Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 2

Sõbralikud iraagi mehed Tigrise jõe ääres

„Mister, te toote mulle küll raha sisse, aga ma ei taha, et te enam siia tulete,” ütles Bagdadi kesklinnas internetipunkti pidav keskealine mees. Ta oli mind juba neli päeva naeratades ja arvuti kõrvale heasoovlikult kanget teed tuues teenindanud ega olnud seni mingit vastumeelsust välja näidanud. Seda ootamatum oli tema käitumine – viisakasse tagasihoidlikku kõnemaneeri peidetud keeldumine.

Mõtlesin, kas olin mõne vale repliigi poetanud või kuidagi teda solvanud, kuid ei meenunud midagi ebasündsat.

See oli üks väheseid netipunkte Bagdadis, kus külastajatel polnud suitsetamine lubatud, mis oli hea, sest kuumas ruumis jätkus hingamiseks õhku. Ei suitsetanud siis minagi, vaid käisin alati peegelklaasist ustega sissekäigu ees tänaval tossamas (mis ilmselt kogu järgneva jama põhjuseks oligi).

Peegelklaasid on netikohvikutel selleks, et tulikuumad päikesekiired kohvikut saunaks ei kütaks. Sellest hoolimata oli ruumis palav. Kuid mingil määral kaitsesid peegelklaasid ka kohviku kliente võõra pilgu eest, sest sees toimetasid mõnikord need, kes häirisid vastupanuliikumise võitlejaid või lihtsalt okupatsioonivägede vastaseid. Kohvikus võis aeg-ajalt kohata mõnda välisfirma töötajat, kes käis netitelefoniga oma kodustega vestlemas või e-kirju lugemas.

„Kõik mu naabrid juba teavad, et mul käib siin mitu korda päevas üks lääne ajakirjanik,” ütles kohvikuomanik. „Nad on mind hoiatanud, et oleksin ettevaatlikum.”

Taipasin ka ise, et olin ilmselt hooletuks muutunud. Bagdadis liikumisel kehtib palju ettevaatusabinõusid, üks peamisi neist on: ära käi liiga tihti samades kohtades ja kindlasti ära tee seda regulaarselt kindlatel kellaaegadel. Olin juba mitu päeva suhtunud sellesse hoolimatult, sest see kohvik oli teistest kiirema netiühendusega ning ruumides sai suitsetamiskeelu tõttu normaalselt hingata – mugavuse pärast ei hakanud teistesse kohvikutesse minema. Kuid suitsetamiskeeld tähendas ka seda, et aeglase netiühenduse taga oodates astusin ikka vahel uksest välja ja suitsetasin kohviku ees. Väga ettevaatamatu tegu, mida poleks tohtinud teha.

„Mister, mul pole teie vastu midagi, kuid te panete ohtu nii minu kui ka mu külastajad,” jätkas omanik. „Te ju teate, kui palju lääne inimesi on Bagdadis tapetud või röövitud. Kui siia tagasi tulete, olete neile lihtne saak.”

Mõistsin kohvikuomanikku täiesti ja tunnistasin, et olen ohust teadlik, kuid tal on hea netiühendus ja ma ei tahtnud mujale kolida. Mees naeratas ja tänas komplimendi eest.

„Teeme siis nii, et ma ei tule enam teie juurde, sest mine tõesti tea…”

Mees vabandas siiralt. „Äkki tahate veel üht teed, kuni te oma sõpra ootate?”

Luristasin kuuma teed ja ootasin Mohammedi1. Meenutasin neid nelja päeva, mil olin siinses kohvikus käinud. Saabusin tavaliselt keskpäeva paiku, et töö juurest saadetud kirjad läbi lugeda. Eesti netiühenduse kiirusega võrreldes oli Bagdadi oma loomulikult hale vari. Iga uue kirja avamine võttis minuti või rohkem. Sama kaua kulus loetud kirja kustutamiseks meilboksist. Tõeline häda ja viletsus oli õhtupoolikuti, kui tulin kohvikusse päeval kirjutatud artikleid ja pildistatud fotosid ära saatma. Ühe foto üleslaadimiseks kulus vähemalt kümme minutit, saatmine veel sinna juurde…

Käisin kohvikus tõesti regulaarselt ja enam-vähem kindlatel kellaaegadel. Mohammediga olime sel teemal varem rääkinud ning arvestanud, mida ühes või teises olukorras teha. „Ja ära suitseta tänaval ukse ees, oled elav märklaud,” manitses Mohammed. „Jälgi igat mööduvat autot ja ole valmis, et keegi pistab toru aknast välja.”

