Читать книгу Püüa mitte hingata - Holly Seddon - Страница 3

Alex

7. septembril 2010

Palat oli haudvaikuse kammitsais. Üheksa sõnatut, hääletut kogu lamasid kangelt klanitud pastellvärvides tekkide all.

Alex Dale oli kirjutanud enneaegu sündinud lastest, nende sekundipikkustest eludest – habrastest kui kullatolmu kübemed.

Ta oli kirjutanud degeneratiivsetest haigustest ja masinhingamisel patsientidest, kelle tuleviku võis otsustada kerge nupuvajutus. Ta oli visandanud isegi omaenda ema hääbumise piinarikkad üksikasjad, kuid patsiendid, kes nüüd naise ees lamasid, kogesid hoopis teistsugust elu ja surma vahepealset seisundit.

Need Tunbridge Wellsi Kuningliku Haigla neuroloogiliste puuete osakonna lõtvunud nägudega patsiendid olid kunagi elanud normaalset elu. Nad erinesid enneaegsetest lastest, kes ei tundnud muud kui emaüsa, voolikute sissetungi ja oma vanemate ärevate, meeleheitlike käte soojust.

Samuti ei sarnanenud nad dementsuse all kannatajatega, kelle lapselikku muretust varjutas mälestuste terror.

Need Bramble’i osakonna jäigad kujud olid teistsugused. Nad olid elanud oma igapäevast elu ilma mingisuguse aeglase kuhtumiseta, kuni tõmmati hädapidurit. Ja sügaval sisimas olid nad endiselt olemas.

Mõned pilgutasid aeglaselt silmi, kui pead vaevu märgatavalt valguse poole pöörasid, samal ajal sujuvalt näoilmeid vahetades. Teised olid tardunud ühte silmapilku: pidulikku hetke, puhkehetke või keset neid tabanud traumat. Nüüd olid nad kõik hääletus karjes lõksus.

„Aastaid kanti kõik sellised patsiendid maha,” sõnas kastanpruunide juustega osakonnajuhataja, kelle silmi ümbritsesid sügavaimad kanavarbad, mida Alex oli eales näinud. „Vanasti kutsuti neid juurviljadeks.” Naine vakatas ja ohkas. „Paljud kutsuvad neid endiselt nii.”

Alex noogutas ja kribas vestluse ebaühtlases kiirkirjas oma kvaliteetsesse nahkkaantega märkmikku.

Osakonnajuhataja jätkas: „Aga tegelikult pole nad kõik ühtemoodi ja neid ei tohiks maha kanda. Nad on isiksused. Mõni ei taju ümbritsevat üldse, aga teised on tegelikult teadvuse piirimail ja see on ajusurmast valgusaastate kaugusel.”

„Kui kaua nad tavaliselt siin viibivad, enne kui taastuvad?” küsis Alex, hoides pastakat paberi kohal.

„Tõtt-öelda taastuvad vähesed. Sel suvel pääses üks noormees koju, kus vanemad ja õde teda ööpäev läbi hooldavad, aga see juhtus ka esimest korda üle mitme aasta.”

Alex kergitas kulme.

„Paljud on siin juba pikka aega,” lisas juhataja. „Ja enamik neist ka sureb siin.”

„On neil palju külastajaid?”

„Oo jaa. Mõne pereliikmed külastavad omakseid aastast aastasse igal nädalal.” Ta vaikis ja vaatas voodid üle.

„Mina vist küll ei suudaks. Kas te kujutate ette, et käite nädalast nädalasse haiglas, ilma et midagi vastu saaksite?”

Alex püüdis peast saada kujutluspilte omaenda sakris juustega emast, kes vahtis tühjal ilmel ainsale tütrele otsa ja küsis, kas unejuttu saab.

Osakonnajuhataja tasandas häält – mitme voodi ääres istus külastajaid.

„Alles hiljaaegu oleme pinna all elumärke avastanud. Näiteks neil,” osutas ta Alexi selja taha jäävate voodite poole, „aga neid, kes on suhtlema hakanud, saab üle maailma ühe käe sõrmedel kokku lugeda.”

Ta peatus. Naised seisid kardinaist ja vooditest ümbritsetuna palati keskel. Alex andis kulmukergitusega märku, et teine jätkaks.

„Päris tõsi see siiski ei ole. Need patsiendid on algusest peale suhelnud, aga varem ei osanud arstid neid kuulata. Ma ei tea, kui kursis te olete, aga kui patsient sõltub masinatest, võib kohus aasta möödudes elushoidmise lõpetada. Ja praeguseid kärpeid arvestades…” Juhataja hääl hääbus.

