Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 8

Esimese päeva Bagdadis planeerisime sisseelamiseks. Teejuhti meil veel polnud, meid abistada lubanud Mo oli enda sõnul vaba alles alates järgmisest päevast. Arutasime Raigoga, kui suure tõenäosusega Mo ka tegelikult kokkulepitud ajal Al-Fanari hotelli ette saabub. Ega me seda eriti uskunud, sest autosõidu jooksul oli Mo jätnud endast pigem mulje kui suurest jutumehest. Nii me siis veetsimegi suurema osa päevast hotellis, parajalt unised ja tohutust palavusest väsinud. Ja tegelikult puudus meil igasugune ettekujutus, mis järgmisest päevast saab, kui Mo välja ei ilmu. Oleks tulnud hakata teejuhti otsima, et jõuda Eesti sõdurite juurde, kes paiknesid Bagdadi eeslinnas Abu Ghuraybis.

Kõrbealadel saabub pimedus kiiresti, seda ka suvel. Pärast augustipäikese loojangut kella 19-20 vahel läheb sisuliselt kohe ka pimedaks, mistõttu valmistusime Raigoga juba üsna varakult magamiseks. Pimedusega leevenes kuumus vaid pisut, sest päike küll enam ei kütnud, kuid kahjuks oli ta juba oma töö päeva jooksul ära teinud ning energia akumuleerinud.

Vedelesime Raigoga oma voodites. Metsikult palav oli, ehkki kliimaseadme õrnalt jahe tuuleiil pisut olukorda leevendas. Ka keset tuba jalal seisev suur ventilaator töötas meie kasuks, ent seda kõike jätkus hetkeni, mil kogu Bagdadi kesklinn mattus pimedusse. Pimedus ja vaikus…

Ventilaatori ja kliimaseadme tekitatud tuule kadumisega hakkas ka temperatuur drastiliselt tõusma. Higi voolas niigi, kuid minuti jooksul muutusime saunas sulavateks vahakujudeks – vedelikku pahises kõikjalt lausa ojadena.

„Mis kurat!” nähvas Raigo vihaselt, kuna olime spetsiaalselt küsinud, kas kliimaseade hotellitoas töötab. Ja saanud kindla jahvastuse. Töötaski, aga… Aga ainult siis, kui elektrit oli. Loogiline. Bagdadis oli ööpäeva jooksul mitu kolme-nelja tunni pikkust elektrikatkestust, mis olid nii-öelda ametlikud, kui keegi elektrijaamas kangi tõmbas ja linna toiteta jättis. Seda kõike seepärast, et linna lähistel asuv elektrijaam töötas nafta ja gaasiga, mida maailma ühes suuremas naftariigis nüüd äkki nappis!

Minuti või paari pärast hakkas akna tagant kostma metsikut möirgamist. Elektrikatkestustega harjunud linnas oli pea igal majal oma elektrigeneraator. Hotellidel olid need mikrobussi mõõtu. Need ja paljud teised väiksemad eramajade generaatorid alustasid tööd peaaegu ühel ajal kõikjal linnas. See tekitas äärmiselt valju müra ja paiskas õhku mustad heitgaasipilved, mille hais lämmatas. Nüüd oli tunda, et Iraak on naftariik…

Kui kogu seda generaatorite töös hoidmiseks kulunud kütust oleks kasutatud elektrijaamas, oleks elektrikatkestused tõenäoliselt ära jäänud ja generaatorid asjatud. Aga ei, milleks lasta raha tuulde – inimestelt tuleb kütust müües raha kätte saada ning siis väita, et elektrijaama tarbeks kütust ei jätku. Aga müümiseks jätkub… Eks tegelikult olid Bagdadi tanklates metsikud järjekorrad ja ju seda kütust siis oligi vähe, kuid kuidagi need sajad tuhanded generaatorid tööle saadi ja naftat selleks kusagilt leiti.

Hotelli generaatori käivitumine tõi leevendust ainult niipalju, et toas hakkas keerlema kuum õhk, mida liigutas ventilaator – mingisugune vool generaatorist ikkagi saadi. Kliimaseade aga vaikis ja temperatuur oli magamiseks talumatu. Hotellitöötajalt saime teada, et nende generaator suudab anda toidet küll lampidele ja ventilaatoritele, kuid kliimaseadmetele mitte. Ja nii jäigi.

