Читать книгу Tappev uudishimu - Ivar Soopan - Страница 6

Enne Ammanist lahkumist juhtus meie reisi esimene ootamatus, millel polekski ehk tähtsust, kui see juhtum polnuks määrav ka järgmiste Iraagi-reiside õnnestumises – leidsime juhuslikult tuttavad, keda läks tulevikus veel palju vaja.

Tellisime oma kohaliku tuttava Ala abiga auto koos juhiga, kes pidi meid üle piiri viima. Nagu sealsele kandile kohane, saime hoopis midagi muud kui tellisime. Auto oli küll Chevrolet Caprice, nagu kokku lepitud (see Ameerika filmidest tuntud kingakarpi meenutav sõiduk, mida politseinikud kümnete kaupa sodiks sõidavad), kuid Bagdadi see välimuse järgi otsustades ilmselt poleks jõudnud. Auto nägi välja, nagu hakkaks see lausa silme all laiali lagunema.

Veelgi ootamatum vaatepilt avanes rooli tagant. Juhiks pidi olema inglise keelt rääkiv jordaanlane, kuid see oli asendunud vaid araabia keelt mõistva iraaklasega. Veninud dressipükstes räpakas ja kokkukasvanud kulmudega juht oli paras vaatepilt.

Jõudsime olla pettunud mõned minutid, kui hotelli ette sõitis läikiv Mercedes. Roolis istus tohutu mehemürakas, pea kiilas ja jäme kuldkett kaelas. Kõrvalistuja kohalt väljus teine veidrik – vastu pead surutud mustade juustega, kõiketeadva naeratusega mustas liibuvas T-särgis mees. Ka tema kandis kuldketti. Mees tervitas Ala’d, meil polnud nende tutvusest aimugi.

Teel Ammanist Bagdadi kaunistas maanteeäärt Saddam Husseini poja Uday garaažist varastatud, kunagi punane olnud Ferrari, mille vargad olid pärast maha jätmist põlema süütanud.

Kui pole puid, tuleb metsapeatus ümber nimetada lihtsalt hädapeatuseks.

End Mohammediks nimetanud mees oli saanud Ala’ga tuttavaks eelmisel õhtul hotelli fuajees. Pärast käepigistust teatas ta, et asub tunni aja pärast teele Bagdadi. Ja tal on GMC maastur, milles on kolm rida istmeid, kliimaseade, CD-mängija, isegi padjad ja tekid. Liiga hea, et olla tõsi.

Kui tekib valik kahe nii erineva auto vahel, siis on asi lihtne, kuid kaassõitjad tekitasid kahtlust.

Kas riskime? Kas ligi 1000 kilomeetrit sõitu läbi kõrbe on turvaline koos kahtlaste saatjatega, kui taskutesse on peidetud mitu tuhat dollarit, kotis on sülearvuti ja kümnete tuhandete kroonide väärtuses fototehnikat? Meeles mõlkusid lood, kuidas Iraagi kõrbes on teeröövlid ja terroristid autosid rünnanud, sõitjad tapnud ja kogu kraami röövinud. Meie abistajad nägid välja nagu mafioosod ja lisaks veel ka pisut playboy’d.

Mohammedi kaaslane, Karimi-nimeline mürakas oli sõbrast grotesksem. Ta oli ligi kahemeetrine ja kaalus kes teab kui palju üle saja kilo. Põsed olid ümmargused nagu hamstril. Kiilaks aetud pea nägi välja nagu lapse kätega valmis voolitud plastiliinikera – läikiva naha all kobrutavad rasvavoldid jätsid mulje, et ajukäärud on koljust välja tungimas.

Ei tundunud just usaldusväärsed tegelased. Teisalt mõistsime ka, et selles maailmanurgas tuligi tihti riskida, sest teisiti polnud võimalik tööd teha. Võtsin veel viimase kõne kodustele, kuid nende mobiil oli välja lülitatud. Kõne kolleeg Piirsalule jõudis sihile: hakkasime Ammanist sõitma, reisikaaslased on kahtlased ja kurat teab, mis saab.

Istusime võõraste GMC-sse ning tegime kartustele vaatamata väga õigesti.

