Читать книгу Püüa mitte hingata - Holly Seddon - Страница 5

Amy

18. juulil 1995

Amy kinnitas kõrvalistmel turvavöö ja vaatas mehe poole. Mees märkas ta pilku ja naeratas põgusalt, suunurk tõmblemas, kui ta pilgu uuesti teele pööras. Kui ta käiku vahetas, libistas ta tüdruku seelikut peopesaga mööda reit ülespoole, nii et tüdruku õlad puudutusest värisesid.

Amy polnud niivõrd otsekohese tähelepanuga harjunud. Jake käis julgust kogudes nagu kass ümber palava pudru, kuni ärritus kogus tüdruku peas selliseid tuure, et ta pidi ise esimese sammu astuma. Tegelikult soovis ta – või vähemalt arvas end üsna kindlalt soovivat –, et keegi teda ihaldaks, tõeliselt tahaks. Et keegi lihtsalt ohjad haaraks.

Ta vaatas mehe kätt, mis tema põlvel puhkas, samal ajal kui mees ise otse teele vahtis. Tema särgikaelusest turritasid välja tumedad karvad ja ta sõrmeküüned olid täiesti sirgeks lõigatud.

Veel paari nädala eest oli mees tüdruku jaoks prints valgel hobusel. Ta oli nurga tagant välja ilmunud ja ta selle nõmediku juurest ära viinud. Jake oli oma ema auto tagaistmele vöötatuna juba mööda vihisenud. Ta sõbrad olid millestki kaagutades minema jalutanud ja tüdruk oli jäänud üksi tolle imeliku kadalippu läbima ja nõudmisi kuulama. Jälle. Amy oli teda sõimanud ja käskinud end rahule jätta. Lõpuks oli too mees omaette siunates ja jalaga killustikku lüües minema loivanud. Amy õlad olid lõtvunud, osalt kergendustundest, osalt kahetsusest, kuumad pisarad silmist langemas.

Ja siis oli ta saladus sealsamas kooli lähedal tänaval välja ilmunud, enesekindla ja sirgeselgsena tema poole sammunud. Ta heitis käe neiu piha ümber ja juhatas ta kangialusesse, lükkas ta juuksed silme eest ja küsis: „Mis viga? Saan ma aidata?”

„See oli mu isa,” vastas Amy ja puhkes nutma.

„Mis su isaga on?” küsis mees, kergitades õrnalt ta lõuga, nii et tüdruku silmad tema kortsus kulmude poole vaatasid.

„Kas ta teeb sulle haiget?”

„Ei,” nuuksus tüdruk, „ei, see pole midagi sellist. Ma ei ela koos isaga.” Ta pühkis sõrmeotstega pisaraid. „Bob on mu kasuisa. Ma räägin oma pärisisast.”

„Tead, isad on ühed keerulised elukad. See pole sinu süü, okei? Las ma viin su koju ja siis saad mulle kõik ära rääkida. Sobib, Amy?”

„Olgu.”

Ta avas Amyle autoukse ja tüdruk vajus istmesse.

Ta polnud tüdrukut sel päeval sõrmeotsagagi puutunud, ja too soovis endiselt, et ta oleks seda teinud.