Читать книгу Püüa mitte hingata - Holly Seddon - Страница 6

Alex

8. septembril 2010

Alex Dale ärkas, jalad surnud ning otsaesine külm ja niiske. Ta ei mäletanud, et oleks teki voodist maha visanud, ometi oli see madratsi ja seina vahele heidetud.

Ta lamas uksele lähemale jääval voodipoolel. Matti poolel.

Hüljatud kohta tema kõrval kattis märg ovaal, mille terav lehk ninna lõikas. Ta kandis pidžaamapluusi, aga mitte pükse – need vedelesid voodiotsas kortsus ligases hunnikus. Alexil puudus igasugune mälestus nende jalgapanemisest või äravõtmisest.

Alex ei tundnud enam häbi, sest juhtunu oli selleks juba liiga tavaliseks muutunud. Kuni ta end korralikult „kontrollib”, ei satu keegi teine ta voodisse, nii et alandavate mälestuste pärast ei tulnud muretseda.

Tema hommikused toimingud – voodipesu ärakiskumine, imava voodipolstri prügikasti viskamine, kõige pesumasinasse toppimine, topeltkoguses pehmendusvahendi lisamine, alasti tagasi vannituppa vantsimine, et jalad rätikuga üle pesta – olid nüüdseks täiesti tavapäraseks saanud. Toimusid autopiloodil.

Enne kui ta oleks jõudnud end ümber veenda, tõmbas ta jooksuriided ikka veel niiskele nahale, haaras veepudeli, pistis võtme rinnahoidja vahele ja jooksis uksest välja.

Ta tõstis ühe jala teise ette ja siis teise esimese ette. Kui ta sellega ühe korra toime tuli, võis ta seda teha ka pool tundi.

Hommiku edenedes sörkis ta aeglaselt ja ühtlaselt piki Tunbridge Wellsi vaikse nurgakese kitsaid kõnniteid. Koeranähvitsad tõmbasid krabinal ta teelt kõrvale ja Alex hüppas autoteele, et vältida lastekärusid, mille küljes tilpnes mähkmekotte ja muud relvastust.

Ta oli kõike proovinud: 5000 m jooksu, 10 000 m jooksu, poolmaratoni. Maratoni siiski mitte kunagi. Maraton väärib austust. Kainust. Pikamaajooksudel ja võidujooksudel lippas ta aeglaselt ja ühtlaselt ega võistelnud kellegagi peale soovi seisma jääda. Ta nimi leidus sadade võidujooksude tulemustabelites. Alexandra Dale, klubitu naisseenior.

Tagasi koju jõudnud ja duši all käinud, valmistas Alex hommikusöögiks kooreta keedetud munaga röstsaia. Lõunasöögiks on vedelik ja õhtusöögiks kerge amps. Mõnikord sõi ta õhtuks seda, mis kätte juhtus, peaasi, et seda sai kätega tükkideks rebida ja suhu toppida, sellal kui ta köögis ringi õõtsus.

10.20 hommikul pööras Alex oma Polo Tunbridge Wellsi Kuningliku Haigla parklasse ja leidis parkimiskoha kaugeimas nurgas vana tamme varjus. Autos istudes kaevus ta oma käekotti ja nautis rammusat nahalõhna, mis teda tervitama ruttas.

Nüüd oskas ta haigust üsna edukalt kontrolli all hoida, kuid kahe aasta tagune lahutus oli tõuganud ta reelt otse rongi alla, kuhu ta oli jäänud kolmeks-neljaks nädalaks.

Arvukate osturallide peale olid lennanud tuulde viimasedki säästud, kuni ta lõpuks ohjad uuesti enda kätte haaras, ehkki seda, et ta purjus peaga luksuskaupade poest Chloé Paddingtoni käekoti ostis, ta nii väga ei kahetsenudki. See oli ilus kott.

