Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 4

Kajastamise seisukohalt on suur vahe, millisel ajahetkel ajakirjanik sündmuskohale saabub. Ameerika Ühendriikide õhurünnakud algasid 20. märtsil 2003. Meie jõudsime Raigoga kohale 9. augustil. Suurejooneliselt alanud invasioon ja selle võidukas kajastus läänemaailma meedias oli jõudnud selleks ajaks punkti, kus otsene lahingutegevus oli küll lõppenud, kuid sõda oli võtnud pöörde, mis okupantidele sugugi ei meeldinud. Võõrsõdurid hukkusid peamiselt maanteeäärsete isevalmistatud lõhkekehade plahvatustes, see oli hiiliv sõjategevus. Algne sageli hurraa-vormis edastatud meediapilt edukast välksõjast oli muutumas igapäevase sissisõja kajastamiseks, mille osaks olid pommirünnakud, hukkunud, naftajuhtmete sabotaažiaktid jne.

USA hoidis Iraagis töötavaid ajakirjanikke raudses haardes, koolitades neid enne invasiooni algust, lubades vägedega kaasas käia vaid valitud nägudel. Reporterid olid selle eest „tänulikud” ning kajastasid armeelt saadud teavet piinliku järjekindlusega kui lõplikku tõde. Tollal USA uudistekanaleid jälginud inimesed mäletavad ehk, kuidas telemeediagigantide reporterid koos USA sõduritega soomukite turjal mööda kõrbe Bagdadi poole sõitsid ning nõretavat propagandaloba ajasid. Piinlik oli.

Veel piinlikum oli vaadata Saddam Husseini kuju mahavõtmist Bagdadi kesklinnas. Kui kohalikud rääkisid Iraagis mulle 2003. aastal, et see suurejooneline ettevõtmine, kus iraaklased koos „vabastajatest” sõduritega kuju pikali tõmbasid ning sõbralikult koos juubeldasid, oli alatu lavastus, siis ei pidanud ma kuuldut ehk kõige tõesemaks jutuks. Kahtlane tundus see asi küll, aga eks propagandat ja valet tuli ju mõlemalt poolt. 2008. aastal nägin suurepärast prantslaste tehtud dokumentaalfilmi „Sõda teleekraanil” (2006), mille autorid ameeriklaste jabura ja isegi diletantliku lavastuse ametlikult põrmustasid. See film oleks pidanud avama ka kõige naiivsema inimese silmad, kes on USA riigi juhtkonda ja armeed pidanud usaldusväärseks, inimsõbralikuks ja ausaks demokraatia eksportijaks.

Eks mindki püüdis armee reisi ajal raamidesse suruda. Õnneks oli neil seda väga raske teha, sest ma ei elanud nendega ühe katuse all ega sõltunud neist, vaid külastasin väeosi pisteliselt. Sõdurielu kirjeldamiseks veetsin paaril korral väeosas järjest mõne päeva ja läksin siis tagasi hotelli või Mohammedi juurde.

Minu ja Raigo ülesanne oli esimese Eesti meediaväljaandena rääkida, kuidas saavad Iraagis hakkama Eesti sõdurid. See oli peamine, kuna tollal valitses meie kaitsejõudude peastaabis arusaamine, et kõik sõdureid puudutav on riigi ja sõdurite enda asi, ning avalikkus sai vaid näpuotsaga antud teavet. Tollal ilmusid sealsest elust vaid teated stiilis: Eesti kaitseväelased jätkavad teenistust Bagdadi äärelinnas Abu Ghuraybi turu piirkonnas, vahejuhtumeid pole olnud… Ühelgi Iraagis viibival kaitseväelasel polnud nime, nende käekäigu kohta keelduti teavet jagamast. Eesti lehtedes polnud selleks ajaks eestlastest ilmunud ühtegi fotot, samal ajal kui näiteks Läti sõdurite paraadfoto koos nimedega oli nagu meie üle irvitamiseks lehtedes. Mitte et meil olnuks eesmärk eestlased fotole saada, aga meid hämmastas see tohutu saladuseloor ja hämamine, mida kaitsejõudude peastaabist tuli. Peamine seletus oli selline: sõdurid ja nende lähedased ei taha, et kaitseväelaste isikud oleks kõigile teada. Et neid ei hakataks pärast koju saabudes tülitama jne. Aeg läks edasi ja sõdurpoisid ei pidanud enam end „varjama” – kas siis keegi tülitas neid nii, et segas nende elu? Ei ole kuulnud.

