Читать книгу Viini vennaskond - Ingar Johnsrud - Страница 12

Fredrik seisis endiselt Bjørn Alfseni magamistoas, kui tehnikud saabusid. Ta oli kasutanud aega raamaturiiulite uurimiseks. Kõige all lebasid paksud patakad vanu märkmikke, väljaprinditud veebilehti ja kopeeritud võitlustekste, mis kutsusid sõtta kogu selle jumalavallatu kloaagi vastu, mis koguduse meelest riiki uputas. Aga seal oli ka retsepte, piiblisalme ja jutluste märkmeid. Üks tolmunud mobiiltelefon.

Neli keskmist riiulit olid imelikult korras. Igaühel seisis kaks fotot. Fredrik uuris neid lähemalt.

Pastor figureeris neil kõigil, aga inimesed, kellega ta koos poseeris, olid erinevad. Ta seisis ühel ilmselt kaunil suvepäeval säravvalge villa ees, kus ta nüüd mõrvatuna lebas. Punasetriibuline triiksärk oli kaelani kinni nööbitud ja Alfsen kissitas päikese poole. Mees oli peaaegu ebasündsalt päevitunud ja ta nahk meenutas vanainimest. Seal olid mõned lapsed. Kaks kolmekümnendates meest. Üks mees ja üks naine. Annette ja William. William tundus olevat kahe-kolmeaastane, seega võis foto olla tehtud eelmisel aastal. Heledapäine naeratav poiss seisis otse Alfseni ees, tal olid seljas rohelist värvi lühikesed püksid ja liiga suur T-särk kirjaga „Jumal on minu karjane”. Alfseni pruunid käed puhkasid poisi õlgadel, poisi ema istus mehe kõrval toolil ja hoidis poja kätt. Fredrik teadis, et Annette ei saanud olla vanem kui kakskümmend seitse, aga autoritaarse pastori kõrval näis ta peaaegu plikana. Naise silmad olid avali ja selged ning paistis, et särav päike, mis ülejäänud inimesed kissitama pani, ei mõjunud talle. Esilekerkiv nina heitis kitsale näole varju. Annette heledad pikad juuksed lehvisid vabalt ja tal oli seljas valge kleit. Naise põlved olid kokku surutud, jalad paljad. Ta oli väga kaunis. Noor blond versioon oma emast.

Kõige ülemisel riiulil olid virnas usuteemalised teatmeteosed, lauluraamatud ja mõni piibel. Üks raamat paistis silma. Kulunud raamatuseljal seisis kuldse kirjaga Die Bibel. Fredrik võttis selle ettevaatlikult välja ja avas kaane. Keegi oli sinna vanamoodsas käekirjas pühenduse kirjutanud: „Professor E. Brinch. Unsere tiefste Dankbarheit. Der Wiener Gesellschaft für Rassenpflege. Wien 1936.”

Fredrik pöördus tehniku poole, kes Alfsenit uuris. Naine tajus tema pilku vist kuklaga.

„Ta on olnud surnud vähemalt pool ööpäeva,” sõnas naine ja pigistas ettevaatlikult laipa. „Tulistatud lähedalt, aga ei puutunud relvaga kokku. Ma pakuksin, et kaugus jääb viie kuni viieteistkümne sentimeetri vahele.”

Naine näitas pintsettidega kuulihaava ümbritsevatele tahmaosakeste jälgedele. „Väike kaliiber, aga piisav, et kuul pealuu läbistaks.”

Fredrik tundis tehniku kogu tema keha katvast türbist hoolimata ära, ta oli teda ka teistel sündmuskohtadel näinud. Aga talle ei tulnud naise nimi meelde.

„Mul läheb veel aega, enne kui ma ta ümber keeran, et kuuli väljumispaika uurida. Seega, kui sul on midagi enne ...”

Therese, nii see oligi. Therese Grøfting. Algselt töötanud kohtumeedikuna, aga kuulujuttude järgi olid tal nii morbiidsed huvid, et ta oli hiljem õppinud kriminalistiks. Veidi üle neljakümne aasta vana, tehnikute grupi juht, vallaline ja kümneaastase poja ema.

