Читать книгу Viini vennaskond - Ingar Johnsrud - Страница 7

„Fredrik Beier. I-ga. Mitte Y-ga.”

„Aadress?”

„Sorgenfrigaten kuus. Majorstua.”

„Kas Heineckegården?”

„Mida?”

„Minu meelest on selle koha nimi Heineckegården. Ja sa oled sündinud ...?”

„Siin... siin, Oslos. Kas sellel on tähtsust?”

„Vabandust. Ma mõtlesin sünniaastat. Kui vana sa oled?”

„Nelikümmend kaheksa. Ma olen neljakümne kaheksa aastane.”

Nahkdiivanil istuv politseikomissar sirutas oma kõhna käe. Haaras lusika, mille oli lahustuva kohviga kaasa saanud, ja keeras seda, talle vaatas vastu iseenda matt peegeldus. Kaardus metallil ei olnud eriti nähagi oimukohtadel jooksvaid aja halle jooni. Selle asemel tundus, et tema kitsad hoolitsetud vuntsid olid talle purjuspäi näkku kritseldatud.

Tema ees istus ametipsühholoog, kelle kohal rippus pilt palja ülakehaga Ernest Hemingwayst. Kirjanik poseeris ilmetu näo ja kaheraudse haavlipüssiga.

„Kas Hemingway ennast mitte maha ei lasknud?”

„Nagu ta isagi.”

„Tundub veidi naljakas, et psühholoog kaunistab oma kabineti mehe pildiga, kes endal pea sodiks lasi?”

„Minu arust on sama naljakas see, et sa elad Sorgenfrigatel^[1.],” vastas psühholoog ja nookas usalduslikult paksu patsienditoimiku poole, mis nende vahel laual lebas.

Uurija turtsatas ebasõbralikult. Aadress oli parimal juhul kokkusattumus. „Eksnaine valis selle korteri.”

„Seega sa oled abielus olnud? Lapsi?”

„Kolm ... Kaks. Kaks, tähendab.”

„Kolm või kaks?”

„Üks neist suri.”

„Tunnen kaasa. Mis juhtus?” Topeltlõuaga ajuväänaja kohendas kuklas juuksekummi.

Siin käisid kogu linna politseinikud end maandamas. Vimma, ebakindluse ja hirmu lehk, mis iga päev vastu neid määrdunudvalgeid riidega kaetud seinu paiskus, oli lämmatav. Psühholoogi kabinet oli kongi suurune ja Fredrik Beieril oli vaja õhku saada. Diivani kulunud nahkkate krigises, kui ta püsti tõusis. Ta oli pikka kasvu ja ulatus peaaegu laeni. Fredrik astus akna juurde. Valged kulunud kardinad lehvisid vihmast märgade alumiiniumist aknalaudade kohal.

Psühholoog ei suvatsenud ringi keerata ja kui Fredrik üle õla vaatas, nägi ta vaid mehe salkus hobusesaba ja higist läikivat pealage. Selle all oli politsei kõige hämaramate saladustega marineeritud aju. See tüüp oli Oslo politsei välipeldik. Fredrik ei kavatsenud talle oma pojast sittagi rääkida.

„Kas sa elad lastega koos?”

Fredrik hõõrus silmi. „Ei. Nad elavad Tromsøs. Koos oma ema Alice’iga. Ja tema uue mehega.”

Uurija vasakust põlvest käis läbi valusööst, kui ta tagasi diivanile vajus. „Ma pole siin omast vabast tahtest. Mul oli valida selle või pika puhkuse vahel.”

Psühholoog libistas sõrmega läbi kahe lõualoti vahelise kurru. „Sest sa arvad, et sa pole haige?”

Mehe toon näitas selgelt tema põlgust inimeste vastu, kes endale ise diagnoosi panid.

„Vaimselt?” vastas Fredrik ja vaatas talle otsa. „Ei.”

1 Sorgenfrigate – otsetõlkes Muretu tänav, tlk [ ↵ ]