Alex kahvatas, kui ta tahavaatepeeglit painutades oma halli nägu märkas. Ta hõõrus peotäie niisutuskreemi kaame naha sisse ja võõpas sinna jume peale. Ta lisas turritavatele põsenukkidele roosikarva põsepuna ja pettis peegli roosa ja pruuni lauvärviga ära, jättes mulje, et tal on mustade aukude asemel soojad sätendavad silmad.

Huuleläige, puuder ja värv – ta oli valmis oma tööd tegema.

„Alex, tänan teid kannatlikkuse eest ja palun vabandust, et me oleme paaril korral pidanud kokkuleppeid murdma.”

Rohkem nagu viis korda, mõtles Alex, kui ta soojalt naeratades dr Haynesi kätt surus.

Tohtril olid täiuslikud arsti käed – jahedad ja pehmed.

„Pole midagi, teil on kindlasti väga kiire.”

Dr Haynes, vegetatiivse seisundi juhtivekspert, sulges vaikselt ukse ja viipas paberivirnade all lookas kirjutuslaua ees paiknevale päevinäinud nahktugitoolile.

Alex võttis istet, võpatades, kui õhupahvak polstriaugust välja vilises.

Dr Haynesi kabinet oli teismelise lapse magamistoa töine võrdkuju. Nurgas seisval lössis kontoritoolil kõrgus hüljatud käkras riidekuhi. Riiulil kõõlus ebakindlalt CD-mängija, plaadisahtel lahti nagu maigutav suu. Seintele olid laiali pillutatud erinevad tunnistused ja aukirjad, vildakad raamid igasugust üleolevust välistamas.

Tumedal puust kirjutuslaual lebasid tolmune sülearvuti, kaabel pusas, ja pildiraam, mis oli seljaga Alexi poole. Paberivirnad vankusid kui kiiruga kokku klopsitud pilvelõhkujad.

Märgates, et oli jõllitama jäänud, kuni dr Haynes istus ja ootas, sööstis Alex ettevalmistatud kiidukõnet laulma.

„Dr Haynes…”

„Öelge mulle Peter.”

Alex naeratas. „Peter, haigla saatis mulle lahkesti teie CV ja ma olen muidugi ka teie töö kohta lugenud. Aga ma tahaksin küsida, mis kannustab teid seda meditsiiniharu uurima?”

Peter Haynes hingas välja ja vajus vastu oma lömmis nahktooli seljatuge. Ta vaatas Alexile silma ja hingas sügavalt sisse, enne kui küünarnukke kergitas ja pea kuklal ristatud sõrmedele toetas.

Alex teadis, et tohter on 41-aastane, kuid ta nägi vanem välja. Tema punetavate silmade all jooksid sügavad vaod ja silmalaud olid läbipaistvat tuvihalli karva. Mehe poolenisti lokkis, poolenisti sirged juuksed meenutasid ta pea peal istuvat merisiga, kes käppadega talle näkku kaevub.

„Asjalood on nii, Alex, et ma ei mõtle oma tööst kui uuritavast meditsiiniharust. Asi on rohkem inimeste uurimises. See on oluline, sest inimesed on olulised, ja ega inimelu väärtustamata arstiks hakatagi.”

Alex noogutas ja andis žestiga märku, et mees jätkaks.

„Asjad, mille kallal ma praegu töötan, paeluvad mind, kuna need seavad kahtluse alla meie arusaama teadvuse ja surma vahelisest piirist.”

Kui ta kõneles, kadusid tõmblused ja piinlikud näokrimpsutused, mis olid viisakuste vahetamist ilmestanud. Peter Haynes lasi käed taas alla ja painutas kriibitud lauaplaadil sõrmi.

Alex mõtiskles, kas see võib olla paljukorratud monoloog. Kuigi see ei olnudki oluline, peaasi, et ta vajalikud tsitaadid kätte saab ja Amy Stevensoni kohta küsida võib.

