte mõne rüütli äranägemise järgi ei võetud, vaid kohe kindla seaduse põhjal, oli minule imelik ja ennekuulmatu asi. Need sõnad, mis Sigurd ette luges, jäid mulle kauaks meelde, ja kui pärast kirjatähed selgeks õppisin, märkisin üles, et ära ei ununeks. Siin need on.

«Mina, jumala ja apostelliku paavstitooli armust Kuramaa piiskop Johannes,» veeris Thorkeli poeg, «soovin kõigile, kellele seesinane kiri on määratud, issanda armu ja õnnistust. Olgu teada, et me armulikult lubame rootslastel, kes elavad kaugel Ostlandi saartel, pidada ja kasutada oma varandust Rootsi kuningliku seaduse kohaselt, mille järgi nad on kohustatud andma igal aastal:

1) kümnendiku põllusaagist;

2) kümnendiku lammastest ja talledest;

3) iga lihavõtte ajal elava vasika, mullika ja lüpsilehma pealt kolm naela võid;

4) iga elavana sündinud põrsa pealt üks Lüübeki penn;

5) kümnendiku söögist ülejäänud hüljeste ja kalade pealt;

6) iga kasutatud adramaa eest, vastavalt vakuseadusele, 2 ööri.

Korraldus välja antud anno Domini 1341, püha Peetruse ja Pauluse päeva eelõhtul.»

Hiljem, kui õllesoe ja kuum ahi mul merekülma täiesti ihust välja olid ajanud ja Sigurdilgi habemekarvade seest väljavaatavad põsenukid punetama lõid, hakkas paistma veel üks tahk Thorkeli poja tarkusest. Ta teadis isegi seda, kuidas rootslased meie maa kallastele elama olid sattunud. See olnud väga vanal ajal, millest kõnelevat vaid saagade ruunikirjad. Ojamaale siginenud nii palju rahvast, et saare liivane pind neid kõiki enam toita ei jaksanud. Lepitud kokku, et üks kolmandik inimesi peab lahkuma ja endale uue eluaseme otsima. Kes läheb, kes jääb, selle otsustanud liisk. Kuid minemisele määratud polnud oma saatusega rahul. Hakanud vastu. Kohalejääjaid olnud muidugi rohkem ja lõpuks sunnitud lahkujad ikkagi paatidesse minema. Need aga kogunenud merele purjetamise asemel saare põhjatipus laiule, ojamaalaste lambakarjamaale (sellest nimigi – Färö – Lambasaar), ning tagaajajatele näidatud paljast mõõka. Nii seisnud seal kaks leeri, üks kohalejääjate, teine lahkujate oma.Vahel kitsas väin ja suur vaen. Alles siis, kui äraminejad kogu saare lambakarja nahka olid pannud ning midagi enam süüa polnud, asutud taas paatidesse. Kuhu minna? Saksamaal rahvast ennegi küll, tugevad linnused.

Niisamuti Skånes jaTaanis, kus igale merelt tulnud võõrale odaots vastu rinda surutakse ja valida antakse: kas tagasi paati ja kaldast kaugemale – vee armule – või igaveseks Odini valdustele.Ainsad teadaolevad tühjad maad olnud Soomes ja meie mere lääne- ja põhjaranna saartel, paljudel neist polnud tol ajal veel nimegi. Sinnapoole võetud koos.

Kõigepealt jõutud ühele suuremale saarele, mis olnud tõesti elaniketa.Hea vesikaare tuulega kulunud sinna purjetamiseks täpselt ööpäev, seepärast hakatudki seda Päevatee-saareks kutsuma. Pärast hüütud lühidalt Päevasaareks ehk rootsi keeles – Dagö. Nimi Hiiumaa tulnud hoopis saarlaste suust suure kasvuga ojamaalaste pärast, kes seal esimesed elanikud olnud.

