Читать книгу Püüa mitte hingata - Holly Seddon - Страница 4

Jacob

8. septembril 2010

Jacob armastas oma naist. Ta oli selles suurema osa ajast kindel, aga kui naine patras nelikümmend viis minutit järjest juurdeehitusest, mida nad ei vajanud ega saanud endale lubada, ei tekitanudki valed mehele enam erilist hingepiina.

Ta jälgis Fiona suu liikumist, seda meelekindlat sõnade moodustamist. Neid oli lihtsalt nii palju, nii palju kuradi sõnu, mis sulasid üheks lõputuks müraks.

Naise roosa suu oli nüüd täielikult mõeldud rääkimiseks. Kui kaua sellest oli, kui ta huuled suudluseks vormis? Või mehele midagi armsat kõrva sosistas?

„Kas sa üldse kuulad mind?” Ta raevukad pruunid silmad täitusid soolveega, valmis kaldad hoiatuseta üle ujutama. Millal nad olid viimati teineteist nii kõvasti naerma ajanud, et silmanurkadest hakkasid pisarad voolama?

„Muidugi kuulan.” Jacob lükkas pooltühja hommikuhelvestekausi eemale, püüdes anda endast parima, et ta väliselt ega salamisi agressiivne ei näiks ega muud kirjutamata kuldreeglit ei murraks.

Kui Jacob ja Fiona tutvusid, rääkisid nad kõigest. Noh, peaaegu kõigest. Naine oli teda lummanud, tal oli alati nii palju öelda ja mehele meeldis teda kuulata.

Kui nad veel käisid, olid nad tihti varaste hommikutundideni vaielnud, naljatanud ja juttu ajanud. Pulmaööl ei õnnestunud neil abielu sisse pühitseda, vaid nad mässisid end teineteise sõnadesse, kuni taipasid, et käes on uus päev. Fiona jalad olid ta elevandiluukarva kleidisabasse takerdunud, mõlemal nägu naeratamisest ja naerust valus, päikesetõusu saatel kainenemas.

Kuid Fiona ei küsinud enam ta töö kohta, ei oodanud enam tema lugusid. Nüüd jagelesid nad mõttetute majapidamisküsimuste üle, ei enamat.

Millal see juhtus? Raseduse alguses? Varem?

Kindlasti olid toona naise fookuses pigem ovulatsioonikuupäevad ja viljastamiseks sobivad poosid, aga ta oli endiselt olnud Fiona, nad naersid ja rääkisid nagu varemgi.

Nüüd oli asi huvitusest kaugel.

Fiona grillis teda arupärimistega selle kohta, kellega, kus ja millal ta lävis ja kohtus, kontrollides kuuldut märkmiku sissekannete, varasemate vestluste, mehe valitud riietuse, juhuslike märkuste järgi.

Kes sinna jõulupeole siis õigupoolest lähevad? Miks abikaasasid ja kallimaid kaasa ei tohi võtta? Tavaliselt ju võetakse… kas mitte kellegi naine ega kallim ei tule kaasa?

Võib-olla oli tal nüüdseks ükskõik. Fiona kõhus kasvas tema tilluke pamp ja miski muu polnud oluline. Kui nii, oli see risti vastupidi selle Fionaga, kellesse ta armunud oli, Fionaga, kelle kätt ta palunud oli. Ja hoolimata kogu varasemast pingest oli mees üliõnnelik, kui mitu kuud tagasi ilmus saatuslikule ribale lõpuks kaks sinist joont. Kabuhirmul, aga üliõnnelik.

Nüüd, istudes väsinud olemisega hommikusöögilaua taga, vaatas ta naist jalgel õõtsumas. Fiona tasakaalumeel oli viimastel nädalatel hägustunud, kui ta kõht uue tuhinaga paisuma hakkas.

Jacob ohkas. Viimasel ajal viis iga vestlus sama teemani: selle väikese põrguliku köögini.

Juurdeehitus lahendaks kõik: panipaikade probleemi, keerulise pääsu aeda, lapsevankri hoiukoha, Lähis-Idas käärivad pinged.

Juurdeehitus oli A ja O. Ja kui Fiona seda ei saa – ükskõik kui võimatult suur oleks vajaminev summa –, lendaks maailm tema arvates õhku. Jacob ei olnud veendunud, kas tolles naljakas kõhus on ikka laps, mitte tiksuva viitsütikuga pomm.

Tunbridge Wellsis Wallington Grove’il asuv 1930-ndate kahepereelamu oli kõigest kahe aasta taguse sissekolimise ajal tundunud nagu palee. Sissemaksu tegemine oli nõudnud täpsust, kasinust ja üleajatööd ning vastabiellunud olid kokku leppinud, et töö ja palk peab järgmisel kolmel aastal olema nende tähelepanu keskpunktis, sest masinat tuli õlitada. Fiona oli kogu südamest ja absoluutselt nõustunud, et kodulaen on riski peale minek – selle maksmine eeldab kaht täispalka ja mõlema panust.

Umbes kaheksateist kuud hiljem, pärast keskendunud veenmiskampaaniat, mis varieerus peenetundelisest pisaraterohkeni, otsustasid nad lapse saada ja Fiona jäi peaaegu kohe rasedaks. Ja nüüd vajas beebi juurdeehitust.

„Kuule Fi, anna andeks! Ma ei taha sitapea olla, aga ma tõesti pean minema. Mul on täna tõeliselt nõmedad koosolekud ja mul on pea laiali otsas.”

„Muidugi,” vastas naine, „mida iganes.”

Täpsustavaid küsimusi ta ei esitanud. Miks ta enam midagi ei küsinud?

Mõlemal oli vaja minna. Graafilise disainerina tegutseval Fional tööle, Jacobil haiglasse, kus ta ei töötanud.