Читать книгу Viini vennaskond - Ingar Johnsrud - Страница 13

„Fredrik Beier! Kas Fredrik Beier on siin?”

Telgikangas rebiti kõrvale ja neile vaatas vastu ümmarguste prillidega valges türbis mees.

„Kohal.”

„Tule.”

Mees kiirustas üle hoovi heinaküüni juures oleva telgi poole ja peatus alles siis, kui nad sees surnukehade juures seisid. Vaatepilt ajas südame pahaks. Andreas ahmis õhku. Nende ees lebas mees, ülakeha üle küüni viiva kaldtee serva rippumas. Või vähemalt Fredrik eeldas, et tegemist oli mehega. Ta polnud kunagi varem näinud nii sodiks tulistatud inimest. Kondid, nahk ja lihatükid olid keha küljest lahti rebitud. Kapuutsiga dressipluus oli liha- ja verepudruga kattunud ja näost polnud midagi alles.

„Vähemalt kakskümmend lasku. Lähedalt, automaatrelvaga. Väga agressiivne,” ütles kriminalist süngelt.

Fredrik vahtis tükk aega vigastatud keha, enne kui suutis sellelt pilgu lahti rebida.

„Jumal küll.”

Ta viskas pilgu Andreasele. Kolleeg seisis kahvatuna ja vaatas laipa.

Surnu reie alla oli surutud elektripüstol. „Kas sellest on tulistatud?”

Kriminalist kõhkles. „Ma pole kindel. Me pole veel pildistamist lõpetanud.”

Fredrik kummardus auklike jalgade vahele. Püstolist oli tulistatud. Ta vaatas üles teiste poole. Prillidega mees oli teise laiba juurde astunud.

„Tulge. Ma tahan teile seda näidata.” Mees hüppas küüni viiva kaldtee kõrvale umbrohu sisse. Fredrik järgnes talle. Kriminalist tõmbas mõlema käega massiivse tüki betoonist vundamenti kõrvale. Suured metallist hinged ei tekitanud ühtki heli, kui raske konstruktsioon lahti libises. Betoonist uks oli kiviga kaetud ja sulas kaldteega ühte. See oli umbes kolmkümmend sentimeetrit paks, peaaegu meeter lai ja sama kõrge kui Fredrik.

„Mis kurat see veel on?” küsis Andreas, kes neid ülevalt jälgis.

Kriminalist vaatas küsivalt Fredrikule otsa. „Jah. Mis kurat see on?”

Kareda betoonukse taga oli uus uks. Läikivast terasest. Fredrikule vaatas vastu tema enda imestunud peegelpilt. Teras oli matt, sile ja ilma ühegi kriimuta. Sellel polnud linki. Seda asendas ukse keskel metalli sees olev süvend. Sealsel ekraanil vilkusid kuus rohelist tärni.

„Kas see on lahti?”

„Tundub nii,” vastas kriminalist.

Fredrik tõmbas kummikindad kätte. Süvendist polnud võimalik sõrmedega kinni haarata, seega ta üritas ust sissepoole tõugata. See ei liikunud. Siis ta taipas. See ei seisnud hingedel. See oli liuguks.

Piisas õrnalt sõrmeotstega surumisest, kui sügaval sees oiatas mehhanism ja uks pehmelt kõrvale libises nagu Jaapani pabersein. See oli tavauksest poole paksem ja tundus olevat tehtud massiivsest terasest.

Ruum oli torukujuline, vaevalt ühemeetrise läbimõõduga, aga sellel polnud põrandat. Selle asemel oli valgeks värvitud betoonseina külge kinnitatud metallist redel, mis viis pimedusse. Seinale kinnitatud lamp oli purunenud.

„Võta see.”

Andreas ulatas Fredrikule taskulambi. Too suunas valgusvihu alla pimedusse. Talle tundus, et kaugel all on põrand.

„Ma lähen alla.”

Fredrik võttis taskulambi hammaste vahele. Vaid mõne astme järel sumbusid maapinnalt kostvad hääled ja ta kuulis ainult redeli heledat laulu. Aga kui ta põhjale lähenes, muutus helipilt. Esmalt kõlas madal metalne urin. Seejärel klõpsatus ja kokkusurutud õhu vilin. See kordus iga kümne-üheteistkümne sekundi järel. Veel mõned astmed. Kohal. Kõva põrand jalge all. Fredrik tõmbus instinktiivselt kössi. Haaras taskulambi ja vaatas ringi. Tema kohal paistvate nägudeni oli umbes kuus meetrit. Paremal pool betoonseinas oli avaus ja sealt algav koridor suubus pimedusse. Heli kostis sealtpoolt. Mõte, et ta asub küünikeldris, tundus kauge. Ta ei tundnud mulla, väetise ega hallituse lõhna. Aga mingi lõhn seal sellegipoolest oli. Kliiniline lõhn. Nagu haiglas. Õhk oli kuiv. Siinne temperatuur oli vähemalt kakskümmend kraadi. Fredrik lülitas taskulambi enne koridori pööramist välja. Muidu oleks ta heaks sihtmärgiks. Võis vaid loota, et silmad pimedusega harjuvad. Pärast kümmet-kahtteist sammu tegi koridor järsku pöörde. Fredrik kuulatas ja piilus ümber nurga. Seal oli pime, kui välja arvata kitsas valgusriba. Nagu irvakil seisev uks.

Ta ootas. Tundus, nagu sealt paistev valgus pulseeriks koos heliga. Valguse ja pimeduse sirge joonena mõjuv kontrast oli põranda lähedal muutunud. Fredrik otsustas. Jooksis ettepoole. Heli põhjustas ukse sees olev vaakummehhanism. See vingus rahulolematult, kuna tal ei lastud oma tööd teha. Uks ei sulgunud. Miski takistas seda. See oli mingi kogu. Inimesekujuline kogu. Raske metalluks lõi ikka ja jälle vastu verist pead. Fredrik otsis kobamisi kohta, kust kinni võtta, ja leidis mehe lõdvad õlad. Ta võttis jõu kokku ja lohistas keha üle lävepaku. Uks paugatas kinni. Pimedus. Fredrik kummardus ette, katsus kätega ja kuulatas.

Kurat.

Ta süütas taskulambi ja kiirustas tagasi redeli juurde.

„Saatke kohe kiirabi! Meil on ellujäänu!”