Eesti sõdurid veokikastis.

Eestlased Bagdadi äärelinnas operatsioonil.

Lööge internetis www.youtube.com-i otsingusse „Estonia”, „Estonian soldiers” või muud seesugust. Leiate fotoülevaateid või videolõike, milles Iraagis ja Afganistanis missioonidel käinud Eesti kaitseväelased esinevad taustaks mängiva karmi rokkmuusika saatel peaosas. Vabatahtlikult ja uhkelt kaamerasse vaadates. Ehk liigagi uhkelt, aga see on nende enda asi, kuidas oma „seiklusi” kujutada.

Igatahes on aeg tõestanud, et peastaabi toonane käitumine oli põhjendamatu ning rohkem kui üks kord pidid ajakirjanikud kaitsejõudude avalike suhete töötajate tegevuse üle pehmelt öeldes imestust tundma. Aga eks just see oligi põhjus, miks kaitsejõudude teavitusosakonna ülem, major Peeter Tali valiti 2003. aastal Eesti aasta pressivaenlaseks. Lähim konkurent samale tiitlile oli kaitsejõudude juhataja Tarmo Kõuts. Ka see näitab, et kaitsejõudude avalikkuse ja meediaga suhtlemises oli suuri vigu.

Niisiis oli meie esimene ülesanne Iraagis rääkida Eesti avalikkusele võimalikult palju, kuidas sõduritel läheb, mis tingimustes nad elavad, mida arvavad neist ameeriklased, kus nad patrullivad… Patrullimise paigast räägiti juba siis legende. Abu Ghuraybi piirkond, mis kohalike sõnul tegelikult ei kuulunud administratiivselt Bagdadi linna juurde, oli ohtlik paik, kus asus turg. See oli tüüpiline araablaste kauplemispaik – kärarikas, ülerahvastatud, räpane. Seal eestlased patrullisidki. Kuidas nad seda tegid, seda me Iraaki vaatama läksimegi.

Meid piiras Iraagis peastaabi nõue, et lehte ei satuks ühegi sõduri pilt, millel on äratuntav nägu. Nii ilmuski augusti lõpus Päevalehe 24-leheküljene eriväljaanne, kus fotodel oli kõigil Eesti sõduritel kas mask ees, nende näod olid hägustatud või oli neid pildistatud selja tagant. Ma ei tea, et mõnes teises lääneriigis oleks kunagi midagi sellist tehtud. Õnneks ajapikku olukord muutus ning juba sama aasta detsembris teise reisi ajal võis kõiki vabalt pildistada ning sõdurid said nimed ja auastmed.

Olime Raigoga enne reisi ärevil, sest mõlemal puudus sõjapiirkonna kogemus. Tegelikult polnud ju praktiliselt ühelgi Eesti ajakirjanikul sõjakogemust, vaid rindeoperaator Ivar Heinmaa oli sellist tööd teinud.