Fredrik ei teinud naise oletusest välja. „Kas sa saksa keelt oskad?”

„Jah? Tegelikult küll.”

Fredrik luges veerides piibli sisse kirjutatud pühenduse ette.

„Professor E. Brinchile,” tõlkis naine. „Meie sügavaim tänu. Alla kirjutanud Viini rassihügieeniselts. Viin 1936.”

Naine köhatas. „Naljakas vanavara sel pastoril.”

„Seda minagi,” vastas Fredrik.

Kui Fredrik taas villa ees trepil seisis, oli öö juba saabunud. See oleks võinud olla idüll. Päikeseline suveõhtu metsalagendikul. Jahedad varjud. Vaigu ja seente hõng, mis segunes äsja niidetud muru, vaarikalehtede ja värskelt segatud mustasõstramahla lõhnaga. Fredrik kujutles laste naeru, küünis kluksuvaid kanu, summutatud kolistamist maja köögis. Nüüd kõlas üksnes generaatorite urin.

Vihm oli muutunud külmaks ja kleepus ta külge nagu märg toidukile. Hoovil lebavate laipade kohale olid püstitatud telgid. Lisaks oli küüni ette muruplatsile kerkinud suur komandotelk. Miks neid siin väljas tulistati? Miks nad pastori kombel oma tubades polnud? Fredrik oli laipade poole teel, kui komandotelgist kõlas tuttav hääl. Sebastian Koss oli kohale jõudnud.

Norra suurima politseijaoskonna vägivalla- ja seksuaalkuritegude osakonnas oli kolm jumalat. Kõige võimsam isa oli mõistagi politseiülem Trond Anton Neme. Ta näitas end harva, aga tema vaim lehvis alati nende kohal. Ta nägi kõike, ta võis mööda vaadata kõige suurematest vigadest, aga ilmuda kohale ka pisima apsu peale.

Aga Nemele ei meeldinud oma käsi määrida. Selleks puhuks oli ta valinud endale kaks käsilast. Üks oli Synne Jørgensen. Naine oli kõik sinise vormi astmed läbinud ja jõudnud oma karjääriredeli tippu. Teine oli Sebastian Koss. See pikakasvuline jurist ei varjanudki, et ta kõigest laenas politseile mõne aasta oma elust. Ta oli sündinud võimu, raha ja prestiiži jaoks. Ta oli heas vormis ja vaheda peaga, mida kaunistas võikollane silutud lakk. Mehe nägu oli kitsas ja sileda nahaga ning tema internetialias oli Legolas.

See paar oli seatud koos juhtima prestiižset tööd, mis hõlmas endas mõrvade, vägivallakuritegude ja muude õuduste uurimist, millega Oslo elanikud või linna külalised parajasti hakkama said. Ühes asjas võis politseiülem Neme kindel olla. Need kaks politseinõunikku ei taha kunagi tema kukutamiseks mesti lüüa. Nad olid yin ja yang. Superman ja Lex Luthor.

„Jørgensen! Mida kuradit Fredrik Beier siin teeb? Me ei saa endale lubada, et sündmuskohal jooksevad ringi ebastabiilsed politseinikud. Ma arvasin, et olen ta pagendanud Grønlandi kirjutuslaua taha?” Heli oli vali ja hääl sügav. Fredrik peatus telgiuksel ja vaatas otse Sebastian Kossi pintsakusse riietatud selga. Ta oleks saanud mehele kahe hüppega kallale karata.

„Teeme nüüd ühe asja küll selgeks,” käratas Synne, kes ulatus nõunikule vaevu rinnuni. „Fredrik on minu vastutusel. Ma usaldan teda. Seega sul pole kuraditki...”

Neid katkestas Andrease vali köhatus. Ta seisis koos teiste politseinikega telgis, mille nurgas laual seisvate hiigelsuurte termoste juures olid kõik varju otsinud. Andreas irvitas viltuselt ja osutas Fredrikule, kes sisse astus.

„Sind on ka hea näha, Koss,” ütles Fredrik mõrult.

Politseinõunik urises vastuseks.

„Kena,” ütles Synne. „Kõik välja. Sina jääd, Fredrik. Sebastian ...” Synne saatis mehele range pilgu.

