Читать книгу Viini vennaskond - Ingar Johnsrud - Страница 16

Kartmatus. Otsusekindlus. Külmad silmad suusamaski taga vahtisid nende poole. Siis hakkas ekraan värelema ja läks mustaks.

Nad seisid Solro keldri kõige tagumises pimedas ruumis. Vilkuv punane tuli ukse kohal paljastas, et alarm oli tööle pandud. Põrandal olid heli summutavad vaibad ja töölaudade alt kostis suminat. Lõhnas sooja plasti ja kõrbenud tolmu järele. Digitaalsuse hõng. Laual oli neli lameekraani ja iga ekraan oli omakorda neljaks jagatud. Need näitasid turvakaamerate pilte, kogudus oli need krundi ümbrusesse ära peitnud. Andreasel oli läinud vaevalt tund, et leida üles videoklipp küüni ees toimunuga.

„Hea töö. Ma teavitan Synnet,” ütles Fredrik ja patsutas talle õlale.

„Aitäh, partner,” vastas Andreas.

Partnerid. Just seda nad olid. Fredrik Beier ja Andreas Figueras.

Tulemusi ihkavate poliitikute rahustamiseks oli politseiülem Neme rajanud midagi, mida ta ise kirjeldas nii: „Politsei geriljarühmad. Väikesed taktikalised üksused. Nad liiguvad juhtumite vahel kiiresti ja bürokraatiavabalt. Nad uurivad ja lahendavad. Me kutsume neid puhastustiimiks.” Nimi oli kohe poliitikutele ja ajakirjanikele meelde jäänud ja sellega oli nähtavasti pool tööd tehtud. Ajalehtede jutu järgi koosnesid meeskonnad „kogenud, vastutusvõimelistest ja karastunud uurijatest”, kelle politseinikusüda tuksus vaid linnakodanikele. Majas teadsid aga kõik, et Grønlandi avatud kontori sellesse nurka olid topitud kolme sorti politseinikud. Ebasobivad, ebaõnnega koos ja ebasoosingusse langenud.

Andreas kuulus kahtlemata viimasesse kategooriasse. Tööd rügav uurija, üks nende parimaid mehi ülekuulamisruumis, analüütik, kellele meeldisid komplekssed juhtumid. Aga Andreas oli kangekaelne kui preester ja ta oli mees, kes kasutas oma sotsiaalseid antenne ainult pidustustel ja matustel. Tema karjäär oli kinni külmunud. Surnud. Välja visatud nagu hoor pärast uusaastaööd.

Fredrik aga luges end üheks neist, kel polnud õnne. Tema nõrkuseks olid ärevushood, ja nõrkus oli tabu asutuses, mida juhtis testosteroon. Aga ta oli teeninud politseid hästi. Palju aastaid. „Me vajame ka mõnda head uurijat,” oli Synne talle öelnud ja lõuna eest maksnud. Mida kuradit pidi selle peale vastama? Just seal tuli mängu tema ebaõnn. Löögi pehmendamiseks lubati tal endal oma partner valida. Ja ta valis Andrease. Kaks vana irisejat, kes olid õlg õla kõrval seisnud senikaua, kui ta mäletas. Läbi mõrvade, inimröövide, väärkohtlemiste ja tragöödiate. Sellised õudused imevad sult aeglaselt elumahlad välja. Aga tee peal saab ka mõne sõbra.

Sai kiiresti selgeks, et politseiülema gerilja polnud mõeldud nii suurteks juhtumiteks. Selle asemel tundis Fredrik, et ta oli paigutatud lõpmatu tootmisliini taha, kus keerlesid vaid naisepeksjad, sõpradest vägistajad ja laste väärkohtlejad. Selge süüdlase ja läbiklopitud ohvriga juhtumid. Lihtsad ja tugeva sümboolikaga vägivallajuhtumid. Kiired juhtumid. Lihtsad juhtumid. Fredrik vihkas iga üksluist päeva ja Andreas oli temaga ühes paadis. Nad olid uurijad. Mitte juhtumikäsitlejad.

Aga see oli vaid tõe üks külg. Kunagi oli ta just selliste juhtumite pärast tahtnud politseinikuks saada. Ta oli tahtnud aidata sellistes õudustes kannatanud ohvreid. Siniseks pekstud lapsi ja surmahirmul naisi. Nüüd ei jaksanud ta isegi mõelda veel ühest päevast veel ühes ülekuulamisruumis koos veel ühe lapsega, keda olid alt vedanud need, kes seda kunagi teha ei tohiks. See nõudis talt liiga palju. Liialt paljudele küsimustele oli vaja vastata. Liiga palju tundeid. Sest ta ise oli üks neist, kes alt vedas.