Читать книгу Vihavald - Herman Sergo - Страница 6

Ehkki keegi pulmas ei mõdu ega õlu suu sisse polnud saanud, magati peojärgsel hommikul vanavalgeni välja. Mehed pikkkuubede all murul, tapper igaks juhuks käeulatuses. Ainult peig oli oma vaenuvarustuse paati unustanud. Ei osanud me seda temale ka hooletuseks või suureks süüks lugeda, sest mõrsjasängi sõjariist ei sobi.

«Naist kiida hommikul, hobust õhtul,» ütlesid vanad mehed ja küllap nad midagi ikka teadsid ka. Teised jälle, et õige naine on see, kes pärast ööd veel kaunis on. Mis Ulvasse puutus, siis meelitas päikesetõus temast palju rohkem silmailu välja, kui eha seda oli suutnud. Sellele naisele polnud jumalad midagi palju ega liiga vähe andnud. Kõike paraja mõõduga.

Loputasime õhtusest põdramullikast järele jäänud liharaasud veega alla, tuleaseme kustutasime ja sõit võis jätkuda. Lükkasime paadid uuesti jõekaldast alla ning sõudsime edasi ida poole. Rand vasakul näis inimestest täiesti puutumatu: ei koda ega koldesuitsu. Ainult mets. Enamikus okaspuud: männid, kuused ja kadakad. Harva sekka juba kolletama kippuv kask. Laiud, lõukad, lahesopid ja pikad poolsaarekaelad. Lõpuks ka see, mida otsisime – jõesuu.

Seekord olime tulnud sinna, kuhu oleksime pidanud sattuma kohe. Jõgi oli lai, laisa vooluga, keskel sügav joom. Poole päeva tee suudmest, järsu käänaku kohal lõppes kallasteni ulatuv männimets. Seal laius lage luht, mille taga lehti puistavad kased, juba raagu läinud haavad, sekka veel täies roheluses tammi. Kaugemal üksik küngas, mille järsk külg langes peaaegu ristloodis jõkke. Mäekünka harjale tõustes ja sealt ümbrust uurides paistis kogu jõeorg nii kaugele, kuni maa eemal taeva sinisülle ära kadus. Ei ühtki talu, taret ega suitsu.

Sellesama jõekääru valisimegi endale pesapaigaks. Siin oli meil kõik, mis vaja. Oli jõgi ja meri oma kaladega, oli metsa küttimiseks, ka jätkus puid ja maad suurale põletamiseks. Leidus tammesid laevakaarteks. Külluses karjamaad loomadele, luhas lopsakat rohtu heinategemiseks. Paras kõrgendik linnuse rajamiseks nagu loodud. Ja mis peaasi, näis, et selle jõe org pole veel kellegi oma. Ulva, kes kõiki me saladusi ei teadnud, muretses küll selle üle, kust ülejäänud mehed endale naised saavad, kui naabreid pole, kuid seepeale poisid naersid ja lubasid algul läbi ajada sellega, mis on.

Järgmisel hommikul jagasime mehed nelja rühma: kolm kõige paremat ammu- ja odameest jahile. Nemad pidid hea seisma selle eest, et teistel värsket liha jätkuks küpsetada, kuivatada ja suitsutada ning veel nii palju söögist üle jääks, et ka vihmastel päevadel, kui loomad pesas magavad, võtta oleks. Kalameesteks läks neli, kes pajuvitstest mõrdu hakkasid punuma ja sobiva püüukoha välja pidid otsima. Kõik ülejäänud jagasime pooleks: kakskümmend meest ale jaoks puid koorima ja maha võtma, teised eluasemeid ehitama.Varsti oli ju hingedeaeg käes ja kaugel see talvgi sealt enam. Jänese kombel põõsa ja hange vahel inimene ei ela.

Hingedeaeg… Alustades siin, kaugel kodusaartest, kaugel sugulastest ja hõimuveljedest, uue pesa esimeste kõrte kokkukandmist, lõi süda vahel valu täis: kas tegime ikka õigesti? Kergemat tulime küll otsima, kuid saame ehk veelgi hullemat näha kui seal. Kodukandis olid valmis tared ja püstkojad, sulad sõnnikupõllud, loomad ja õueaiad. Ega saks kõiki maainimesi saa nälga lasta kõngeda, kes neile siis andamit annab ja töö ära teeb. Seal on rohkem õlgu kõrvuti, üheskoos kergem iket kanda. On vanu, kelle käest nõu küsida, kui endal aru napiks jääb. Aga siin jaga kogu aeg oma väheseid teadmisi ja oskusi teistele, kuid juurde pole kusagilt võtta peale selle, mida töö ise annab.