Ülejäänud politseinikud lonkisid vastumeelselt Fredrikust mööda öhe. Vaid Andreas vaatas talle otsa. „See sitapea ...” pomises ta piisavalt kõvasti, et Koss kuuleks.

Fredrik ja Koss istusid luitunud õuelaua taha. Keegi oli lauaplaadile uuristanud riista ja paari raskeid kotte. Fredrik libistas sõrmega mööda ebatasast joont ja vahtis üle laua. Synne kühveldas topsidesse heldelt lahustuvat kohvi ja valas termosest kuuma vett peale. Teades ise hästi, et Koss eelistas teed.

„Sa tead ju, et mina leidsin ta. Täiesti abituna ülekuulamisruumi prügikasti ümber kerra tõmbunult.”

Näis, nagu Koss oleks Fredrikust läbi vaadanud.

„Kas sa ei saa aru, Synne? Mehed räägivad. Politseinikel on vaja teada, kas nad saavad üksteise peale loota. Ja me olime ühel nõul, et Beier hoitakse suurtest juhtumitest eemal, mis võivad ... häirivad olla. Ta ise oli sellega samuti nõus, kui ma õigesti mäletan?”

Koss nõjatus päevinäinud tooli seljatoele ja pani käed rinnale risti. „Me ei saa lasta haavalehtedel laipu täis kohtades ringi lennata.”

Synne raputas pead. „Sa ajad nii palju sitta, Sebastian. Fredrik on terveks tunnistatud. Sa tead seda väga hästi.”

Naine pööras pilgu Fredrikule. „Kas sa tahad ka midagi öelda?”

„Ei. Sa palusid mul siia tulla. Ma tulin. Mul poleks olnud midagi rahuliku suve vastu ...” vastas Fredrik ja pööras pea Kossi poole, „... Grønlandis kirjutuslaua taga. Oma kadunud isiku juhtumiga. Probleem on lihtsalt selles, et naine ja poiss, keda ma taga otsin, elasid siin. Seega nüüd muutus see minu juhtumiks.”

Koss vahtis umbusklikult Synne poole. Naine köhatas kinnituseks.

„Solros elas Jumala Valguse kogudus. Annette Wetre oli üks neist.”

„Poliitik Wetre tütar? Vaat kus kurat.”

Kümme minutit hiljem kohtusid Fredrik ja Andreas väljas. Fredrik rääkis irvitades, kuidas surmkahvatu Koss oli politseiülem Nemele helistanud, et teatada ühe riigi tuntuima poliitiku tütre ja lapselapse jäljetust kadumisest. Uudist ei võetud hästi vastu.

„Paras sellele idioodile,” uratas Andreas vaikselt aia keskel kõrguva valge telgi poole kõndides. Selle sees põlvitasid kaks kohtumeedikut. Pooliku peaga laip lebas endiselt, jalad turritamas nagu puruks läinud kellamehhanismil. Üks valge türp tõusis ja tuli nende juurde.

„Kaks meest, mõlemad kolmekümnendates eluaastates, tulistatud võrdlemisi lähedalt automaatrelvaga. Ühel on kaks kuuliauku ja teisel kolm. Lisaks kuulile, mis viimase pea lilleõieks muutis.”

„Saan aru,” vastas Fredrik kuivalt.

Ta ei kadestanud nende poiste tööd. Niimoodi elasid nad need jubedad päevad üle. Võllahuumoriga. Ta heitis pilgu üle mehe õla. Mõlemal laibal olid kingad paljaste jalgade otsas, seljas T-särgid ja jalas dressipüksid. Kehad ja riided olid ligemärjad.

„See peaks teile küll huvi pakkuma,” sõnas kohtumeedik ja osutas peaga telgiseina ääres lebavatele läbipaistvatele kilekottidele.

Ühes oli pipragaas. Teises elektripüstol. Voolu juhtivad nooled, mis pidid ohvri kahjutuks tegema, olid omal kohal. Fredrik ja Andreas vaatasid teineteisele otsa. Need olid enesekaitserelvad. Norras ebaseaduslikud. Mille kuradi pärast oli tühermaal tegutsev kogudus endale midagi sellist hankinud?