Koos GMC juhi Ahmediga – noore lõbusa iraaklasega – olid Mohammed ja tema nõbu Karim seda teed sõitnud kümneid kordi, see oli rahustav. Mõlema mehe puhas inglise keel tekitas meis segadust – kuidas isolatsioonis elanud iraaklased seda nii hästi oskavad? Äkki on „amide” sabarakud, tuli pähe naljakas mõte. Ja ega palju mööda pannudki. Karim ütles, et aitas jänkisid enne sõja algust. Hiljem selgus, et ta töötas ka meie reisi ajal ning veel mitu aastat pärast seda ameeriklaste heaks. Mõlemad mehed olid Iraagi kodanikud, Karim oli saanud hiljuti ka USA rohelise kaardi, sest oli abiellunud Ühendriikides elava iraaklannaga.

Mehed lubasid otsida meile hotelli, leida Bagdadis saatja, organiseerida paar kohtumist. Jälle liiga hea, et olla tõsi. „Kuskil on mingi konks,” ütles Raigo kahtlustavalt. „Kõlab liiga hästi.” Sest ei saanud ju nii olla, et satume üle kahe miljoni elanikuga Ammanis täiesti juhuslikult just selliste inimeste otsa, kes meid tegelikult lausa tahavad aidata ja on Iraagi eluga suurepäraselt kursis. Aga just nii see oli – puhas vedamine ja juhus.

Mohammed luges autos meile sõnad peale, milliste ohtudega peame Bagdadis arvestama. Ta oli sõbralik ja muretses meie pärast ootamatult palju. See oli isegi liigutav. Ta rääkis aga liiga palju, hooples veelgi rohkem, nimetas end arvutispetsialistiks ja teab veel kelleks.

Kui meie saatjaks Bagdadis saanuks seesama eesistmel istunud suur Karim, oleksime tundnud ennast kindlalt. Tema käe ümbermõõt võrdus ilmselt minu reie ümbermõõduga. Kahtlustasin, et kuskil on peidus ka mehe suurusele vastav relv.

„Ei ole,” vastas mu küsimusele Mohammed. Kui granaatide ja automaatidega iraaklased peaksid meid maanteel ründama, ei aitaks üks relv midagi. Pigem oleks suurem võimalus ellu jääda, kui relva üldse ei ole ning agressiivselt ei käitu. Vasturünnakuks olnuks vaja tervet arsenali, millega aga suurt altkäemaksu maksmata üle piiri ei pääsenuks. Tuli Mohammediga nõustuda.

Kahe järgmise reisi ajal oli olukord Iraagis hullemaks muutunud ning siis oli meil autos juba mitu automaati. Kõik konvois kaasa sõitnud GMC-juhid (just GMC ja suured Chevrolet’ džiibid olid n-ö kõrbetaksode põhisõidukiteks) olid relvis. Tea, kas nad pidid piiril altkäemaksu andma, sest vähemalt ametlikult oli relvade üle piiri sõidutamine keelatud.

Ammanis hotelli ees üsnagi hirmuäratav tundunud Karim osutus meheks, kes oli üllatusi täis. Tema musta vuntsiga kaunistatud kiilas pea peitis välimusele vastandlikku, hoopis õrna hinge. Minu taga pagasiruumis oli tšello, mis oli Karimi oma. Mohammedi sõnul oli Karim rahu ajal professionaalne muusik ja mängis Iraagi riiklikus sümfooniaorkestris. Täiesti uskumatu ebakõla välimuse ja ameti vahel.

Ega see tšellokohver meis Raigoga eriti suurt usaldust tekitanud – Raigo mainis juba üsna reisi alguses, et huvitav, mitu automaati sinna kohvrisse mahub. Seda naljaga pooleks arutades ei tahtnud me uskuda, et keegi sõjaajal tšelloga reisib. Kuid reisis – Karim mängis meile mitu päeva hiljem Mohammedi koduaias tšellol klassikalisi palu, silmad vidukil. Tšello oli tema jaoks tähtis.

Mõnikümmend kilomeetrit enne Jordaania ja Iraagi piiripunkti peatusime. Pidime aega parajaks tegema ja ootama järele teisi maastureid, et koos alustada reisi läbi kõrbe. Seda ohutusnõuet austasid kõik professionaalsed autojuhid. Maanteeröövlid ei söandanud koos sõitvat karavani rünnata. Või vähemalt oli ründamise tõenäosus väiksem. Samuti sai nii üksteist aidata, kui autoga oleks midagi juhtunud.