Päevasaare põhjakaldad on liivaluitelised, lõuna pool padrikud ja sood. Enamik väljarändajaid polnud uue eluasemega rahul. Osa läinud edasi mööda Soome lahte ida poole, muist kurelaste ja liivlaste maale, kus rahvast vähe ja needki koobastes elanud, kus rootslaste rauale peale puust nuia ja luuotsaga noole midagi vastu polnud panna. Rootslastelt said nimed ka mitmed saared, nagu Ormsö, Odinsholm, Packö19, Revali lahe suudmes asuv Narö20. Väike, ida pool paiknev laid, kuhu paadid ööseks üles tõmmati ja kus sooja sööki valmistati, sai nimeks Kokskär21. Selle taga asetsev suurem saar, kus juba vanast ajast laevadele juhtlõkkeid põletati, jäi Brandöks22. Veel ida pool on Högland, Rödskär ja Sejdskär23 ning paljud teisedki maanukid, laiud ja saared kuni venelaste suure jõe Nedåni24 kannavad tänase päevani rootslaste pandud nimesid. Ka mitmeid Liivi- ja Kuramaa jõgesid ja randasid kutsutakse veel praegu nii, nagu vanad ojamaalased neid nimetama hakkasid.Võta kas võiVentå25, mille suudmes oodati merel mahajäänud laevu. Dynå26, kus laiad liivakaldad kaugele merele ära paistavad. Ruuni27 saar ja paljud teised kohad tuletavad meelde vanade skandinaavlaste ja germaanlaste rändamisi. Ainult Saaremaale ümberasujate ega viikingite jalg ei tõusnud, sest sealsetel randadel elanud juba muistsetest aegadest väga sitked, tugevad ja vihase loomuga mehed, kelle mänguasjadeks kohe pärast emarinnast võõrutamist olnud ainult tapper, mõõk, nool ja oda.

Nii jutustas Sigurd Thorkeli poeg Õiglane. Kui me oma kõhud lambaliha, angerjakala ja partelt võetud kuivatatud rootsi leiba täis olime söönud, anti mulle magamiseks maja kõige parem labasäng28, mis oli ehitatud kahekordse seina sisse, otse ahju kõrvale. Ette võis tõmmata lükkukse, et majalised puhkaja und segama ei pääseks.

Järgmisel hommikul polnud tormist järel muud kui lõunast lõõtsuv paras purjetuul ja suure mere jomm, mis kohinal randa vajus ning paatide sisseajamise juures mitu meest kuni kurguni märjaks kastis. Sigurd oma poegadega ja paljud teisedki tulid meid randa saatma. Mändide vahel paistis koguni mõne naise punakollaste vöötidega küüt29 ja heinakokakujuline30 peatorbik.

Siin rääkisin ka meestele ära, et Soome läheme. Seda olid paljud isegi juba arvanud. Jumalagajätul õpetas mind Thorkeli poeg:

«Koos tüüri põhjast rohkem maakaare poole, sest Soome läänerannalt sa tühja maad ei leia. Kui mõnd jõge mööda üles sõidad, siis pea rahu märgiks kilp masti otsas, muidu võid ootamatult kaldalt saadetud noole või oda ette sattuda.»

Purjetasime nüüd nelja paadiga, igaühes tosina jagu mehi. Päeval pidas vedusat tuult, mis öösel vaikis, ning edasi tuli kiskuda aerude varal. Kuid mehed olid välja puhanud ja lootus peatselt pärale jõuda andis jõudu juurde.

Taevas oli tähti täis. Hoidsin Põhjanaga vasakpoolsetes mastiköites ja teadsin, et see maakaare koos meid hea tüki maad Turu sadamast hommiku poole viib. Linnutee kumas paistsid alused üksteisele kätte ning tõrvikuid põletamatagi polnud karta laevade lahkuminekut, öö oli sügiseselt karge, õhk selge nagu vahel enne esimest lund. See oli ilus öö täis ristuvaid mõtteid. Mis ootab meid Soome lahe vastaskaldal?