Igal asjal on aga mitu tahku ja ka mure paistab ühest otsast vaadates üht-, teisest otsast vaadatuna teistmoodi. Milleks hädale vastu joosta? Koos on mehine pere nagu hargne kari. Mitte kedagi ei ole siia toodud sunniviisil, kõigil oli vaba valik. Seni pole veel keegi paljuks pannud ei kätevaeva ega peamurdmist. Ja mis loeb see, et sugulased ja hõimlased kaugel? Manalasse läinud esivanemate toonelavägi on elavatest palju suurem. Nende hinged hõljuvad haldjatena kõikjal, juhivad ilmaliste mõtteid, õpetavad neid. Ei jäta ka minu isa, muhulaste viimane sõjavanem Villimeel, mind üksi. Küllap paneb ta mulle pähe oma oskused, südamesse õigluse, käsivartesse jõu. Kinnitab kõhklustes, jagab julgust ja mehemeelt. Ehk leiab ka ema Lembeste kalmu alt nii palju mahti, et juhatab mu teele veel kord selle neitsi, kelle näojooned ja vitsjas piht, ümber sarapuukirja vöö, küll ööl, küll päeval mu silme ette tulevad. Lõpuks elavad ka veel kõik meie vanad jumalad.

Õhtul jõekäärust lastud partidel lõkketulel sulgi maha põletades läksid meestegi mõtted toonelaste juurde.

«Minu ema peab surnutekuu hingedeajal tareuksed ööd ja päevad valla. Renile33 jätab tapetud looma värskelt keedetud kopsud-maksad või siis küpsetatud kanakoiva. Vahel pudruvaagna, piimapüti või paar käkki. Ütleb: «Saagu ka kalmuline osa ilmalise roast»,» rääkis mõtleja peaga Lahise-nimeline poiss.

«Meil uksi küll lahti ei peetud, kuid surnutepäeval kutsuti enne pere laudaistumist sööma ka sugulased varjuriigist. Siis küsis isa neilt vahel nõugi. Kord päris vanamees, kas talve külm aeg tuleb pikk, kas jätkub heinu ühe või kahe paari härgade ülalpidamiseks. Seepeale jäime kõik kuulama ja siis käis tabaniõrre kohalt laest selge naks. See tähendas, et tuleb jätta üksainus paar. Isa müüs teise härjapaari hea hinna eest maha. Ja talv tuli missugune! Kuni lehekuuni ei saanud loomad jalga laudast välja. Katused kisti maha ja tassiti veiste ette. Kevadel lõppes külas pool karja. Küll maa-alused teavad,» lõpetas Alepõllu Õnnepäe, kelle pajatusi ikka heameelega kuulati.

«Pole meil neile midagi head-paremat pakkuda. Ja ega nad meid siit üles leiagi. Kalmud kaugel, hiied jäid Muhusse-Saarde maha,» kostis meeste hulgast murelik hääl. Hulga meeleolu kippus tusa ja liigtõsiduse poole kalduma.

«Vennad,» ütlesin minagi sõna sekka. «Meie emaks on üks ja seesama muhulaste-saarlaste maa, mille Väike väin läbi lõikab. Ehkki me ei ole sündinud ühest ja samast naisest, oleme vennad sellegipoolest. Kõik me oleme oma vägevate esivanemate lapsed. Järeltulev põlvkond nendest, kes kord aegade hämarikus niisamuti tulid Saarde ja Muhusse, nagu meie praegu siia.Tulid Taara abiga alet põletama, veteema kalu püüdma, metshaldjatelt andameid nõudma. Nemad ei peljanud maha jätta oma vanemate kalmusid, sest nad teadsid, etToonela vaim lendab kiirelt nagu tuuleõhk, on kerge nagu virvendus veel. Jõuavad kõikjale. Küllap nad leiavad meidki siit kauge Soomemaa kaldalt, annavad õpetusi, juhivad jalga ja kätt.»

Elava loomuga jutukas poiss, kes ka palju laule oskas ja keda seepärast Leelo-Lehoks kutsuti, külitas tule ääres, vaatas surnutekuu selget öötaevast, kuhu lõkkest kõrgele keerlevad sädemed tähti juurde sünnitasid, ja ajas end küünarnukkidele:

«Teate, mis kadunud ema vaeslapse kutsele vastas?

«Tark leelu,» tunnistas Lahesopi Imant. «Kõigepealt õpi ilmalistelt ja looda sellele, mis looja ise andnud. Kes see looja on? Maa loob puud ja loomad, meri kalad, taevaalune annab linnud. Õpi neilt ja ela! Kalmulised kalmulistega, ilmalistel oma olemine.»

Olgugi et suurem osa mehi Imanti ütlemisega rahule jäi, pandi õhtul ikkagi kõige paremini küpsenud jahilind metsa äärde suure pedaja juurtele, kust see hommikuks ära oli kadunud. Ohver võeti vastu. Meie minemised ja tulemised olid toonelastele teada, nende hinged meie teekonna, töö ja sihiga nõus.

Ehitajate esimeseks mureks oli saun. Ehkki Ulva aeg veel kaugel võis olla, tunti ka meeste hulgas tõsise pesemise järele suurt puudust. Sügisene külmavõitu jõevesi pole hoopistükkis see, mis leilisoe ja tuhaleelis. Juhtub keegi külmetama või tõmbab tuul läbi, lööb rinna umbseks, kust sa ohu vastu mujalt abi leiad kui ikka saunast. See tarvilik ruum pidi olema jõe ääres, et poleks kaugelt vett tarida, pidi hästi ja kaua sooja pidama ning kiiresti suitsu välja laskma. Mõned mehed andsid nõu künka jõepoolse külje sisse koobas kaevata, kuhu kolle ja keris teha. Hakkasime arutama ja leidsime, et mõte pole paha.Ainult repnaauk34 ei sobi siis ukse vastasseina, aga arvasime, et küllap suits endale mujaltki tee välja leiab.Tehti puust labidad ja pandi tööle pihta.