Bagdadi suunduv parimas korras maantee ning meie konvoi GMC džiibid.

Bagdadi kesklinn pool aastat pärast sõja algust. Kunagi oli Bagdad palju puhtam ja ilusam.

Enne piiriületust varustasime end kaupluses mitme liitri veega. Mohammed ja Karim, kes kutsusid teineteist Mo’ks ja Ki’ks, väitsid, et piiriäärsed kaupmehed teenivad imehästi, sest enamik Iraaki sõitjaid ostsid sealt viimased vee- ja toiduvarud enne pikka matka.

Jõime koos kohalikega teed, uurisime kohviku seinalt sadu visiitkaarte, mille olid sinna jätnud juba enne sõja algust Iraaki sõitvad ärimehed, ajakirjanikud ja turistid. See oli justkui viimane märk reisijast, kel polnud õrna aimugi, mis teisel pool piiri juhtuda võib. Paljudest visiitkaartide omanikest võis see jääda ka viimaseks märgiks Iraaki sisenemisest ja halvemal juhul ka viimaseks elumärgiks üldse.

Millegipärast ei soovinud ma enda visiitkaarti sinna panna – tundus halva endena. Järgmine kord Iraaki sõites sai seda siiski tehtud. Osalt ka kohvikuomaniku pärast, kes ilma midagi selgitamata laua juurde saabus, kleeplindi välja võttis ja mu kaarti küsis. Ilmselt oli see komme juba poolkohustuslikuks muutunud. Sai talle see antud, kuigi olen suhteliselt ebausklik ja see jättis paha tunde.

Pärast lühikest sõitu möödusime endisest piiripunktist, mida enam ammu ei kasutatud. Iraagi diktaator Saddam Hussein kinkis Jordaania kuningale Husseinile sadu ruutkilomeetreid maad ja uus piiripunkt asus vanast kohast ligi 70 km Iraagi suunas. Saddami suuremeelne tegu oli tänuavaldus Jordaaniale toetuse eest Iraagi-Iraani sõjas.

„Kus see Estonia asub?” küsis Jordaania piirivalvur läbi klaasseina ja muigas üleolevalt. Püüdsin talle seletada, kuid see oli lootusetu. Joonistasin sõrmega rasvasele klaasile kaardi kontuurid, näitasin, kus on Venemaa, Soome, Rootsi… „Kas see on Ameerika lähedal?” lausus ta seepeale ja lõi siis käega, sest ilmselt mõistis mu arusaamatut nägu nähes oma mitte just väikest eksimust.

Jordaania piiritsoonist pääsesime lihtsalt.

Täpselt päikesetõusu ajal ületasime piiri. Jumaldan päikesetõuse kõrbes, esimeste kiirte punased toonid on kaunid.

Meie seitsmest-kaheksast autost koosnev karavan kihutas Bagdadi poole. Asfalttee oli heas korras. Mo sõnul ehitasid tee sakslased ja selle üks kilomeeter läks maksma miljon dollarit. Tõesti ei tea, kas seda oli palju või vähe, kuid kallis ja korras nägi tee välja küll.

Keerasime peateelt kõrvale. Muutusime hetkeks ettevaatlikuks – miks on vaja otse kõrbesse sõita? Mo rahustas, et peab ostma kütust, kuid kokkuhoidlik juht Ahmed ei tahtnud bensiinijaamast osta – liiga kallis. Odavat kütust sai tavaliselt bensiinijaama ümbrusest paari kilomeetri raadiuses, kus tegutses Mo sõnul nii-öelda jordaanlaste bensiinimaffia. „Kurat, meie anname neile peaaegu niisama kütust ja nemad müüvad seda meile suure vaheltkasuga tagasi,” pahandas iraaklane Ki. Täpselt nii see käiski. Saime oma bensiini, kuid siiski ametlikust jaamast, sest salaärikad olid tol päeval miskipärast kadunud.