„Meie arusaam mõistusest on üsna kehv. Ma ei pea silmas psühholoogiat, vaid polte ja kruvisid, millest ajubioloogia koosneb, ja kuidas need juhivad käitumist, mõtlemist ja suhtlemist. Me ei tea väga paljusid asju, aga kohe, kui keegi kaotab meie jaoks aktsepteeritava suhtlusvõime, on ta meie jaoks kadunud.”

Peteri leegitsev pilk jahtus, ta nõjatus uuesti tooli seljatoele ja tundus Alexit nägemata ukse poole vaatavat.

„Kas on tõsi, et nelikümmend protsenti vegetatiivse seisundi diagnoosidest on valed?” küsis Alex, lootes avaldada muljet oma tehtud eeltööga.

„Oh numbrid, teil, ajakirjanikel, on kinnisidee numbritest pealkirju vorpida.” Ta rehmas ükskõikselt käega.

„Me ei tea. Aga me teame, et suurel osal inimestest, keda varem sõimati juurviljadeks, on toimiv mõistus. Vahest viiendikul, vahest rohkemal. Iga teadlase kohta, kes arvab selle olevat viiendikul, leiate teise, kes kogu pagana idee maha laidab.”

„Ma tahaksin aru saada, kuidas te üldse suhtluse ära tunnete. Te ütlete, et nad suudavad suhelda, aga mitte meie jaoks harjumuspärasel viisil. Kuidas nende suhtlus siis välja näeb?”

„Noh, neil on mõtlemisvõime ja soov oma mõtteid väljendada. See on nagu arvuti sisevõrk – kas te teate, mida ma sisevõrgu all silmas pean?”

„Jah,” vastas Alex, lootes, et selgituse mõistmiseks piisab ka algelistest teadmistest.

„Olgu. Sisevõrgus liigub info ringi ja nende andmetega – ehk siis mälestuste ja mõtetega – saab suhelda, aga sisevõrgust väljapoole neid andmeid jagada ei saa. See on suletud ring, kui soovite.”

„Selge,” sõnas Alex.

Arst vaikis hetkeks. „Tõesti? Nojah, neil patsientidel keerlevad seal kusagil andmed, mälestused ja mõtete võrgustik, aga suletud ringist neid väljapoole jagada ei saa. Nii et see, kas me suudame võrku sisse häkkida ja selle tööle panna, sõltub meist endist – andestage mulle see rohmakas võrdlus.”

„Ja kuidas see käib?”

„Ajuskaneeringute – peamiselt MRT-de abil. Me uurime patsiendi aju puhkeolekus ja vaatame, millised ajupiirkonnad signaali annavad. Tavaliselt annavad vähesed. Siis hakkame patsiendilt asju küsima. Palume tal ette kujutada ja mäletada. Küsime lihtsaid asju, mis pole keerulised isegi vähefunktsioneerivale ajule, mille käsutuses on mõned igapäevased mälestused. Mõnikord, eriti nooremate patsientide puhul, kes olid lähiajal aktiivsed, palume ette kujutada mõne spordialaga tegelemist, näiteks tennisemängu.”

„Kas kõik patsiendid saavad sellega hakkama?”

„Ei, ja tõsiselt kurb on näha, et ükski tuluke ei sütti. Aga samas võite ette kujutada siirast rõõmu, kui näete eeldatavalt vegetatiivset aju särama löömas ja demonstreerimas kujutlusvõimet, mälestusi ja osalemissoovi. Vaadake, Alex, selle nimel ma oma tööd teengi.”

„Kas teil õnnestub nende originaalsete mõtete ja mälestustega ühendust saada või jälgite lihtsalt, kuidas nad stiimulitele reageerivad?”

„Siin lähevad asjad eriti põnevaks, just patsientide perede jaoks. Kui me oleme tuvastanud erinevad ajuosad ja nende reaktsioonid, saame esitada küsimusi ja paluda neil jaatamiseks ette kujutada tennisemängu ja eitamiseks soojas vees lebamist. Põhimõtteliselt saavad nad meiega vestelda, kuigi lihtsakoeliselt.”

