Читать книгу Püüa mitte hingata - Holly Seddon - Страница 2
ESIMENE PEATÜKK
ОглавлениеAmy
18. juulil 1995
Muusika tümpsus Amy sees ja võttis ta südame oma valdusesse. See oli nii vali, et tema trummikiled pekslesid meeletult ja ta õrnad linnupojalikud roided lõgisesid. Muusika oli kõik. Noh, peaaegu kõik.
Hiljem nimetati viieteistaastast Amy Stevensoni ajalehtedes päikesekiireks, kellel seisis kõik alles ees. Kõrvaklappides pinises britpop, kui ta, koolikott lontis, kodu poole rühkis.
Amyl oli kutt, kelle nimi oli Jake. Jake armastas Amyt ja Amy Jake’i. Nad olid juba peaaegu kaheksa kuud käinud, vahetundidel kooli „ülemisele väljakule” kurameerima hiilinud, kuum käsi kuumas käes, südamed sünkroonis põkslemas.
Amyl oli ka kaks parimat sõbrannat: Jenny ja Becky. Kolmik keerles lõputul eellugude, konkureerimise ja keelepeksu karusellil. Iga laupäevaõhtu lõpetasid kahetsevad nutused kallistused, millele eelnesid peadpööritavad „tüdruk ütles seda ja poiss ütles toda” keerdkäigud.
Väljaskäimised tähendasid sidrunimaitselisi lahjasid kokteile Memorial Parkis või Archersi-limonaadinapsu pubis The Sleeper, kus ei küsitud isegi viieaastastelt dokumenti. Kooliõhtud tähendasid kella kuuest õhtul telefoni otsas rippumist, sest siis algas odav tariif. Ta lobises, kuni kasuisa Bob söögituppa astus ja talle teadagi millise pilgu saatis: söögiaeg, jäta mu telefon rahule. Neljapäevaõhtud kuulusid edetabelisaatele „Top of the Pops” ja seebikale „Eastenders”, reedeti tulid „Sõbrad” ja nädalalõpu-show „The Word”.
Amy õlakott muutus iga sammuga üha raskemaks. Ta tõstis selle kohmakalt teisele õlale ning sikutas kõrvaklapijuhtmetest, nii et üks klapp kõrvast välja vupsas, ja lasi päris maailma helidel sisse tulvata.
Ta oli kojuminekuks pikema tee valinud. Eile oli ta varem koju jõudnud ja ehmatanud Bobi, kes köögis oma lemmiktassi koorepulbrit segas. Esmalt oli Bob naeratanud ja käed kallistuseks õieli ajanud, kuid siis oli ta taibanud, et tüdruk oli rekordajaga koju jõudnud ja järelikult üle põllu silganud.
Ta pidi pool tundi kuulama, kuidas Bob jauras, et ta peab koju tulema turvalist teed kaudu – mööda tänavaid: „Ma räägin seda, kuna sa oled mulle kallis, Ames, sa oled meile mõlemale kallis ja me tahame lihtsalt, et sinuga oleks kõik hästi.”
Amy kuulas, niheles toolil ja surus haigutusi alla. Kui Bob lõpuks vait jäi, trampis Amy trepist üles, viskus voodile ja pildus CD-karpe laiali, kui suurest vihast valiklugude kassetti lindistas. Sellele said Rage Against the Machine, Hole ja Faith No More.
Kuna ta oli eile Bobile vahele jäänud, teadis Amy, et suure tõenäosusega on too ka täna juba koju jõudnud. Muidugi selleks, et ta kinni nabida ja uuesti kärama hakata. See polnud vaeva väärt, kuigi teisipäeviti oli pikem jalutuskäik veelgi tüütum. Tema kott oli siis eriti raske, sest teisipäeviti olid tal ajalugu ja prantsuse keel, kus olid nõmedad telliseraskused õpikud.
Amy vihkas kirglikult prantsuse keele õppimist. Õpetaja oli jobu, ja miks peaks aknal sugu olema? Aga talle meeldis mõte selle keele valdamisest. Prantsuse keel oli seksikas. Ta kujutles, kuidas võiks kedagi Jake’ist elukogenumat võrgutada, sosistades talle kõrva midagi prantsuskeelset. Ta võiks võrgutada kedagi vanemat. Kedagi palju vanemat.
Muidugi armastas ta Jake’i, ja seda öeldes mõtles ta oma sõnu tõsiselt. Lisaks oli ta poisi nime šablooni abil korrektuurvärviga hoolikalt kotile maalinud ja tulevikust fantaseerides nägi ta seal ka Jake’i. Kuid viimastel nädalatel oli ta järjest enam hakanud märkama nende erinevusi.