Hooletuks läksin, muud ei midagi.

Ukse taga kuuldus mootori möirgamist. Mohammedi tumeroheline Range Roveri maastur tegi hirmsat häält. Mohammed vajutas gaasipedaali, et ma tema saabumist kuuleksin. Astusin kohvikust välja ja lehvitasin kohvikuomanikule. Ta naeratas kahetsevalt.

Sattusin samasse netikohvikusse veel üks kord ning omaniku jutt sai tõeks.

Tõeks piisavas ulatuses, et mõelda läbi oma tööplaanid, linnas liikumine, söömine ja muu. See tõi meid mõlemaid Mohammediga tagasi maa peale ja sundis käituma nii, nagu võõramaalased Bagdadis käituma peavad – ettevaatlikult.

Bagdadis liikus kahesuguseid ajakirjanikke. Kõige rohkem oli suurte telekanalite reportereid, keda kohtas tänavail ja netikohvikutes harva, näiteks mulle jäid nad ette ainult paaril korral. Ennekõike oli see nii, kuna telekanaleil olid oma meediakeskused. Nende eest tegid suure töö ära Iraagist palgatud reporterid, kes töötasid ka kohalikele telejaamadele, mida tollal oli vist üks või kaks. Ka ajalehtede ajakirjanikud aitasid lääne telekanaleile teavet koguda. Aga loomulikult oli näiteks pommiplahvatuste sündmuskohtades ka lääne kanalite enda professionaalseid kaameramehi. Nemad tundis ära tugevast kehaehitusest, parkunud näonahast, natuke üleolevast käitumisest ja jutukusest. Need olid paljunäinud mehed, kelle silmad olid elus näinud rohkem surma kui mõni surnumatja.

Teised, sagedamini nähtavad reporterid olid lääne ja Aasia ajalehtedele kirjutajad. Neid võis ikka mõnikord õhtupoolikuti näha netikohvikuis, kus nad, plärud ees, oma lugusid kodumaale saatsid. Aga üldiselt oli kolleegidega kohtumisi ehk maksimaalselt paar korda nädalas, sest näiteks teise reisi ajal viibis Iraagis kogu maailmast üldse ainult 47 ajakirjanikku. Reporterid pidid ennast koalitsioonivägede juures arvele võtma ning seepärast teati ka nende hulka. Seega, arvestades seitsme miljoni elanikuga (koos eeslinnadega) Bagdadi suurust, oli üsna vähetõenäoline, et ametivennaga kuskil kokku jooksed. Ja sedagi sai juhtuda peamiselt ainult netikohvikus.

Kaks päeva pärast oma lemmikkohvikust lahkumist olin tõsises ajahädas, sest pidin jõudma artikli õigeks ajaks Eestisse saata. Ütlesin Mohammedile, et mujal me seda lihtsalt ei jõua teha ning käime viimast korda vanast heast netikohvikust läbi. Mohammed polnud mingi papist poiss, aga neil kordadel, kui ta ei tahtnud mu asjaajamistest osa võtta, ütles ta mulle „mother fucker”. See oli ta lemmikroppus. Ta ei öelnud seda kunagi karmilt või vihaselt, vaid alati muiates ja tihti kordas oma mõtet toonitatult uuesti: „You are the fucking mother fucker!” See oli öeldud alati naljatamisi.

„Me leppisime kokku, et me ei lähe sinna. Pead sa seda lugu ikka täna saatma?” uuris ta teisi võimalusi.

Mohammed ja tema sõbrad Bagdadi kesklinna turul. Kokku tegi see väga kahtlase seltskonna

Nii juhtub autoga, mis Bagdadis tankile ette jääb.

„Lehes on mu artiklile lehekülg kinni pandud ja sellega on arvestatud. Kui ma nii hilja teatan, et ei saada artiklit, peavad nad hakkama kõike ümber korraldama.” „Mother fucker!” teatas Mohammed taas ja lisas naerdes: „Let’s go!”

