Читать книгу Viini vennaskond - Ingar Johnsrud - Страница 11

Rasked vihmapiisad pladisesid vastu esiklaasi. Kojamehed peksid galeeripiitsadena ja ajasid vett minema. Fredrik silmas hetkeks Maridaleni põlde, enne kui nad edasi kihutasid. Maridaleni järve põhjakaldal Margareta kiriku varemete juures lülitas noor politseinik vilkurid välja ja alandas kiirust. Jaanipäevast oli möödas ainult kaks nädalat, aga õues valitses juba pimedus. Isegi halliseguste juustega jalgratturid olid täna õhtul koju jäänud.

Nad keerasid peateelt maha. Künkal lõppesid heinamaad ja algas tihe kuusik. Läbi metsa lookles kruusatee. Mõne hetke pärast värvisid vilkuvad tuled puud sinise-punase kirjuks. Nad peatusid pika politsei- ja kiirabiautode rivi lõpus. „Tänu küüdi eest,” ütles Fredrik ja haaras tagaistmelt vihmamantli. Õhk oli külm ja vihm summutas märja maapinna ja sambla lõhna.

Lühikest kasvu, heledate geelist jäikade juustega naine viipas Fredriku tiheda kuuse alla. See oli politseinõunik Synne Jørgensen.

„Kena õhtut,” ütles Synne sisse hingates. Välgumihkel lahvatas, naine sättis end selle kohale ja tõmbas sügava mahvi. Sigaret süttis. Väikese lameda nina ja meikimata silmadega ümarasse näkku kerkis hetkeks sügav rahulolu. Naine otsis kobamisi jopitaskut, kuhu suitsupakk panna.

„Jah, on see siis nii kena õhtu?” küsis Fredrik.

Synne kirtsutas nina.

„Siin on päris verine värk, Fredrik. Meil on viis surnukeha. Tulistatud lähedalt, mitme lasuga, üks on hukatud pidžaamas oma magamistoas. Ei ühtki haavatut ega ellujäänut.” Naine leidis tasku üles.

„Kas Annette Wetre on ...” alustas Fredrik.

Synne katkestas teda. „Ei. Kõik on mehed. Me pole veel isikuid tuvastanud.”

Fredrik vaatas talle küsivalt otsa. „Ja sa oled kindel, et see siin on Solro? Kus on ülejäänud koguduseliikmed?”

Synne surus keele vastu armi, mis alahuulel olnud needist maha oli jäänud. „Peamaja sissepääsu kohal seisab suurte tähtedega „Solro”, seega ma olen üpris kindel, et see on õige koht. Aga siin pole ühtki elavat hinge. Kogudus on kui õhku haihtunud.”

Kolme tõmbega oli ta sisse hinganud pool sigaretti. Synne nipsas sigaretil põleva otsa küljest, koukis suitsupaki taas välja ja pistis koni sisse, enne kui uuesti taskut otsima hakkas.

„Sa võid kaasa tulla,” ütles ta, tõmbas kapuutsi pähe ja astus vihma kätte.

Läbi metsa lookles kitsas porine teerada. Seejärel jõudsid nad kallakule rajatud aeda, kus kriminalistide prožektorite eredas sinakas valguses sagisid ringi vihmariietes politseinikud. Õu oli korvpalliväljaku suurune. Selle ühes otsas asus valget värvi villa. Vasakut kätt oli väike punane heinaküün, mille sissepääsu ees oldi ametis kahe laiba kohale telgi püstitamisega.

Õue keskel lebas veel kaks laipa. Üks selili, teine külili, jalad kohmakalt puntras. Mõlemal laibal oli suur osa näost kadunud.

„Millal see juhtus? Kes teada andis?”

Synne juhtis neid pikal sammul villa poole, möödudes kaarega surnukehadest. „Häirekeskus sai kõne kell 12.56. Anonüümne helistaja. See on vist mingit sorti kättemaks. Allahi nimel.”

Synne vaatas üle õla. „Selle koha leidmine võttis omajagu aega. Solro pole selle ametlik nimi.”

„Ma tean,” pomises Fredrik. „Seega, kui sa helistasid ...”

„... olin ma juba jõudnud mingisuguse pildi kokku panna. Sebastian on teel. Me oleme kõiki teavitanud.”

Majja viis puidust uks. Sissepääsu kohal rippus lai plank, kuhu oli tõepoolest suurte tähtedega kirjutatud „Solro”. Esikusse olid tehnikud asetanud kasti kilesusside, kummikinnaste ja respiraatoritega. Kitsa esiku üht seina kattis suur maal hamesse riietatud Jeesusest, kes astus välja helendavast päikesest.

„Kättemaks. Allahi nimel,” ütles Fredrik aeglaselt vihmamantlit seljast võttes. „Kas see peaks olema mingi religioosne arveteklaarimine?”

