Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 5
Eriüksusega lennukis teel Jordaaniasse
ОглавлениеOma esimese kokkupuute Iraagiga saime Frankfurti-Ammani lennukis.
Lennukis oli palju vabu kohti ja palju araablasi, kuid kohe jäid silma siilisoengutega erariietes mehed. Nad sisenesid lennukisse eraldi teiste reisijate vahel, ei rääkinud kordagi üksteisega, kuid nende aeg-ajalt ristuvaid pilke jälgides sai hoobilt aru, et nad tundsid üksteist. Käis mingi arusaamatu peitusemäng.
Minu kõrval istus süsimust sportliku kehaehitusega mees. Tal oli seljas umbes samasugune paljude taskutega vest nagu Raigol. Sellist kannavad tavaliselt palavates maades rändajad ja tihti ka ajakirjanikud – mugav riietusese, mille taskutesse saab paigutada kõik tööks vajaliku.
Mehel oli kaasas must seljakott, jalas lihtsad matkapüksid. Ta ei suhelnud kellegagi, jõi paar õlut ja suikus unele. Justkui tavaline rännumees.
Mõni tund enne Ammani jõudmist ajas igavus meid vestlema.
„Ahhaa, Eestist! Ja-jaa,” kordas ta teadjalikult. Et kuhu lendame? „Iraaki,” vastasin.
Mehe silmad venisid suureks. Kui ta kuulis, et oleme ajakirjanikud, muutus ta pisut tõrjuvaks, kuid leebus, kui olin meile mõlemale hankinud stjuardesside ruumist õlled (oli öö ja suur osa reisijatest magas ning stjuardessid puhkasid samuti).
Uurisin naabrilt, mis ta ise teeb ja kuhu sõidab, kuid vastus oli nii klišeelik, et ajas naerma. Musta mehe sõnul oli ta ärireisil. Rääkisin siis talle oma tähelepanekutest lennukis viibivate erariietes meeste kohta. Tundsin ennast nagu Punamütsike, kes uurib teki alla pugenud hundilt, miks tal nii suured hambad on.
„Sul on täpipealt samasugune kott nagu neil teistel meestel.”
„Teil kõigil on täpselt ühesuguse lõikega soengud.”Tõesti olid kõik kantpead…
„Miks te püüate pingsalt käituda nii, et kõik arvaksid, nagu te ei tunneks üksteist?”
Selle peale pahvatas mustanahaline mehemürakas juba naerma.
„Kas see on nii selgelt aru saada?” küsis ta imestunult. „Ja me püüdsime olla võimalikult märkamatud.”
Küsimusele, kuhu kamp ilmselgelt Ameerika sõjaväelasi lendab, otsis mu naaber vastust ja ütles siis – Lähis-Itta. Oleks ka imelik, kui Ammani lennukile istunud reisijad sõidaksid mujale kui Lähis-Itta.
Oli üsna selge, et ameeriklased sõidavad Iraaki ja mees enam seda ka ei varjanud, sest see oleks olnud juba lapsik. Nende tiim koosnes kümmekonnast mehest. Mu naaber ütles, et on 38-aastane ja käinud paljudes kriisikolletes, kus USA oli kuidagi osaline olnud. Ei tulnudki meelde, palju neid kordi siis olla võis. Sellisele kirjeldusele vastasid ka tema kaaslased. Tegemist oli kogenud sõjaväelastega, mitte kahurilihaga. Uurisin veel, kas meestel oli eriülesanne, et nad niimoodi varjatult tsiviillennukiga lendasid, kuid sellele mees ei vastanud. Loomulikult.
Hiljem olen siiski mõelnud, et tegemist polnud USA sõjaväelastega. Pigem olid nad endised Ühendriikide sõjaväelased ning töötasid Iraagis hoopis mõne turvafirma alluvuses. Turvafirmasid oli seal palju ning nende töötajad olid kõik endised professionaalsed sõjamehed. Nende pakutav teenus oli palju parem kui USA üksuste koosseisulistel sõduritel ning neile maksti töö eest müstiliselt suuri summasid. Neid mehi võis kohata sõjaväeosade väravas, riigiasutuste või muude tähtsamate hoonete ja ettevõtete juures.
Nägin meeskonda viimast korda Ammani lennujaamas, kus nad lõpuks avalikult kokku said. Lehvitasin oma reisikaaslasele, kes hõikas vastu: „Võib-olla näeme!”
Aga miks nad siis end nii-öelda varjasid? Kui ameeriklased kasutasid mõne väiksema rühma transportimiseks tsiviillennukeid, hoiti nende reis saladuskatte all alates väljumispunktist kuni saabumiseni. Ka Jordaania polnud kõnealusel juhul neile turvaline. Iraagi mässuliste käsilased ei liigutanuks usutavasti kulmugi ning tulistanuks tsiviillennuki võimalusel ka Ammani kohal alla, kui oleksid teadnud, et seal istuvad Ameerika sõdurid või ameeriklastest endised sõdurid. Vaenlase nimi oli „ameeriklane” ning terroristide jaoks polnud vahet, kas tegu oli sõduri või turvamehega. Sellest ka kogu salatsemine, mis pidi kestma vähemalt Ammani jõudmiseni.