See oli see, mis mulle Mohammedi puhul kõige rohkem meeldis. Ta ei keeldunud peaaegu kunagi mind aitamast, kuigi võis selle vastu olla. Meie koostöö toimis mängeldes ja tõsiseid asju võtsime huumoriga.

„Me pole kaks päeva seal käinud. Isegi kui keegi ootab meie saabumist, on ta ilmselt aru saanud, et enam me ei tule.”

„Võimalik,” ütles Mohammed ja võttis nahktugitoolilt oma hõbedaselt läikiva püstoli CZ. See oli tal alati kaasas. Autos hoidis ta püstolit parema reie all, käepide välja turritamas. Kodus oli relv samuti otsapidi tuhara all või käeulatuses laual. Eks see oli tema jaoks ka üks peenisepikendus.

Selles polnud midagi erakordset, et Mohammed relva kaasa võttis, seda tegi ta alati. Ta teadis ohte ja jagas Bagdadi elu loomulikult mitu korda paremini kui mina. Seda hoolimata tõigast, et olin kolmandat korda sõjapiirkonnas ning ettevaatusabinõud ja Iraagi elukorraldus olid omaseks saanud.

Mohammed ütles, et kui kohvikuomanik juba hoiatas, tuleb tema sõnu uskuda. „Ta tundus hea mees olevat ja ju ta siis oli midagi kahtlast tähele pannud,” arutles Mohammed teel netipunkti.

Mohammed jäi ka ise kirju lugema. Tegin nii kiiresti kui sain, ei lugenud ühtki kirja, saatsin ainult oma teksti toimetusse ära. Jumal tänatud, et kohvikus oli tööl omaniku sugulane, kes polnud meie varasemast lubadusest teadlik ning me ei pidanud piinlikult selgitama, miks meil oli vaja jälle just sellesse netipunkti tulla.

Paarikümne minuti pärast lahkusime ja istusime päevinäinud Range Roverisse. Olime oma varasema jutu juba unustanud ja pidime minema koju õhtust sööma.

Mohammed keeras maasturi kõnniteelt välja neljarajalisele tänavale, nagu neid on kõikjal Bagdadis. Kui olime paar minutit sõitnud, hakkas Mohammed tihti tahavaatepeeglisse kiikama. Tavaolukorras on peegel küll viimane koht, kuhu Bagdadis sõites vaadata. Linna liikluskaoses tuleb ikka ainult ette vaadata, et mitte kedagi alla ajada või lasta endale otsa sõita. Möödus veel paar minutit. Mohammed keeras ringteelt teise tänavasse ja lisas gaasi.

„Kuhu me sõidame? Me pidime koju minema,” uurisin Mohammedilt, kui märkasin, et keerasime vales suunas.

„Teen väikse ringi,” teatas Mohammed külma rahuga ega selgitanud rohkem midagi.

Kui olime taas pöörde teinud, tundus asi juba veider.

„Mis lahti?”

„Ma ütlesin, et ei ole vaja sinna kohvikusse minna,” lausus Mohammed. „Kogu tee kohvikust siiani on üks BMW meil kannul sõitnud. Vaatame, kas ta tuleb veel järele,” ütles ta ja keeras järsult peatänavalt autolaiusele konarlikule teele.

Bagdad on talutav ja sõidetav ainult peatänavatel. Nendelt keeravad ära kitsad aguliteed, mida ääristavaid maju ümbritsevad vähemalt kahemeetrised kivimüürid. Need teed on tavaliselt asfalteerimata, mõnikord osaliselt üles kaevatud, kõikjal on prügihunnikud, roiskuv solk ja nõgised lapsed selle sees mängimas. Sellised räpased vahetänavad on nagu saarekesed neid ümbritsevate peatänavate vahel. Olenevalt linnaosast varieerub ka nende mustusetase ja tee seisukord.

„Kas sa ikka tead, kuhu sa sõidad?”

„Ära muretse, ma tunnen siin iga nurgatagust.”

Nii see tõesti oli, Mohammed oli ideaalne kaaslane Bagdadis liikumiseks. Ta oli seda korduvalt tõestanud. Ka nüüd.