Kuna Iraagis valitseb augustis metsik palavus, ostsime endale kõrberiided ja jalanõud. Tõenäoliselt oli neist natuke kasu ka. Oleksime kasutegurit paremini mõistnud, kui oleksime vahepeal kandnud tavalisest riidest pükse, särke ja sokke, aga ega eriti aru küll ei saanud, et kõrberõivais „jahedam” oli, sest päevast päeva ligi 60 kraadi käes kisub pildi ikka eest ära. Neil hetkedel tundsin kaasa sõduritele, kes paksus vormiriides (mis tollal polnud veel üldsegi spetsiaalselt kõrbepiirkonna jaoks valmistatud), kuulivesti, maski, kiivri ja kinnastega (kindaid oli vaja selleks, et automaadi päikesest tulikuum teras käsi ei põletaks) seda kuumust kannatasid. Kõvad mehed.

Kuumus põhjustas reisidel palju viperusi. Näiteks Raigo fotoaparaat ei tahtnud korralikult töötada ja filmirullid kippusid sulama. Raigol oli kaasas nii tavaline peegelkaamera kui ka digiaparaat, millega ta vaheldumisi pildistas. Raigo hoidis filmirulle autos konditsioneeri augu ees, et oma tööd päästa.

Kuumust ja sellega hakkama saamist pean üheks kogemuseks, mida ma poleks kunagi osanud pidada tähtsaks ja äramärkimise vääriliseks. Kuid märgin selle ära, sest see oli pidev võitlus iseendaga. Väljend „tappev palavus” sai Iraagis selge tähenduse ja kirjutan sellest edaspidi veel.

Sõjapiirkonnas reisivate reporterite lahutamatu „töövahend” peaks olema elukindlustus. Sellega oli meil aga halvasti. Raigo tõstatas tööl probleemi, kuid pakutud lahendus oli üsna halb. Eestis pole tänaseni ühtegi kindlustusfirmat, kes kindlustaks elu neil, kes lähevad sinna, kus vihisevad kuulid, lõhkevad pommid ja lõigatakse päid maha. Üsna loomulik, sest riskitase on kõrge ning raha väljamaksmise võimalus suur. Ega maailmaski neid kindlustajaid peaaegu ole, tean praegu vaid üht. Ma ei mäleta enam, mis firma meid lõpuks kindlustas, kuid see ei olnud Eesti ettevõte. Peadirektor Aavo Kokk vist leidis oma tutvuste kaudu kindlustaja, kuid see just palju ei julgustanud. Kirjutasime alla paberile, mis küll kindlustas elu suurele summale, kuid tingimustes olid sees punktid, mis peaaegu välistasid võimaluse, et see oleks meie surma korral lähedastele välja makstud. Näiteks tuli vältida olukordi, mis oleksid meie elu ohtu seadnud. Huvitav, kuidas sõjapiirkonnas vältida ohtlikke olukordi?! Tegelikult rikkusime lepingupunkte juba siis, kui üle Iraagi piiri sõitsime, ning kui meiega oleks midagi juhtunud, poleks seda raha välja makstud. Aga vähemalt mingi kindlustus meil oli.

Raske oli kodust lahkuda ka seepärast, et ma ei teadnud, mida sellest arvab mu tütar Ronja, kes oli siis viieaastane. Selles vanuses lapse sisse ei näe ja ma ei teadnud, mida ta oli Iraagist kuulnud. Kas ta mõistis, kuhu läksin? Kas ta kartis, oli mures? Telerist võis ju iga päev näha uudiseid Iraagist. Midagi head ta sealt kuulda ei saanud.

Mul oli Iraagis kaasas satelliittelefon, millega sain üsna piiramatult rääkida, sest lisasime telefoni andnud firma pisikesed reklaamid Iraagist kirjutatud artiklite juurde – tegime bartertehingu. Satelliitkõned olid hirmkallid, aga võimalusel helistasin koju iga päev. Mäletan, kui raske oli Ronjaga vestelda, sest kõne oli viivitusega ja laps ei saanud hästi aru, miks pikad pausid sisse jäävad. Tundsin Ronjast hirmsasti puudust ja ennast ka süüdlasena, sest kartsin, et ta siiski mõistab väga hästi, millises paigas viibin.