Jake oli oma avala naeratuse ja tumepruunide kutsikasilmadega väga hea kaaslane, nii õrn. Aga selle aja jooksul, mis nad käinud olid, oli ta hädavaevu suutnud nii palju julgust koguda, et käsi tüdruku koolipluusi alla libistada. Nad musitasid terved lõunavahetunnid ülemisel väljakul ja ükskord oli ta Amyle peale roninud, ent Amyl suri jalg ära ja ta pidi end liigutama, mispeale läks poiss nii ähmi täis, et sai ülejäänud päeva vaevu sõna suust.
Möödunud oli kuid ja kuid, aga tüdruk oli ikka veel süütu. Asi hakkas piinlikuks kiskuma. Amy vihkas mõtet viimaseks jäämisest, vihkas üldse ükskõik milles kaotamist.
Tuska kõrvale jättes lootis Amy, et Jake on judotrenni vahele jätnud ja tuleb temaga kohtama. Jake’i ja ta nooremat venda Tomi veeti iga päev autoga kooli ja koju, sest nende nipsakas ema oli kooli sekretär. Nende pere elas ühes Royal Avenue uhketest majadest, millel kahel pool eesust on suured aknad. Ta jõudis koju alati enne Amyt, sest kolmetoaline ridaelamu, kus tüdruk koos Bobi ja oma ema Jo’ga pesitses, asus Warlingham Roadil.
Jake’i ema Sue ei sallinud Amyt. Talle näis tunduvat, et tüdruk rikub tema hindamatu kullakese ära. Amyle meeldis mõelda, et ta on saatuslik naine. Talle meeldis üldse mõte endast kui naisest.
Amy Stevensonil oli saladus. Saladus, mis pani tal kõhus keerama ja südame peksma. Ükski Amy sõpradest ei teadnud tema saladust ja Jake ei teadnud seda päris kindlasti. Jake ei tohtinudki teada saada. Seda poleks ära arvanud isegi poisi halvakspanevaid pilke heitev ema.
Amy saladus oli temast vanem. Absoluutselt ja kahtlemata mees. Tema õlad olid Jake’i omadest laiemad, hääl madalam, ja kui ta viskas nilbeid kilde, kõlasid need tema suust, nagu oleks ta nende ütlemise õiguse välja teeninud. Ta oli pikk ja kõndis enesekindlalt, mitte kunagi rutates.
Amy saladus kasutas tualettvett, mitte higistamisvastast deodoranti, ja ta sõitis auto, mitte jalgrattaga. Erinevalt Jake’i liivakarva kardinatest olid temal paksud tumedad juuksed. Mehelik soeng. Amy oli läbi mehe särgi märganud, et ta rindkere keskel lohus kasvasid tumedad karvad. Tüdruku saladusel oli pikk tume vari.
Kui Amy temast mõtles, reageerisid tema närvid plahvatusliku aistinguga ja süda täitus helevalge müraga, mis igasuguse mõistuse vaigistas.
Tema saladus puudutas ta pihta, nagu mees puudutab naist. Ta avas talle uksi, mitte nagu tema klassi poisid, kes paiskusid koridori justkui kuulimängumasina hõbekuulid.
Ema nimetaks teda pikaks, tõmmuks ja nägusaks. Tal polnud vajadust eputada ega kelkida. Isegi tema kooli kõige ilusamad tüdrukud poleks arvanud, et neil mehega võimalust oleks. Keegi neist ei teadnud, et Amyl oli rohkemgi kui ainult võimalus. Palju rohkem.
Amy teadis, et mees peab saladuseks jäämagi, seejuures lühiajaliseks. Komaks tüdruku eluloos, ei enamat. Ta teadis, et peab seda luku taga hoidma, täiusliku, rikkumatu, privaatsena, oma ülejäänud taustamuusikast täiesti eraldi. See oligi juba pigem nagu mälestus. Paljude kuude pärast musitab ta ikka lõunapausidel Jake’i, nääkleb sõbrannadega, otsib hilinenud kodutöödele ettekäändeid, kuulab igal õhtul Raadio Ühest Marki ja Lardi saadet. Ta teadis seda. Ja kinnitas endale, et sellest pole midagi.
Kui mees riivas ta puusa või pühkis ta näolt juuksesalgu, läbistas Amyt elektrilöök. Ta võis kõigest sõrmeotstega tüdruku ihu sedasi helisema panna, et see vaigistas kogu ülejäänud maailma. Amy tundis nii elevust kui ka õudu, mõeldes, mida mees võiks temaga teha, mida ta sooviks, et tüdruk talle teeks. Kas nad saavad selleks võimaluse? Kui saavad, kas ta siis üldse teaks, mida teha?
Too köögis saadud suudlus, ukse tagant kostmas teiste hääled. Ta käed tüdruku näol, habemetüüka kõditus, mida Amy polnud varem kogenud. See tilluke suudlus, mis tal öösiti uinuda ei lasknud.