„Kohutav, kui ennast kaitsta ei saa,” vastas Alex, kes kritseldas märkmeid ja tuikus haiglapalati elektrilise sumina keskel iiveldusest.

Alex kirjutas nädalavahetuse lisa jaoks portreelugu dr Haynesi tööst – tabamatust teadlasest, kes uurib ajuskaneeringuid, millel ilmneb märke siinsetega sarnaste patsientide kommunikatsioonipüüdlustest. Alex polnud veel selle tohtriga kohtunud, ja tähtaeg aina lähenes. See oli tema parimate tööde hale vari.

Palatis leidus üks tühi voodi, ülejäänud üheksa olid hõivanud vaikivad kogud. Kõiki kümmet katsid identsed taevasinised tekid, lillad kardinad bokse eraldamas.

Nende pastelsete seinte vahel vinnasid õed ja sanitarid puhkides patsiente istukile, pühkisid nende niiskeid suid ja panid neile selga kodust toodud või võõraste annetatud riideid.

Vastuvõtulaua taga sahisevas raadios vaheldusid loba ja „aegumatud hitid”. Vaevu kuuldav muusika võitles patsientide ohkavate hingetõmmete ning masinate piiksumise ja vuhinaga.

Alexi tähelepanu tõmbas palati kaugeimas nurgas rippuv plakat. See kujutas Pulpi lõdvarandmelist tviidi mässitud lauljat Jarvis Cockerit. Naine kissitas silmi, et näha, mis ajakirjast see oli välja rebitud.

Selectist. See nüüdseks ammu ilmumise lõpetanud ja unustatud ajakiri oli Alexi teismeeas kohustuslik lugemisvara. Tollal ujutas ta toimetuse üle vastuseta jäänud kirjadega, anudes nende juures praktikakohta, sest muusika tundus olevat ainus armastus, millest keegi võis eales lugeda või kirjutada tahta.

Tumesinises kitlis juhataja, kes oli Alexile palatit tutvustanud, oli kõrvale kutsutud. Alex märkas, et ta rääkis vaikselt ja tõsiselt ühe pisarates mehega, kes külastas jäigas roosas hommikumantlis patsienti.

Alex nihkus pehmel sahiseval sammul nurgaboksi poole. Tema sääred tulitasid hommikusest jooksust ja sammu lisades krimpsutas ta nägu. Naise baleriinade õhuke tald hõõrus ville nagu kruus.

Enamik patsiente olid keskealised, kuid nurgapealsest boksist õhkus ebamugavat nooruslikkust.

Kardinad olid hooletult pooleldi eest tõmmatud ja Alex astus avarast vahemikust hääletult sisse. Isegi boksi hämaruses märkas Alex, et Jarvis Cocker polnud sugugi üksi. Tema kõrval jõllitas ebalevalt kaamerasse noor Bluri laulja Damon Albarn. Mõlemad olid Selectist mitme aasta eest ettevaatlikult välja tõmmatud, tolm knopkasid paitamas.

Vaateväljas oli kõik liikumatu. Põlvemügarikke kattis tekk. Kaks peenikest lillaka varjundiga kananahal käsivart lebasid viltuvajunult tärgeldatud voodiriietel, ülejäänud keha varjas veninud T-särk.

Alex polnud seni ühelegi patsiendile otsa vaadanud. Tundus ebaviisakas vahtida tardunud nägusid nagu mõni viktoriaan värdjate näitusel. Nüüdki nihkus Alex britpopi voodile aeglaselt lähemale justkui pabistav laps. Ta heitis pilgu voodi kohal ergavale lumivalgele varustusele ja sirgeldas veidi aega midagi mõttetut märkmikusse, et asjaga venitada, kuni lasi pilgul viimaks neiu pealaele laskuda.

Tal olid sügavat tumepruuni tooni juuksed, tuka ümbert rohmakalt pöetud, kuid kõikjal mujal pikad ja sorgus. Ta eresinised silmad olid poolavatud ja särasid nagu klaaskuulid. Alexi pika tumeda hobusesaba ja merekarva silmade tõttu tundusid kaks naist peaaegu teineteise peegelpildid olevat.

Kohe, kui Alex lasi pilgul täies ulatuses naise palgeile langeda, kohkus ta tagasi.

Alex tundis seda naist.

Ta oli teda kindlasti kusagil näinud, aga sellel hetkelisel mälupildil polnud konkreetset kandepinda.

Meelekohad palavikuliselt tukslemas, kogus Alex julgust, et uuesti vaadata, piiludes mõttes sõrmede vahelt. Jah, ta teadis seda nägu – ta teadis seda naist.