„Kas sa mitte ise ei öelnud, et see kogudus oli islami suhtes väga kriitiline? Et nad avaldasid mošeede juures meelt ja muud sellist?” küsis Synne.

„Seda küll. Aga massimõrv tundub veidi üle võlli olevat.”

„See pole veel kõik,” vastas Synne.

Mis hullumeelsus viib selleni, et keegi otsib paksu metsa seest üles koguduse? Tapab nad nagu loomad? Fredrik murdis pead, mida mõrvar või mõrvarid mõtlesid, kui nad siin koridoris seisid. Kui nad nägid ebaühtlase kõrgusega nagiderivi. Jäikade trükitähtedega nimesilte, mille olid joonistanud saamatud lapsekäed. Kas nad peatusid ja lugesid? Tühja puidust nagi, kus seisis „Annette”. Või selle kõrval rippuvat loomaaia-nokkmütsiga nagi. Vaevu meetri kõrgusel põrandast. „William.”

Siin pidi olema täiesti vaikne, kui nad sisse hiilisid. Nad piilusid võibolla mängutuppa ja nägid, et kõik mänguasjad olid ilusti oma kastidesse seatud. Nad tundsid köögis männiseebi lõhna. Nad hiilisid läbi õmblustoa, kus kudumid lebasid korvides ja õmblusmasinad olid kaetud plastkatetega, et ükski väike käsi haiget ei saaks, kui mõni pisike varajane ärkaja oleks enne vanemaid siia sattunud. Teisele korrusele viiva trepi juures olid nad juba ammu taibanud, et kõik magavad.

Kogudus oli kaitsetu. Aga nad läksid edasi. Hiilisid üles. Sinna, kus olid inimesed.

Trepi kohal rippus järgmine pilt Jeesusest. Peaaegu poolteist korda poolteist meetrit suur portree, mis kujutas okaskrooniga Kristust, lahtine haav otsmikul ja verenired põsel. See üleelusuurune nägu tekitas Fredrikus vastikust. Nägu oli nii detailselt joonistatud, et iga higipoor, iga viimne kui väike ebapuhtus justkui kriiskas nende poole.

See polnud pelgalt tunne, et oled kellelegi liiga lähedal. See oli midagi suuremat. Vägivallaakt inimese poolt, kes otsustas pildi siia riputada. See oli viimane asi, mida siinse puitvilla elanikud tegid. Igal õhtul enne magama minekut kõndisid nad mööda Jeesuse kannatustest. Ja igal kuradi hommikul. Nad ei jõudnud isegi hambaid pesta ega sital käia, enne kui neile meenutati maailma viletsust.

Trepi lõpus olevas avaras hallis olid märgid kaootilisest põgenemisest. Kõik uksed olid avatud. Riided ja mänguasjad seinte äärde visatud, raamitud õhufoto talust oli alla kukkunud ja lebas nüüd purunenud klaasi sees põrandal.

„Kas meedia on juba haisu ninna saanud?” küsis Fredrik.

„Ei. Ja ma üritan seda nii ka hoida. Ma tahaksin hea meelega sündmuskoha kontrolli alla saada, enne kui fotograafid siin tiirlema hakkavad.”

„Hästi. Ma peaksin Kari Lise Wetret hoiatama, enne kui ajalehed talle helistavad.”

Nad võtsid suuna koridori lõpus asuva toa poole. See oli väike ja vanaaegselt sisustatud. Akna ees rippusid valged heegeldatud kardinad ja aknalaual seisis õitsev begoonia. Tekk lebas põrandal. Toa omanik põlvitas voodi ees. Lühikest kasvu kahvatu mees, seljas sinise-valgetriibuline pidžaama. Mehe põsk puhkas voodilinal. Suured klaasistunud silmad jõllitasid tühjal pilgul enda ette.

„See on pastor Alfsen,” ütles Fredrik.

„Kes?”

„Bjørn Alfsen juunior. Ta oli koguduse juht.”

Fredrik kummardus ja uuris surnut. Mees oli osaliselt kiilas, juuksed hallid ja lühikeseks pöetud. Ta tundis mehe suud ümbritseva habeme ära piltidelt, mille Wetre talle oli saatnud. Otse pastori parema kõrva kohal mustas väike punane auk. Madrats oli verest tume.

„Voodi ees palvetamise ajal hukatud,” konstateeris Synne kuivalt. „Ja vaata seda.”

Naine võttis rinnataskust pastaka ja kergitas kortsus voodilina.

Pastori lühikesed sõrmed olid pundunud. Seda põhjustas roheline siidsall, mis oli tugevalt ümber randmete seotud. Synne kohendas pastakaga salli. Fredrik kissitas looklevate valgete kirjatähtede poole.

„Araabia keel.”