„See on suurepärane. Kas kõik patsiendid suudavad ilmutada piisavat kognitiivset funktsiooni, et niimoodi suhelda?”

„Kahjuks mitte, tegelikult suudavad seda vähesed, aga mida enam me selle protsessi kohta teada saame, seda enam suudame teisi aidata.”

Alex hammustas huulde ja veremaik aitas tal mõtteid koguda. „Peter, tahaksin küsida ühe konkreetse patsiendi kohta. Kui ma viimati palatis käisin, märkasin, et te ravite Amy Stevensoni.”

Ta heitis pilgu mehe näole, et reaktsiooni tabada, kuid too jäi apaatseks.

„Ma olen sama vana kui Amy,” jätkas Alex, „ja ma kasvasin siin üles, nii et mäletan tema röövi nüüd väga elavalt. Kahju tunnistada, aga ma olin ta täielikult unustanud.”

„See on täiesti normaalne,” sekkus arst. „Elu läheb nende patsientide ümber edasi, teisiti ei saakski.”

„Nojah, küllap vist… Aga kui ma siit ükspäev ära läksin, ei suutnud ma muust mõelda kui Amyst ja tema olukorrast. Sooviksin väga tema juhtumist jätkulugu kirjutada ja teile või teie töötajatele selle kohta mõned küsimused esitada.”

Alex hoidis hinge kinni.

„Teoreetiliselt pole see probleem,” vastas arst ja vaikis siis ukse poole kiigates. „Kuigi sellel, mida personal võib teile Amy kohta rääkida, on palju piiranguid, sest teda kaitsevad konfidentsiaalsusnõuded nagu teisigi patsiente.”

„Mind ei huvita skandaalide väljatuhnimine või tema pere ärritamine. Muide, kui teil on pereliikmete kontaktandmed, vestleksin meeleldi ka nendega.”

Dr Haynes vaatas ainiti Alexit. Kergelt küsival ilmel pead kallutades teatas ta: „Amyl ei ole perekonda.”

Alex nõjatus toolikorjule. Ta oli lootnud, et haiglatöötajad tegutsevad vahendajatena ja aitavad tal sugulastega kontakteeruda.

„Aga mul on meeles, et ta ema käis uudistest läbi. Mis temaga juhtus?”

Peter tõusis järsult püsti, nii et toolirattad teravalt kriiksatasid.

„Tema ema suri mitu aastat tagasi, varsti pärast Amy rünnakut. Võib-olla aasta…”

„Oi… Oi, tunnen kaasa!” ütles Alex, avaldades kaastunnet eikellelegi. „Aga Amy kasuisa?”

„Pole aimugi. Aga kui teid süüdistataks oma kasutütre mõrvakatses, kas te jääksite siis paigale?”

Arst oli otsekohene, kuid tal oli tuline õigus. Haruldaselt vähesed pered suudavad lapse kaotuse üle elada, rääkimata veel sellisest kaotusest.

„Kas te saaksite mu andmed tema lähimale sugulasele edastada?” küsis Alex, sirutades käe, et kotist visiitkaarti otsida.

„Amyl polegi tegelikult lähimat sugulast. Ta on haigla fondi ja lõppeks kohaliku omavalitsuse vastutusel.”

Mida enam Alex teada sai, seda rusuvam see talle tundus. Amy oli olnud tavaline terve teismeline tüdruk, kes kõndis koolist kodu poole.

„Issand, see on ikka nii kurb!” pahvatas Alex. „Teie olete vast oma eriala tõttu niisuguste üksikasjade vastu immuunseks muutunud?”

Peter Haynes nihkus ukse poole, mõtted selgelt töö juures, aga ta näis solvunud. „Ma ei usu, et on võimalik immuunseks muutuda. Vähemalt mina pole muutunud. Mõnel nädalal tahaks end lihtsalt kabinetti sulgeda, et ei peaks neile otsa vaatama.