Veel üsna hiljuti oleks Alexi meenutusvõime olnud terav kui habemenuga, ja siis oleks naise nimi end talle silmapilk ilmutanud. Aga tema mälu visiitkaardihoidja oli rooste läinud.

Alex kuulis, kuidas siledad paksud tallad ja rasked jalad nobedalt tema poole astusid. Ja kõik sai selgeks.

„Vabandust!” sõnas osakonnajuhataja, kui ähkides pärale jõudis. „Kuhu me jäimegi?”

Alex pööras end naisele otsa vaatama. „On see…?”

„On küll. Ma mõtlesingi, kas tunnete ta ära. Te pidite toona päris noor olema.”

„Ma olin sama vana. Tähendab, ma olen sama vana.”

Alexi süda tagus. Ta teadis küll, et voodil lebav naine ei saanud talle midagi teha, aga tundis end sellegipoolest painatuna.

„Kui kaua ta siin olnud on?”

Juhataja heitis pilgu voodis lamavale naisele ja toetas end küünarnuki lähedal linadele.

„Peaaegu juhtunust saati,” sõnas ta vaikselt.

„Taeva pärast, vaeseke! Igatahes…” Alex raputas korraks pead. „Jah, vabandust, kui tohib, siis mul oleks teile veel paar küsimust.”

„Muidugi,” naeratas õde.

Alex hingas sügavalt sisse, et end koguda. „See võib tobedalt kõlada, aga kas uneskõndimine on nende puhul kunagi muret tekitanud?”

„Ei, see pole probleem. Nad ei ole võimelised ringi liikuma.”

„Aa, muidugi,” vastas Alex ja lükkas pastaka jämedama otsaga juuksesalgu silme eest ära. „Imestasin vist palati turvameetmete üle – on need tavapärased?”

„Meil ei istu valvur kogu aeg niimoodi ukse peal, ainult siis, kui on palju sagimist. Muul ajal püsime enamasti kabinetis, sest meil on palju paberimajandust. Ohutust võtame muidugi väga tõsiselt.”

„Kas sellepärast pidingi ma ennast registreerima?”

„Jah, me peame kõigi külastajate üle arvet,” vastas juhataja. „Tõtt-öelda saaks neile siin ju kõikmõeldavat kurja teha, kui inimesel on sellele kalduvus.”

Alex sõitis aeglaselt oranži päikesesõõri ja pilgutas järsult silmi. Amy Stevenson. Palativoodis lamanud naine. Oma britpopi plakatite, sassis juuste ja plikalike silmadega endiselt viieteistkümnene.

Kui Alex vöötrajale lähenedes aeglustas, oleks üks kaisutav tumesinistes koolivormides teismeliste paar peaaegu ta Volkswagen Polo kapoti otsa koperdanud, sest nad olid kokku põimunud nagu kolmejalgne võidujooksumeeskond.

Alex ei suutnud Amyt peast saada. Amy Stevenson, kes ühel päeval koolist lahkus ja kunagi koju ei jõudnud. Kadunud Amy. Televisioonikõlbulik traagiline koolivormis teismeline, naerusuine koolipilt igast riiklikust uudistesaatest kiirgamas, Amy nuuksuv ema ja ähmi täis isa, või oli see kasuisa? Ta koolisõbrad kössitamas kooli erikogunemisel, mida õhtuste uudiste jaoks filmiti.

Alexi mäletamist mööda leiti Amy mõni päev hiljem. Inimjaht oli uudiste põhiteema mitu kuud, või hoopis mitu nädalat? Alex oli Amyga ühevanune ja mäletas, kuidas teda rabas arusaam, et ta polegi surematu.

Ta oli kasvanud Amyst vaid poole tunni kaugusele jäävas majas. See oleks vabalt võinud tema olla, kelle suvaline inimene päise päeva ajal otse tänavalt ära napsas.

Amy Stevenson, 1995. aasta suurim uudis, lebas nüüd inimarhiivis.

Kell oli 12.01 pärastlõunal. Päike oli haripunktist üle, mis tähendas, et nüüd võis pihta hakata.

Oma kitsa köögi vaikses jaheduses asetas Alex lauale kõrge karahvini ja õrna veiniklaasi. Ta valas (toatemperatuuril) mineraalvett ettevaatlikult, kuni karahvin täis sai. Siis valas ta endale klaasi jahutatud valget veini – kvaliteetset Rieslingut – ning pani pudeli tagasi külmkapi uksesahtlisse, kus see viie identse pudeli vastu kõlksatas.