Sõitsime üksteise järel, siis kõrvuti, lehvitasime naaberautos sõitjatele, juhid ajasid läbi lahtise akna juttu ja viskasid nalja. Vahel tundus, nagu oleksime olnud turismireisil, kuid selle mõtte katkestasid tankidega puruks sõidetud teepiirded, raketitabamuse saanud bussivrakid, puruks lastud viadukt… Viimane oli ainuke koht, kus pidime tegema väikese ringi mööda tuhkpeene liivaga kõrbe. Elevust tekitas ühe punase Ferrari põlenud vrakk tee ääres. Mo teadis rääkida, et iraaklased varastasid selle Saddami poja Uday garaažist, kus oli ülikalleid autosid üle tuhande! Võibolla ta küll liialdas, aga mine tea. Vargad sõitsid Ferrariga ringi ja kui bensiin otsa sai, jätsid luksusauto tee äärde ja panid põlema. Arulage. Aga samas, mis sa ikka selle silmatorkava sportautoga seal keset sõda teed, kui üsna suure tõenäosusega see kas ära varastatakse, auklikuks tulistatakse, tankiroomikute alla aetakse või pagan teab, mida kõike sellega veel juhtuda võib.

Me lausa lendasime Bagdadi suunas. Tihti 200 kilomeetrit tunnis, mõlemas suunas kolmerajalisel maanteel kaasautodega pidevalt kõrvuti, vahel kiirendasime ja ajasime teistel eest ära, siis tegi sama mõni teine maastur. Eriti turvaline see ei tundunud. Raigo keeras aeg-ajalt akna alla, pistis pea koos fotoaparaadiga välja ja pildistas tagumisi autosid. „Hull mees!” oli autojuht Ahmed üllatunud, sest 200-kilomeetrise tunnikiiruse juures tahtis tuul pea otsast ära kiskida.

Uinusime. Umbes 50 kilomeetrit enne Bagdadi teatas unisust ja kõhuvalu kaevanud Mo, et kõik on okei – pääsesime äsja läbi kõige ohtlikumast kohast, kus võis oodata relvastatud rünnakut. Ta oli nutikas, et sellest paigast meile enne ei hinganud ja lasi rahulikult magada. See vähendas närvipinget.

Paik, millest möödusime, oli Fallujah – ohtlikem paik enne Bagdadi, hiljem pidasid Ameerika merejalaväelased ja õhuvägi seal metsikuid lahinguid. Lähiajalugu mäletab vähe kordi, kui USA merejalaväelased on pidanud kohalike turmtule all põgenema. Fallujah’s oli see nii, kuid mitte kauaks, sest superjõud sõitis linnast lõpuks ikkagi üle.

Pärastlõunaks olime tolmuses Bagdadis ja manööverdasime sadade tuhandete pisut lömmis autode keskel. Linn tundus ühtlaselt hall. Või õigemini ei teagi, mis ebamäärast tooni see tundus olevat, midagi kollaka-hallikasegust.

See, mis väljas toimus, oli sõna otseses mõttes jube – auto akent avada ei saanud, sest kuum õhk lausa põletas nahka. Tuul võimendas kuumust veelgi, täpselt nagu Eestis külmaga – 30kraadine pakane on talutav, kuid tugeva tuulega tahab nina peast ära kukkuda ja kõrvad krepp-paberina murduda. Bagdadis oli sama, ainult külma asemel oli kuumus.

Me olime Bagdadi sattunud kõige halvemal ajal. Hiljem kuulsime hotellis, et iraaklased olid ka ise sellise ilmaga püsti hädas. Aastaid polnud siin nii palav olnud – kraadiklaas näitas 57 kraadi varjus! See oli midagi kirjeldamatut. Ei osanud isegi pakkuda, kui palju võis kuuma olla veel päikese käes. See oli peaaegu talumatu ja nii valusat kuumust ei oleks uneski oodanud, kuigi teadsime Jordaaniast lahkudes, et Ammani pisut üle 40-kraadise temperatuuriga võrreldes on Bagdadis palavam.

Linn tundus esmapilgul rahulik, kui ta seda temperamentsete elanike tõttu üldse kunagi olla sai.

Reis oli lihtsam kui kartsime. Risk tasus end ära – tundmatud „mafioosod” osutusid sõbralikeks kaaslasteks. Asi võttis veelgi parema pöörde, kui Mo teatas, et on valmis meid kogu Bagdadis viibimise aja oma autoga ringi vedama ja tõlkimisel aitama. Muidugi mitte tasuta. Seda sõna Bagdad ei tundnud.