Tunded tuleb aga tööst lahus hoida. See on vajalik, sest muidu ei suuda arst oma tööd korralikult teha. Arvatavasti on reporteriamet üsna sarnane, kui psühholoogiast rääkida…”

Alex oleks tahtnud selgitada, et ta pole mingi reporter, kuid mõtles ümber.

„Amy kohta võin ma siiski rääkida seda,” jätkas dr Haynes, „et ta hingab iseseisvalt, tal on ärkveloleku- ja uneajad, teda ei toideta sondi kaudu ja me oleme tuvastanud teatud ajutegevuse, mis näitab, et ta pole ajusurnud, nagu ajalehed armastasid tema seisundit nimetada.”

Alex kribas märkmikku. „Ta on siis jah-ei tenniseteste teinud?”

Peter Haynes kortsutas kergelt kulmu. „Me oleme proovinud. Märkasime kujutlusvõimet, aga aju reaktsioonid olid mõnevõrra segased ja ta läks endast väga välja. MRT-skaneeringu kaudu ei saa te teda mingil juhul intervjueerida, kui te sinna tüürisite. Mitte tema praeguses seisundis.”

„Ei, ma ei tulnud selle pealegi. Tähendab, see oleks fantastiline, aga ma mõistan, kui see pole võimalik.”

„Ei ole,” rõhutas arst. „Meil on külastajad, kes patsientide juures istumas käivad ja nendega räägivad, ja sellel tundub Amyle pisuke mõju olevat, aga kuna ta on niivõrd ränga trauma üle elanud, pole me tema peal rohkem katseid teinud. Võtame asju rahulikult, sest ta võib kergesti šoki saada. Ka lähedaste puudumine aeglustab asjade käiku.”

Miski hakkas tohtri püksirihma küljes järsku vibreerima.

„Vabandage, Alex, aga mind vajatakse teises haiglatiivas.”

„Ma olen väga tänulik, et olite nõus minuga kohtuma. Ma annan teada, millal artikkel ilmub.”

Kui Alex teist korda arsti täiuslikult kuiva ja siledat kätt surus, mõtles ta, kas mees loebki kunagi enda kohta kirjutatut ja kas ta loeks Alexi artiklit Amy Stevensonist. Kui see üldse avaldatakse. Kui ta selle üldse valmis saab.

Arst oli vastassuunda tuisanud ja Alex suundus kiirelt Amy palati poole, enne kui jõuab meelt muuta.

Arsti kabinet paiknes keset koridoride pundart, mis avanes lõpuks peakoridori. Säravad põrandad kriuksusid igal sammul ja keemilise kätepuhastusvahendi hais ajas Alexi nina kihelema. Ta ei suutnud aimatagi, kui palju viibib praegu hoones haigeid, kes kõik köhivad ja kaeblevad sellesse samasse sooja õhumassi.

Jõudes Bramble’i osakonna paksude topeltusteni, vajutas ta peopesale suure törtsu desinfitseerimisvahendit, mis meenutas ketšupihunnikut. Ta hõõrus selle aeglaselt ja hoolikalt naha sisse.

Alex lükkas uksed valla, möödus valveta vastuvõtulauast ja läks kikivarvul avatud kabinetiukse juurde. Õrna koputusega andis ta sees istuvatele õdedele märku, et nood lobisemise lõpetaksid. Kabinetis vuristas raadio ette kohalikke keskhommikusi uudiseid. Ergas hääl teatas tagaotsitava vägistaja arreteerimisest, kooli eduka tuluürituse tulemustest ja maantee A21 laiendatud teetööde ajakavast.

Umbes minut hiljem koputas Alex uuesti. Lõpuks, kui ta oli juba käe viimaseks koputuseks rusikasse tõmmanud, tuli üks õdedest välja.