„Shit!” sisistas Mohammed, kui olime mõnikümmend meetrit kuumaastikul hüpeldes kihutanud. „BMW tuli meile järele.”

See ei saanud enam juhus olla. Tõmbasin turvavöö kinni, sest Rover tegi vägevaid õhulende, kui Mohammed teda sügavatest aukudest läbi piitsutas. Lõin pea mitu korda vastu lage ära.

„Võta relv!” kamandas Mohammed ja tõmbas istmiku alt püstoli. Välkkiire liigutusega tõmbas ta kuuli rauda ja ulatas CZ mulle. „Kui lähemale jõuavad, pista pea aknast välja ja tulista. Nad peavad nägema, et me oleme ka relvastatud.”

Ahah! Pista pea aknast välja ja tulista…

Kuid Mohammedi nägu ei jätnud mingit kahtlust, et ta seda tõsiselt ei mõelnud.

„Arvad, et asi on nii hull?”

„Ma ei arva midagi, aga kuidas sulle endale tundub?”

Mohammed kihutas üliosavalt. Range Rover on masin, millega saaks ilmselt Kuul ka sõidetud. Mohammedi valitud tee oli ainuõige, sest meie järel kihutanud BMW polnud mõeldud mullahunnikutes sonkimiseks.

„Mother fuckers!!” hõiskas Mohammed. „Seisma jäid!”

BMW ilmselt ei saanud sellel teel enam liikuda, sest isegi Roveri jaoks oli see katsumus.

Hetk hiljem keeras Mohammed järgmisse tänavasse ja siis järgmisse ja järgmisse ja…

See oli tõeline labürint, milles Mohammed eksles. Kui jõudsime ühele peatänavaist, mõistsin, kuidas mul oli Mohammediga tema linnatundmise pärast vedanud.

Mõnda aega vait olnud Mohammed vaatas kissis silmadega mulle otsa ja hakkas naerma. „Noh, said nüüd inimröövlite kogemuse! Ha-ha-haaa!” lagistas ta hammaste välkudes. Nagu mul seda kogemust vaja oleks läinud…

Ta võttis sigaretihoidjast pooliku sigari ja süütas selle põlema. „Anna püstol nüüd tagasi,” ütles ta ja tõmbas jälle välkkiire liigutusega kuuli rauast välja.

„Lollid jobud! Tulete mind BMW-ga taga ajama,” suurustas Mohammed.

„Aga kui sa poleks aguliteele keeranud, mis siis oleks olnud?”

„Aga ma keerasin, mis seal arutada.”

„Arvad, et mind taheti röövida?”

„Ei, nad tahtsid sind niisama sõidutada!” viskas Mohammed nalja ja lõkerdas naerda. „Täna teeme peo ja joome ennast täis,” lisas ta hetke pärast. Ilmselt oli see „seiklus” siiski ka palju näinud Mohammedile mõjunud. Ta polnud usklik, karsklane ega ka teab mis suur viinamees, kuid ma polnud varem näinud, et ta end nii kergendatult tunneks, kuigi olime isegi hullemas olukorras olnud.

Sel õhtul tegime tõesti peo. Rääkisime veel korduvalt, mida tundsime ja mõtlesime, kui kuul rauas, gaas põhjas ja adrenaliin veres pulbitsemas, elu eest kihutasime. Ja et me tundsime hirmu ka, eriti tagantjärele meenutades. Kohtusin Mohammediga umbes aasta hiljem Liibanonis Beirutis ja veel sellelgi korral jätkus põgenemisest juttu.

Kõik see juhtus 2004. aasta juulikuus kolmanda reisi ajal Iraaki. Kriisi- või katastroofipiirkondade reisid algasid aga 2003. aasta augusti alguses, kui fotograaf Raigo Pajulaga esimeste Eesti kirjutava pressi ajakirjanikena ligi viis kuud kestnud Iraagi sõja keskele sattusime. Nii esimesel kui ka järgmistel üksi ette võetud reisidel oli palju vedamist, pimedat õnne, närvikõdi, lollust, verd, hirmu, veidrusi, naeru… Tundub, et õnne oli siiski kõige rohkem. Loodetavasti ei anta seda jao pärast ning varud pole lõppenud.