Читать книгу Püüa mitte hingata - Holly Seddon - Страница 7

Jacob

8. septembril 2010

Jacobi süda tagus. Ta teadis, et oli Amy juures liiga kaua istunud. Sellegipoolest polnud ta osanud oodata, et too uudishimulik õde kardinad nii järsku eest rebib.

Ta lootis, et polnud ilmne, et ta Amy tillukest kätt hoiab – enamiku patsientidega, kelle juures ta istumas käis, polnud ta seda teinud.

Nii argiselt kui võimalik libistas ta sõrmed Amy omade vahelt välja ja poetas ta käe voodile, peopesa ülespoole, sõrmed painutatud.

Gillian Radson oli tavapäraselt kärarikas: „Vabandust, et segan, aga seal on üks ajakirjanik, kes tahab teiega rääkida,” puhkis ta.

Jacob kogus end alles ehmatusest. „Ajakirjanik tahab minuga rääkida? Miks peaks ajakirjanik minuga rääkida tahtma?”

„Ärge muretsege,” rahustas õde, „ta kirjutab ühest arstist artiklit ja on selle patsiendi loost huvitatud. Ta tahtis Amy juures istuda, aga ma selgitasin, et teie olete tema juures, nii et ta soovis teiega vestelda.”

Nagu oleks nad kokku leppinud, heitsid Jacob ja õde üheaegselt ajakirjanikule pilgu.

Jacob polnud selleks sugugi valmis. Ta jõllitas õde, oodates, et too teda juhendaks.

„Ärge muretsege, te ei pea temaga rääkima, ma saan temast lahti.” Õde Radson naeratas.

„Keegi ei tea, et ma siin käin,” kogeles Jacob. „Vabatahtliku töö on isiklik asi ja ausalt öeldes käin ma siin tööajast ja võiksin väikesesse pahandusse sattuda, kui mu ülemus sellest kuuleb.”

Õde Radsoni suunurgad tõmblesid.

Jälgides, kuidas õe paksud tuharad kolbmootorisarnaselt üles-alla õõtsusid, kui ta tagasi külalise juurde marssis, julges Jacob viimaks välja hingata. Ta tõusis püsti ja sättis aeglaselt ja vaikselt kardinad uuesti koomale. Siis istus ta tagasi voodiservale, võttis Amy kõhetu käe pihku ja surus selle külma naha oma näo vastu.

Ta ei öelnud sõnagi, sest tal polnud midagi uut öelda, kuid ta sulges silmad ja ahmis sõõrmetesse naise peaaegu haihtunud lõhna. Peaaegu olematu puudutusega suudles mees Amy paberõhukest nahka ja asetas ta käe aeglaselt, peopesa allapool, tema kõhule.

Kui ta oli Amy värskelt harjatud juukseid silitanud, köhis Jacob kurgu puhtaks, tagurdas boksist välja ja sulges natukeseks ajaks silmad.

Ta oli valmis lahkuma, aga ei saanud jätta Amyt oma viimaseks patsiendiks. Praegu viibis palatis üheksa patsienti, nii et ta lasi Amyl olla seitsmes ja valis kaks uksele kõige lähemal lebavat patsienti eelviimaseks ja viimaseks.

Säärasel teguviisil oli ka lisaboonus, sest patsiendil number kaheksa – 62-aastasel Claude Johnsonil – oli uskumatult pühendunud abikaasa. Üheksal korral kümnest oli ta kohal, hoidis Claude’i tulipunaseid käsi peos ja rääkis talle eileõhtusest „Coronation Streeti” episoodist või kurtis naabrite üle. Jacob oli küll pakkunud, et istub Claude’i juures, et Julie Johnson saaks puhata, aga naine ei võtnud kunagi pakkumist vastu.

Üheksas patsient Natasha Carroll oli õnnelik lõpp. Ta oli ٤٢-aastane ja endiselt rabav. Tal olid helekuldsed juuksed mõne õrnalt hallineva kiharaga, mis päikesevalguses hõbedaselt sätendasid.

Natasha oli siin osakonnas veetnud ainult mõne aasta, enne seda oli ta olnud intensiivraviosakonnas. Jacob mäletas päeva, mil ta siia toodi. Ta oli istunud parasjagu Joan Reevesi juures, kes oli nüüdseks surnud. See juhtus peagi pärast seda, kui tema ja Fiona pulmareisilt naasid, ja ta kätel hajuv päevitus paistis Joani lillakasvalge naha taustal naeruväärne.

Täna istus Jacob Natasha voodi kõrvale toolile. Ta asetas väikesele pöökpuust öökapile automaadist ostetud Dr Pepperi pudeli, mille põhja jäänud sooja pruuni vedelikku ta enam ei tahtnud.

Natasha oli kergelt küljele keeratud, silmad avatud ja rahulikud. Ta põlved osutasid Jacobi tooli suunas. Kuldsed juuksed olid kuklas pisut salkus, aga ümber ta kaela ja suu voogasid lokid. Lähedal asuvast aknast sisse paistvas päikesevalguses meenutas ta vitraažmaali madonnat.

„Tere, Natasha!” sõnas Jacob häält tasandades. Ta tõmbas kardinad argise käeliigutusega ette, jättes need veidi paokile, et õed näeksid, et ta ajab oma tavapäraseid asju ja on sama reibas.

Mõne patsiendi tausta kohta teadis ta rohkem üksikasju, kui soovis, peamiselt hüljatud elukaaslaste kaudu. Teistest, nagu Natasha, teadis ta väga vähe.

Naine nägi haigla pastelsete ja valgete toonide embuses nii häirimatu välja. Tal oli seljas hommikumantel, mis paistis olevat tehtud kašmiirist või millestki sarnasest, ja siidpidžaama sarnaste pidžaamade kollektsioonist, mille hulka kuulus mehe teada mitu paari.

Mõnel patsiendil, kelle juures Jacob oli aastate jooksul istunud, väljendas näoilme suurt traumat. Nagu veesülitid, kes kannavad pealtnägemise taaka. Aga mitte Natashal, tema oli justkui rahulolev toakass, oma mugavuses ja turvalisuses täiesti kindel.

Aastate jooksul polnud Jacob näinud kedagi teist Natashat külastamas, aga teatud aja tagant ilmus ta öökapile uus vaasitäis äärmiselt kalli välimusega lilli ja igal aastal saadeti talle kuhjaga sünnipäevakaarte.