Lamasime leemendavate lestadena voodis. Püüdsin olla liikumatu, et mitte tunda oma märga ja kuuma keha. Ventilaator huugas, kuid kasu sellest polnud. Õhk oli toas liiga kuum.

Ma pole mitte kunagi rohkem oma elus kuumuse käes niimoodi piinelnud. Kuum polnud mitte ainult õhk. Kuumad olid kivipõrandad – sõna otseses mõttes kuumad, sest päevane ligi 60-kraadine palavus oli kõikjale akumuleerunud –, kuumad olid kiviseinad, ja seda isegi hotelli koridoris, kus polnud ühtegi akent, kust päike oleks võinud päeval sisse paista. Panin käe vastu seina ja tõmbasin ehmatusega ära – nii palav oli.

Raigo, va nupumees MacGyver, tuli mõttele, et linad tuleb kraani all märjaks teha ning nende all olles muudab ventilaator niiske pinna kehal jahedaks. Geniaalne! See toimis suurepäraselt. Kuid ainult mõned minutid, mille järel olid linad kuivad. Raigo tormas uuesti vannituppa, et linu niisutada, keeras kraani ja… Kõik. Vett enam polnud. Ilmselt ei töötanud elektrikatkestuse tõttu ka veepumbad. Olime esimeseks linadeniisutamiseks saanud vähese vee, mis oli jäänud torudesse, kuid enamaks seda ei jätkunud.

Ma ei kirjutaks kõigest sellest nii pikalt, kui see poleks olnud nii talumatu. Toas oli tunde järgi umbes 45 kraadi sooja (ja kes teab, võib-olla ka rohkem) ning kõik meie ümber oli umbes sama kuum – linad, põrandad, seinad, ukselingid. Ja kraanist enam vett ei tulnud…

Ainuke võimalus märgi linu saada oli neid joogiveega niisutada. Vett oli meil pudelis kolm-neli liitrit. Kuid seda kulus joogiks öö jooksul ehk sama palju, sest kehast higina kaduv vedelik vajas asendamist. Tegime veel kord linad joogiveega niiskeks, kuid see jäi viimaseks korraks, sest muidu oleksime janusse jäänud. Paar minutit leevendust, ning kõik algas uuesti.

Tõusin ja seisin ventilaatori ees, käed laiali. Ei mingit kasu. Raigol sai mõõt täis, võttis voodimadratsi kaenlasse ja astus rõdule, mille kivist põrand oli veel päevasest päikesest kuum. Sellest hoolimata sättis Raigo end rõdule, lootes kas või mõnele tuulepuhangule, mis keha oleks jahutanud.

Viskasin end voodile ja sain ehk tunniks ajaks sõba silmale. Tõustes oli linadel märja keha laik.

Elekter tuli tagasi hommiku hakul. Pärast tõesti piinarikast ööd olime hommikul arusaadavalt magamata ja paistes, silmad pundunud laugude vahel pilukil.

„Kas teil on pohmell?” küsis hommikul hotelli ukse ees oma Range Roveri maasturiga peatunud Mo ja naeris. Ilmselt jätsime just sellise mulje – ärajoonud parmud, kes on öö otsa tinutanud. Oh, oleks see vaid nii olnud. Rääkisime Mo’le ja Ki’le meie õuduste ööst. Mehed naersid südamest. „Welcome to Baghdad!” teatas Mo.

Ega Mo ja Ki öö meie omast paremini möödunud. Mo maja generaator oli rikkis ning ka nemad nautisid suvise Iraagi parimaid hetki. Mo sõnul magasid nad Ki’ga aias tekkidel, kuid ka nende jaoks oli kuumus olnud raskesti talutav.

Mo’d oodates nägime ära Bagdadi karmi elu esimesed hoiatavad hetked. Istusime rahulikult hotelli restoranis, kui äkki tormasid ettekandjad õue, kus seisis generaator. Mehed sõna otses mõttes lohistasid majja murdeealise närustes riietes noormehe, talle sealjuures obadusi jagades. Me ei mõistnud, mis toimub ja miks täiskasvanud mehed noorukit peksavad ja mõnitavad. Kolm meest lohistasid poisi kõrvalruumi ja sulgesid ukse. Mõne aja pärast tiriti verine nooruk toast välja ja vandeseltslaslikud mehed tõukasid ta sõimu saatel kõnniteele pikali. Poisile oli see ilmselt ükskõik või oli ta oma elus hullemaid hetki üle elanud – ta kargas püsti, haaras maast kive ja hakkas nendega hotelli fuajee maast laeni ulatuvaid aknaid pommitama, ise sõimates. Mehed jooksid taas välja ja püüdsid poissi kinni nabida, kuid ta taandus ning loopis kive kaugemalt. Lõpuks noormees lahkus, nähes ilmselt ka ise oma vastuhaku mõttetust.

