Читать книгу Viini vennaskond - Ingar Johnsrud - Страница 15

Gerhard Monsen surus käelabad vastakuti. Libistas pilguga üle konverentsisaali. Ta oli kummaliselt kaua vait.

„Poliitika,” alustas ta. „Võimalikkuse kunst.”

Ta tõmbas oma taljes rätsepaülikonna hõlmad lahti. Tema silmis vilkuv kelmikas pilk muutis mehe nooremaks, kui ta tegelikult oli. „Poliitika ilma tulemusteta on lihtsalt harjutus masohhistidele. Ja lõpmatu rida kanapeesid ning Bulgaaria punaveini.”

Tema sõnade peale mugistasid kuulajad vaikselt naerda. Iga ümmarguse laua taga istus kümmekond Stortingi poliitikut, parteijuhti ja nõunikku. Kõneleja, kes lavalt alla tuli ja nüüd nende keskel seisis, kinnitas pilgu enda ees oleva laua kuulajaskonnale. Parteijuhtide lauale.

„Ma olen siin, et rääkida sellest, mida nõutakse. Mida teilt nõutakse. Mida nõutakse, kui nelja parempoolse partei poliitikud esimest korda ajaloo jooksul ühise laua taha istuvad ja riiki juhtima hakkavad. Koos. Hakkavad tegelema reaalpoliitikaga. Poliitika raskusjõuga. Oskusega anda, selleks et saada.”

R-id vihjasid mehe aktsendile.

„Valitsus, kus kõik võimumasina osad seda jõudu ei tunnista, hävitab end aeglaselt.”

Kriitvalged hambad paljastusid müügimehenaeratuseks. „Kuni ta end lõpuks surevana kättemaksuhimulise opositsiooni jalge ette veab.”

Paus.

„Lõhkirebimiseks ja nahkapistmiseks valmis.”

Kari Lise Wetre uuris ümbritsevaid nägusid. Kaheksa aastat olid nemad olnud raisakullid. Opositsioon. Arvamusuuringud näitasid, et nad olid teinud head tööd. Valitsuse skelett oli peagi paljaks roogitud.

„Sel päeval, kui me valitsuse moodustame, peavad meie nelja partei vahelised erimeelsused olema välja juuritud. Sest nii poliitilisel kui ka looduslikul umbrohul on üks ühine omadus – nad murravad betooni. Ja nad ei talu ühtki valitsust. Isegi mitte seda.”

Paus.

„Sellest ma täna rääkida tahangi.”

Ta pööras justkui tangot tantsides ümber ja kõndis tagasi lava poole.

„Päevast, kui me moodustame valitsuse.”

Mis siis, kui nad ka tegelikult valimised võidavad? Siis juhiks ta koos nende inimestega riiki. Ei. Mitte juhiks, vaid muudaks. Muudaks koos nendega riiki. Parempoolsed saavad peaministri koha. See on selge. Nad olid suurimad. Wetre peatas pilgu Simon Riebel. Juhul, kui ümaral laual oleks ots, siis istuks seal parempoolsete parteijuht. Tuhkhallid siledad ja riigimehelikud juuksed raamisid päikesepruuni nägu. Laitmatult poleeritud ja valgendatud hambad särasid kuningliku sinise lipsu kohal. Tume ülikond istus seljas nagu suusakostüüm. Riigi järgmine peaminister. Riebe pilgutas tema poole silmi. Mehel oli oskus aru saada, et teda vaadati. Silmad läksid kissi. Sündsusetu.

Kristlik Rahvapartei hakkab võitlema selle eest, et nende endi juht Vibecke Fiskvik saaks rahandusministriks. Riebe kõrval istuv tüse ja joviaalne naine meenutas oma sädeleva kostüümiga jaapani kerakala. Rinnad toetusid lauale. Vibecke oli üles kasvanud läänepoolsete fjordide kaugemas sopis. Ta oli võrsunud partei kõige konservatiivsemast aluspõhjast. Kas ta suudaks sellise positsiooniga hakkama saada? Rahandusministrina? Wetre kahtles selles. Aga ta valvas seda kahtlust kui riigisaladust. Kari Lise oli kaotanud võidujooksu parteijuhi kohale. Erakond tahtis Vibecket. Las see naine teeb oma prohmakad ära. Alles siis tuleb tema aeg.

Kõneleja, Gerhard Monsen, oli parempoolsete seas legend. Ta oli sündinud välismaal, arvatavasti Saksamaal, norralaste keskklassi perekonda. Läks ohvitseride kooli ja tegi mereväes karjääri. Kuuekümnendate lõpus paigutas ta oma raha õigesti ja seitsmekümnendate alguses lõpetas ta juuraõpingud reederist miljonärina. Nüüd oli ta pururikas filantroop, kes oli tuntud oma helde käe poolest. Noored parempoolsed pintsaklipslased kutsusid tema osalemist seminaril „häppeningiks”. Ta seisis nende ees kui veteran. Üks neist, kes oli eelmise parempoolsete valitsuse ajal siseringi kuulunud. Monsen oli olnud kaks aastat justiitsminister ja kaheksa aastat Stortingi liige. Wetre mäletas hästi, kuidas mees oli temast Stortingi koridorides mööda vaadanud. Tema oli noor nõunik. Monsen aga eksminister.

„Eriliselt ilge munn,” oli ta abikaasa öelnud. Paremini poleks saanud seda sõnastadagi.

Wetre mõtted katkestas sõrm, mis koputas talle tugevalt õlale. See oli Tina, tema nõunik.

„Sa pead tulema.”