Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 7

Valisime Raigoga Bagdadis elamiseks Al-Fanari hotelli, mida soovitas meile Ivar Heinmaa. Sellel hotellil olid kirjelduse järgi kõik need omadused, mis ka meile sobisid. Maja asus täpselt turvatsooni ääres, kuid sellest siiski väljaspool. Üle tee asuvad televaatajatele tuttavad Palestine’i ja Sheratoni hotell olid need paigad, kus peamiselt peatusid muu maailma ajakirjanikud ning ärimehed. Palestine’i hotelli tegi eriliseks ka see, et selle esimesel korrusel paiknes meediagigandi CNN saatekeskus. CNN oli nii mõjuvõimas, et selle kaitset korraldas tavaliste eraturvafirmade asemel Ühendriikide armee. Kohe Tigrise jõe kaldal kõrguvaid Sheratoni ja Palestine’i ümbritsesid okastraadipuntrad, betoonplokid, kolm-neli rasketanki Abrams, mõned Hummeri sõidukid, hulk turvamehi ja sõjaväelasi. Meie hotell jäi küll täpselt sellest piiramisrõngast välja, kuid „torud” olid siiski lähedal. Siis ei osanud me veel midagi arvata sellest, kas ameeriklaste läheduses on turvaline või pigem just vastupidi.

Ehkki teoorias meie jaoks ideaalne, sai Al-Fanarist aga paariks ööks meie piinalava, tõeline põrgu – nagu oleks vanakuradi katlas istunud.

Hotelli Palestine kaitsev tank. Pildistatud kõrval asuva hotelli Al-Fanar aknast.

Vaade Tigrise jõele ja Bagdadile hotelli Palestine 17. korruselt.

Algul tundus Al-Fanar olevat igati kodune elamiskoht. Fuajee diivanil sai vaadata televiisorit, suhelda teiste välismaalastega, samas oli restoran ja … papagoi. Registreerimislaua kõrval puuris istuv suur ja värviline suleline vaatas targalt külalistele otsa ja ootas, et keegi temaga suhtleks, sest ega ta olnud mingi tavaline papagoi. Ikka jutulind. Ma polnud kunagi kuulnud, et papagoi suudaks selliseid hääli teha. Ta oskas kassi kombel näuguda, koera moodi haukuda, viskas vahele sõnu ja isegi lauseid – ilmselt olid külastajad ja hotellitöötajad temaga vesteldes liiale läinud, papagoi sõnavara oli hirmutavalt suur. Ta tegi järele ka telefonihelinat ja mis kõige hullem – vilistas sajal eri moel. Vilistamine oli linnu suurim miinus. Ning seda kippus ta tegema siis, kui keegi talle tähelepanu ei pööranud. Seda aega ikka jätkus. Raigoga restoranis süües käis meile närvidele, kui keegi kogu aeg läheduses vilistas nagu kunagine kuulus eesti laulja Artur Rinne. Tema oli tuntud kunstvilistaja ja ega papagoi viletsamini hakkama saanud, kuid iga asi olgu omal ajal ja väikeses koguses.

Peale papagoi oli fuajees ka ahvipärdik. See loomake oli sissekäigu kõrvale klaasruumi vangistatud ja seda võis juba nimetada piinamiseks. Tema pilk oli allasurutud ning mõnikord hakkas ta oma kongis märatsema.

End hotelli sisse registreerides tekkis mitte just vähetähtis küsimus: mida teha hunniku sularahaga, mis meil kaasas oli? Ääriveeri uurisime, kuidas hotellis turvalisusega on ja kas kuskil on ka seif. Hotellitöötaja vaat et peaaegu nõudis, et me raha tema kätte annaksime. Ta kinnitas, et neil on turvaline seif kohe sealsamas, kõrvalruumis. Kui me seda aga nägime, oli selle uks pärani lahti ja ruumi tundus olevat pääs kõigil. Come on! Keeldusime.

Panime Raigoga pead kokku ja nuputasime, kuhu oma raha peita. Ei saa ju kõike kogu aeg kaasas kanda. Võib-olla vaiba alla? Ei, sest kui see mõte tuli meile pähe kõige kiiremini, tulevad ka teised esimese asjana selle peale. Padja sisse? Ka liiga lihtne. Leidsime, et parim koht võiks olla väikse koridori kivist lae sisse ehitatud kliimaseade. Raigo otsis välja oma Šveitsi armee taskunoa, keeras lahti umbes pooleruutmeetrise metallvõre ja leidis, et avaus ulatub päris kaugele. Olen sama kohta idamaades reisides edaspidigi kasutanud, sest hotelliteenijad on teinud toas korduvalt liiga innukaid koristamisrallisid, tõstes asju ringi sahtlites, vahel ka seljakotis – kohtades, kuhu neil mingil juhul asja ei ole. Ei saa neid usaldada.

Kui olime end hotelli kolmandal korrusel, akendega turvaala ja Palestine’i hotelli poole jäävas toas sisse seadnud, saabus peagi kohale teenindaja, kes pakkus meile suurt ventilaatorit. Milleks, imestasime. Toas töötas ju kliimaseade. Igaks juhuks siiski võtsime, hiljem selgus, et see päästis meid lõplikust kuumasurmast.

Meie esimene päev Bagdadis tundus seega laabuvat, kuid see kehtis ainult päeva kohta. Vaatasime fuajees BBC uudiseid. Ilmateade näitas Bagdadis 54 kraadi sooja. Kõik vangutasid pead – hullumaja! Hotellitöötaja lisas veelgi õli tulle: „Mehed, tegelikult näitab kraadiklaas varjus 57 kraadi.” Ja naeris meie leemendavaid nägusid vaadates. Iraaklase sõnul olid nad Bagdadis küll südasuvel harjunud 50-kraadise kuumaga, kuid nii kõrget temperatuuri ei mäletanud temagi.

Mis seal ikka teha. Tuli lihtsalt kannatada. Me aga ei teadnud, et tõeline kannatus algab öösel, kuigi temperatuur ehk 10 kraadi võrra langes. Liiga vähe langes…