Meie küsimuse peale selgitasid hotellitöötajad oma käitumist. Poiss oli nimelt püüdnud varastada mingit generaatori elutähtsat jubinat, kuid jäi vahele. See oli Bagdadis ränk pahategu – töökorras generaator oli väga väärtuslik ja selle kahjustajaid tabas see, mida me nägime. Ja poisil oli veel hästi läinud, sest miski ei takistanuks ka nooruki kaela kahekorra väänamist.

Seadusi Bagdadis sel ajal polnud. Üksikuid politseinikke võis küll ristmikel näha, kuid neid ei kartnud keegi. Tihti lasti nad lihtsalt maha, kui nad püüdsid liiga palju pead tõsta. Tõsijutt – sel ajal juhtus Bagdadis tihti, et keegi tõmbas autos tuki välja ja lennutas politseinikule kuuli pähe. Oma järgmisel reisil kogesin samasugust suhtumist ka Mohammedilt. Ta sõitis tema peale karjunud liikluspolitseinikule varvastele ja sõimas teda. Politseinik jäi meie taha ristmikule, silmad maas ja suu lukus. Nii juhtus, kui polnud seadusi ja karistajaid ning kõik tundsid ennast karistamatult.

Vahejuhtumi järel hotelli jõudnud Mo’ga saime kokkuleppele, et ta on meile iga päev abiks. Meie kartus, et mees üldse välja ei ilmu, osutus õnneks asjatuks. Aga võib ka aru saada, miks Mo meid aitas. Sõjaolukorras püüdsid kõik kasu lõigata kust vähegi võimalik, sest-öelda tavalise tööga raha teenimine oli suhteliselt asjatu ettevõtmine. Päev Mo kaitse all ringisõitmist läks meile maksma 100 dollarit, kuid iga sent sellest tasus end ära. Me polnud küll nii suurte kulutustega arvestanud, kuid ootamatuste vältimiseks olime eelarvele lisanud tagavararaha, mis kulus marjaks ära.

Mo polnud loll, järgmiste külaskäikude ajaks oli ta oma hinda tõstnud ning küsis juba 150 dollarit päevas. Kaabakas. Aga ega valikut olnud ja täpselt nii ta mulle ka ütles: „On sul mõni teine nii hea teejuht võtta? On sul valikut?” Igatahes teenis Mo mu reisidega endale varanduse, mida ta usinasti ka kulutas.

Kui Mo’ga hotelli ees vestlesime, tormas meie selja taha üks poiss, kelle hirmunud silmadesse oli valgunud veri. Teda aeti kaigastega taga. Üks tagaajajaist tormas kartmatult meie juurde ja hakkas poissi ühest jalast kinni hoides minema lohistama. Pikali kukkunud abitu nooruk klammerdus mu jala külge ja karjus. Ründaja tiris poissi edasi ega teinud väljagi. Kui olukord juba üsna totra ja jõhkrana tundus, käratas hiiglane Ki midagi araabia keeles. Igatahes sellest piisas ning poiss jäeti rahule.

„Kui õhtul hotelli tulete, siis ärge siin uljalt ringi liikuge, näete isegi, mis siin tänavatel toimub,” hoiatas Mo.

Esimese kahe päeva kogemused andsid juba mingi ettekujutuse, milline seadusetus ja vägivald Bagdadis valitses.

Bagdadi tänavail pakuvad kaupmehed müügiks jääd, mis on suvises leitsakus hädavajalik kraam. Jääkamakaid saetakse sealsamas väiksemaks, purustatakse ning pannakse autos olevasse termoskasti.

2003. aasta augustis kaotas Iraagi dinaar iga päevaga oma väärtust. Tänavatel vahetati raha suurtes pakkides ning keegi seda ei lugenud – raha hoopis kaaluti.