Amy pööras Warlingham Roadile ja alustas tavapärase rituaaliga. Ta pani koti murenevale betoonmüürile. Keris seeliku vöökoha uuesti lahti, nii et see polnud enam miniks moonutatud. Seejärel kallas kotist välja oma asjad, et leida nende hulgast üles Chici parfüümdeodorant ja kirsimaitseline huulepalsam.
Amy raputas aerosoolipudelit ja lasi magusa auru surtsu õhku lõhnastama. Siis, ujedalt ringi vaadanud, astus ta lõhnapilve, nagu ta oli näinud tegemas oma ema enne rahvamajja minekut.
Ta tõmbas palsamit alahuulele ja seejärel ülahuulele, matsutas neid kokku ja tupsutas huuled džempri vastu matiks. Ta tahtis valmis olla, juhuks kui Jake peaks teda ootama, aga tema pingutused ei tohtinud silma torgata.
Amy pleierist voogas talle endiselt muusikat kõrva. Mängima hakkas Pulpi „Do You Remember the First Time?” ja Amy naeratas. Jarvis Cockeri hääl kõrvus, kujutas tüdruk ette, kuidas laulja muigab ja silma teeb, kui ta kõik tagasi kotti toppis, koti õlale tõstis ja mööda teed edasi sammus.
Ta nägi tee ääres Bobi furgooni. Amy oli kodust kaheteistkümne ukse kaugusel. Silmi kissitades nägi ta enda poole lähenevat kuju.
Kuju kõnnaku järgi – iseteadlik, sirge, sihikindel – teadis ta, et tegu pole Jake’iga. Jake sibas ringi nagu ehmunud krabi, pooljoostes, poolkõndides. Amy sai kuju saleda piha järgi aru, et tegu pole ka Bobiga, kes oli kartulikujuline.
Kui Amy taipas, kellega tegu, tabas teda iiveldushoog.
Kas keegi oli meest näinud?
Kas Bob oli meest näinud?
Kuidas ta võis nende ukse taha ilmumisega riskida?
Peamiselt tundis Amy aga elevushoogu ja adrenaliini, mis tõmbasid teda mehe poole nagu magnet raualaaste.
Jarvis Cocker sosistas jälle ta kõrvu rõvedusi. Amy soovis, et ta lõpetaks, kuid ei tahtnud pleieri kallal kohmitseda.
Ta hoidis pilku oma saladusel ja vajutas järjest nuppe, ise huulde hammustades, kuni õige alla vajutas ja muusika lakkas.
Nad seisid vastamisi. Mees naeratas ja sirutas käe aeglaselt tema poole. Ta võttis kummastki tüdruku kõrvast kõrvaklapi. Tema sõrmed riivasid neiu kõrvu. Amy neelatas ega teadnud, kuidas peaks käituma.
„Tere, Amy!” ütles mees endiselt naeratades. Ta rohelised silmad sätendasid, ripsmed niivõrd tumedad, et näisid märjad. Ta meenutas tüdrukule üht vana fotot John Travoltast, kes peseb „Laupäevaõhtuse palaviku” võtete vahel nägu. See oli ühes ta muusikaajakirjas, ja kuigi ta pidas John Travoltat parajaks nõmedikuks, oli see pilt tõeliselt lahe. Ta oli selle oma kunstiõpetuse kõvade kaantega plokki kleepinud.
„Tere…” vastas Amy sosinast tooni võrra valjema häälega.
„Mul on sulle üllatus… roni peale.” Mees osutas autole – rebasekarva Ford Escortile – ja avas suureliselt ukse nagu sohver.
Amy vaatas ringi. „Ma ei tea, kas maksab, mu kasuisa arvatavasti vahib.”
Kohe, kui ta need sõnad kuuldavale tõi, kuulis Amy lähedal asuvat välisust avanemas ning kükitas Escorti taha varju.
Natuke kaugemal asetas Bob oma tööriistakoti ühmates maha. Ta hingas häälekalt välja, kobas võtmete järele ja avas siis furgooni ukse. Teadmata, et teda jälgitakse, vinnas Bob tööriistakoti kõrvalreisija istmele ja virutas ukse oma raskete karvaste kätega kinni. Ta paterdas ümber auto juhikohani, hiivas end kabiini ja sõitis käikude raginal minema, furgooni taguots rappumas nagu liputav saba.
Elevusest ja valmidusest hoolimata soovis Amy suuresti talle mööda tänavat järele tormata ja furgooni hüpata, jälle noor ja hoitud, ning paluda Bobi, et too laseks tal käike vahetada.
„Kas see oli su kasuisa?”
Püsti tõustes ja end tolmust puhtaks kloppides noogutas Amy sõnatult.
„Siis on mure murtud. Roni peale.” Mees naeratas alligaatorinaeratust. Ja oligi kõik. Amyl said ettekäänded otsa ja ta ronis autosse.