„Oi, vabandust, te oleksite pidanud koputama,” sõnas õde, kuigi vaatas otse Alexi lõdvenevat rusikat.

Alex püüdis kabinetti kiigata, et näha kas osakonnajuhataja, keda ta eelmisel korral kohanud oli, viibib seal, aga teda ei paistnud kusagilt.

„Me ei ole vist varem kohtunud. Mina olen ajakirjanik Alex Dale. Olen teie osakonda varem ka külastanud, sest kirjutan dr Haynesi töö kohta artiklit.”

„Mina olen Gillian Radson ja ma ei teadnud, et mu osakonda täna ajakirjanik tuleb,” vastas õde huuli prunditades.

„Tegin just dr Haynesiga intervjuu ja ta lubas mul kirjutada loo ühest teie patsiendist, Amy Stevensonist.”

„Pean arsti käest üle küsima,” vastas õde.

„Muidugi,” sõnas Alex, „aga kui ma juba siin olen, siis mõtlesin, kas võiksin Amy juures istuda?”

„Tal on praegu külastaja.”

Alex püüdis nurgaboksi vaadata, kuid sambad takistasid vaatevälja. „Ma ei teadnud, et tal sugulasi on.”

Õde Radson tõmbas jaki üle rinna ja ristas oma paksud lamedad käsivarred. „See meesterahvas pole sugulane. Ta on üks meie hoidjatest. Me nimetame neid istujateks.”

Ta ohkas Alexi arusaamatu ilme peale. „Vabatahtlikest. Nad käivad patsientide juures istumas, nendega vestlemas ja aega veetmas.”

„Aa, okei. Äkki ma võiksin temaga rääkida?” pakkus Alex välja, ajades oma lõhkenud veresoontest punetavad silmad nii suureks ja süütuks kui vähegi võimalik.

Alex aimas, et vastus on eitav, ja ka seda, et kui õde võiks avameelselt rääkida, oleks vastus „käi perse”.

„Oodake siin,” ohkas õde. „Ma lähen küsin.”

Õde Radson, kelle kitsast sootut sinisetriibulist vormiriietust polsterdas õunakujuline kõht, marssis Amy boksi suunas minema.

Alex nihkus talle paari sentimeetri kaupa järele, et Amy kardinaid selgemalt näha, ja märkas, et serva all tatsub mehe jalg.

Õde tõmbas kardina järsult kõrvale ja Alex nägi, et voodil istub pikk liivakarva juustega mees ja hoiab Amy kätt. Tal oli seljas sinine kapuutsiga pusa ja ta kaela ümber kõlkus haiglalt saadud külastajakaart. Alex nägi, et kui hoidja Amy käe lahti lasi, kummardus õde ja sosistas mehele midagi kõrva. Mees ja õde heitsid mõlemad Alexi poole pilgu. Minuti pärast tuli õde tagasi sinna, kus Alex püüdis ükskõikset nägu teha.

Võib-olla kaaludes, kas hakata riidlema, et Alex algpunktist lahkus, raputas õde pead ja lausus: „Kahjuks ütles ta, et vabatahtliku töö on isiklik asi ja ta ei soovi teiega rääkida.”

„Ehk saaksin temaga paar sõna vahetada ja selgitada, et võin teda anonüümselt intervjueerida?” katsetas Alex.

„Ei, kuulge…” Õde hingas sügavalt sisse, varjates vaevu ärritust. „Kahjuks pole see võimalik. Ta loovutab oma aega vabast tahtest ja ta on kena mees.” Õde vormis suuga aeglaselt sõnu. „Ma ei kavatse tema heatahtlikkusega riskida, lastes inimestel teda tülitada, kui ta on juba ära öelnud.”

Teades, millal on mõistlik taganeda, ulatas Alex õele hoidja jaoks igaks juhuks oma visiitkaardi ja hiilis osakonnast uuesti välja. Kell hakkas nagunii kaksteist saama ja tal oli vaja koju minna.