Vesi oli tähtis. Kõik, mis oli lahjast õllest või laagrist kangem, kulutas kehas rohkem vedelikku, kui manustatav jook sisaldas, ning vedelikupuudus oli ohtlik. Alex alustas ja lõpetas igat pärastlõunat klaasitäie toatemperatuuril veega. Viimase kahe aasta jooksul oli ta mitu korda nädalas voodit märjanud, kuid tõsist vedelikupuudust koges ta harva.

Kaks pudelit, mõnikord kolm. Enamasti valget, aga viludel kodustel pärastlõunatel ka punast. See pidi kindlasti juhtuma kodus.

Kui Matt viimast korda nende kodu ukseavas seisis, suvejakk ja talvemantel täiuslikult lõplikuna käevangus, ütles ta Alexile, et too timmib oma joomist, nagu diabeetik timmib oma annuseid.

Alexi rituaalid ja toimingud said kõikehõlmavaks. Kontrolli säilitamine ja karjääri ülalhoidmine nõudsid kogu tähelepanu. Abielu hoidmiseks ei jäänud enam midagi üle, selle nautimisest rääkimata.

Alex ei olnud ette kujutanud, et lahutab juba kahekümne kaheksa aastaselt. Selles eas hakkas abiellumine enamiku jaoks alles silmapiirile kerkima.

Ta mõistis, miks Matt ta maha jättis. Mees oli aina oodanud, et naise juures paranemise märke täheldada, näha, et naine valib käraka asemel tema ja nende kooselu, aga Alexile polnud muutumine justkui pähegi tulnud. Isegi kui tal oli lõpetamiseks hulgaliselt põhjuseid. Ta lihtsalt oligi selline ja nii ta elas.

Nad olid tutvunud Southamptoni Ülikoolis rebaste nädala ajal, kuigi kumbki ei osanud tollest ajast midagi rääkida. Nende ühised mälestused tekkisid esimese semestri esimestel nädalatel, mil neist oli saanud juba kindel paar, kes ärkas igal hommikul pohmakaga teineteise kõrval.

Joomine oli nende suhtele vundamendi ladunud, kuid see polnud ainus asi nende elus, ning aja möödudes oli see Matti jaoks järjest ebaolulisem. Nad vestlesid ja naersid ja said oma erialal metsikult hästi hakkama (Matt kriminoloogias, Alex inglise kirjanduses) – osalt tänu palavikulistele ajurünnakutele, osalt tänu võistlushimule. Esimesest kuust peale olid nad meie. Neid ei peetud erinevateks inimesteks, vaid alati tervikuks.

Abielulahutuse tunnistuse kättesaamisest oli möödunud pea kaks aastat, kuid Alex nimetas end vaikimisi ikka veel „meieks”, koos oma fantoomjäsemega.

Igal pärastlõunal, enne kui ta huuled klaasi puudutasid, lülitas Alex telefoni välja. Ta oli oma Facebooki konto juba ammu sulgenud, puhastanud interneti mis tahes digijälgedest, mis võimaldaksid tal Mattile, mehe vendadele, sõpradele, oma endistele kolleegidele või ükskõik kellele purjus peaga sõnumeid saata.

Pärastlõunal järgis Alex alati paari reeglit: ei mingeid telefonikõnesid, ei mingeid e-kirju, ei mingit ostlemist. Selles sünges paigas, mis jäi joodiku ja funktsioneeriva alkohooliku vahele, ei olnud tollal kehtinud ükski reegel. Ta oli saatnud jahmunud toimetajatele ennast reklaamivaid lõbusaid ja sogaseid palvekirju. Tema delikaatsed telefoniusutlused olid võtnud katastroofilise solvava suuna. Ta oli põrmustanud sõprussuhteid, saates trükitähtedega kirjutatud kõike paljastavaid e-kirju. Kulutanud terve kontojäägi spontaansete osturallide peale. Ja hullematki.

Nüüd käis Alexi käsi paremini. Ta sai juhutöid ja tal oli oma kodu. Ta oli hakanud isegi jooksmas käima.

Vähemalt kord nädalas kavandas ta iseenda surma ja visandas lepitavaid hüvastijätukirju Mattile ja lapsele, keda ta polnud kunagi planeerinud, lapsele, keda nad nüüd iialgi ei saa.

Ta istus kirjutuslaua äärde ja avas oma nahkkaantega märkmiku.

Amy Stevenson.

Alexil oli lugu, mis osutus tunduvalt huvitavamaks kui see, mida ta kirjutama saadeti.