Koobas sai valmis paari päevaga, ainult palkvoodri tegemine võttis veel aega.Ka ahju ja kerisega oli nuputamist ning kätevaeva. Tuli kaevata savi, kanda jõepõhjast liiva, tuua ülaltpoolt küngast kohisevast kärestikust kerisekive. Kuid valmis see saun lõpuks sai, haavapuust kistud laudadest ukski ees, mis saarehingedel ilusasti kääksudes kinni ja lahti käis. Tuli veel ainult vana kuud oodata, et saunaema ehk saunahaldjas, keda vahel ka saunakolliks kutsutakse, võiks esimese leiliga sisse asuda.

Selleks ajaks kui vanakuusirp üsna õhukeseks kulus, jõudis keris ära kuivada, ja siis pani Ulva ühel hommikul tõsise tule ahju.

«Mis te, mehed, saunast ka teate,» ajas Ulva mehi eemale. «Panete viimati haavahagu ahju, oleme kõik kärnas!»

Veel tahtis Kärmase noorik sütekõlinast kuulda, kas sel aastal vara külmaks läheb, kas ahi ulgumisega ilusate ilmade lõppu kuulutab ja kas leelis ikka tõesti nii kange saab, et meestel mitmenädalase sambla seljast maha sulatab. Ulval olid sel päeval käedjalad tegemist täis. Üks töö ajas teist taga. Valis meeste toodud lõmmudest kõige kuivemad ja vaigusemad südamepuud ja ajas ahju, käis metsas kadakatest vihtu tegemas. Kaskedel olid lehed maas, need enam ei kõlvanud. Kogu meestesumma peale oli kaasa osatud võtta ainult üks katel, seegi nii väike, et kõigest kahe hobuse joomajagu vett sisse mahtus. Selles keetis Ulva sauna kõrval kivikoldel leelise valmis. Aga kuum vesi? Mida ei saanud, seda ei saanud. See-eest polnud jões külmast puudu. Ole mees ja ammuta umbpuust kibuga nii palju kui tahad, karga lavale ja vihtle!

Olgu küll, et naised igal pool pärast mehi saunas käivad ja leilipäraga peavad leppima, lubasime Ulvale sel tähtsal õhtul esmaõiguse. Ja kui siis suveõhtuse eha karva naine sealt juuksepahmast vett väänates välja tuli, viskasime riided sauna ukse taha hunnikusse ja käisime meiegi kümne kaupa leiliõnne maitsmas.

«Tere õhtust ka, saunaema!» püüdsime enne lavale ronimist haldjale lugupidamist näidata. Kerise aga õrritasime paari kapatäie veega vihale. Kivid paukusid ja pragasid, aur ja leilimöll käis vastu lage nagu tuulispask. Ei jõudnud me Ulvat ja tema saunakütmist nii palju kiita, kui ta seda väärt oli.

Esmalt leelisega pea puhtaks, siis lasksime kadakased vihad kerise kohal kuumaks ja pehmeks minna, kastsime nad vette ning läkski lahti. Kümne mehe raske ähkimine ei jätnud saunamõnude kohta mingit kaksipidi arvamist.

laulis Leelo-Leho ja andis laulusõnadega sammu pidades vihale valu.

Pärast vihtlemist läksime jõkke nahka jahutama ja kadakaokkaid ihult maha loputama. Keha oli kerge nagu udusulg, töövaev kontidest kadunud. Ka meel ja mõtted olid meestel lennukamad kui tavalistel lõkkeäärsetel õhtutel, öösel polnud seljasügamist ega pikk-kuue all magamisokstel põõnates ühelt küljelt teisele pööramist. Sauna ehitamise juures nähtud vaev oli end ühe õhtuga tasa teinud.

Mida lähemale surnutekuu lõpp jõudis, seda teravamalt läksid sirama öösiti taevatähed, seda külmemaks ilmad.Vahel lõi taeva umbpilve, sadas ööd-päevad ühtekokku. Siis olid mehed märjad, kükitasid õhtuti läbitilkuvates kuuseokstest kodades ja lõdisesid.Vettinud puudega toidetud lõke põles vastu tahtmist ega andnud õiget sooja. Suitsulgi polnud tavalist tõusu ning kippus silmi kiusama. Hea seegi, et süüa oli priipärast, sest väster ja vitsmõrd tõid haugi jõest välja ning ka metsameeste noole ette jäi ikka midagi. Päeviti tehti kõva tööd. Siis käis kirves koja ja kasuka eest. Külma üle ei kaevanud keegi. Tulevase suurale jaoks kooriti puid, kevadisele kütisemaale kuhjusid haohunnikud.