Читать книгу Punased - Jaak Valge - Страница 11

1918. aasta suvel pöördus sõjaõnn, oktoobris algasid Saksamaa sõja­laevastikus rahutused, mis kasvasid novembris bolševike ja Antanti riikide sotsialistide rõõmuks kauaoodatud revolutsiooniks. 9. novembril loobus keiser Wilhelm II troonist ja 11. novembril Saksamaa alistus. „Peagi tuleb päev, kui kogu maailm keevaks punaste ja valgete hirmsaks tapaväljaks muutub. See on möödapeasmata; see on paratamata.“^[15] Nii kinnitasid Eesti töörahvale nüüd oma ajalehes eesti soost kommunistid ja küllap nad ise sellega ka rehkendasid.

1918. aasta lõpul alustati võidukate Antanti riikide sotsialistlike parteide initsiatiivil ettevalmistusi II Internatsionaali taasühendamiseks, mille eeltingimuseks oli kõigi parteide toetus rahule ilma anneksiooni­deta ja reparatsioonideta ning kõigi rahvaste enesemääramisõiguse tunnustamine. Bernis peetud konverentsist jäid II Internatsionaali teravamad kriitikud kõrvale. Ikkagi kogunes Berni 1919. aasta veebruaris 102 delegaati kahekümne kolmest riigist, nende seas Balti riikidest. Eesti sotsiaaldemokraate esindas Mihkel Martna. Eesti võeti internatsionaali liikmeks. Martna esitas resolutsioonid Eesti enesemääramise ja neutraalsuse toetamiseks, kuid kongressi enamus ei soovinud Eestit teistest iseseisvuvatest riikidest eraldi käsitleda.^[16] Polnud ju ka selge, missugust Eestit toetada oleks tulnud, sest olukord oli segane: alles kuu aega tagasi olid punaste väed olnud Tallinnast 40 kilomeetri kaugusel.

Konverents tunnustas rahvaste enesemääramisõigust üldiselt, nõudis, et vaidlus­alustel aladel korraldataks rahva­hääletused ning kindlustataks vähemusrahvuste õigused. Hukka mõisteti uusi territooriume lubavad lepingud, strateegilised piiri­õgvendused ja ajaloolise õigusega põhjendatavad anneksioonid. Taoline rahuprogramm esitati ka Pariisi rahukonverentsile.^[17] Arutati ka sõjasüüd ning kahel päeval keskenduti vihases debatis demokraatiale ja diktatuurile, mis tegelikult tähendas seisukohavõttu Nõukogude Venemaa küsimuses. Konverents deklareeris, et seistakse resoluutselt demokraatia eest. Just demokraatlikud vabadused pidid töölisklassile andma vahendid klassivõitluseks ja sotsialistlike eesmärkide teostamiseks. Otseselt bolševikke ei rünnatud, kuid hoiatati, et diktatuur, millel on vaid osa proletariaadi toetus, toob kaasa kodusõja ja reaktsioonilise diktatuuri. Konverents kutsus üles tunnustama Soome ja Gruusia iseseisvust, protestis võõrvägede Ungarisse sisse tungimise vastu, nõudis rahvusliku enesemääramisõiguse järgset piiride seadmist Kesk- ja Ida-Euroopas, tunnustas Austria õigust kuuluda Saksamaa koosseisu ja juutide õigust rahvuskogule Palestiinas. Aprilli lõpul peetud konverentsi jätkul Amsterdamis algatas Prantsuse sotsialist, Karl Marxi lapselaps Jean-­Laurent-Frederick Longuet küsimuse, kas Eesti, Soome, Ukraina ja teiste väike­riikide iseseisvus on tõepoolest mõeldav. Tema arvates pidid need riigid leidma tee Vene riigi külge liitumiseks, et uut Venemaad mitte merest ära lõigata. Seepeale võttis sõna Mihkel Martna, kes kõneles eesti rahva tahtest omale iseseisev riik luua, kuid Venemaaga rahus elada ja majanduslikud küsimused lahendada. Nüüd, erinevalt veebruaris toimunud Berni põhikonverentsist, tunnustati ühehäälselt vastu võetud resolutsioonis Eesti õigust iseseisvusele.^[18]

Lenin oli aga juba pärast tsaari kukutamist ja naasmist Venemaale sõnastanud ülesande asutada III Internatsionaal, Kommunistlik Internatsionaal – Komintern. Asutamiskongressil 25. märtsil 1919 sõnastas Lenin maailmarevolutsiooni strateegia: II Internatsionaal tuleb hävitada, reformistlike ja tsentristlike liidrite mõju töölisliikumises elimineerida, revolutsioonilise situatsiooni märkide ilmnemisel kus tahes maailma nurgas tuleb revolutsiooni „kiirendada“.^[19] Kominterni esi­meheks sai Grigori Zinovjev. Eesti keelt oskavaid kommuniste esindas Kominterni asutamisel Hans Pöögelmann.

Esimesel kongressil otsustati anda Kominterni juhtimine Täitev­komiteele, kuhu pidid kuuluma olulisemate maade kommunistlike parteide esindajad, igaühest üks. Esimesse täitevkomiteesse pidid kohe oma esindajad saatma Venemaa, Saksamaa, Saksa Austria, Ungari, Skandinaavia, Šveits ja Balkanimaade kommunistlik föderatsioon. Kuid otsustati, et ka teiste maade komparteid, kes enne II kongressi teatavad Kominternile oma osalusest, saavad koha täitevkomitees. Kuni esindajate saabumiseni välismaalt pidid selle maa funktsionäärid, kus asus täitevkomitee, võtma peamise töökoorma oma õlgadele.^[20]

Nii said Vene kommunistid kohe algusest peale Kominterni juhtohjad oma kätte. Aastatel 1919–1921 otsustasid Kominterni strateegia ja taktika küsimusi ­Vladimir Lenin, Lev Trotski, Grigori Zinovjev, Nikolai Buhharin ja Karl Radek. Komintern oli algusest peale arvestatud ja loodud enamaks kui ülemaailmse proletaarse revolutsiooni edendamine. Vähem tähtis polnud Nõukogude riigi ehk hilisema hellitus­nimega „maailma kõigi töötajate isamaa“ julgeoleku kaitsmine ja tugevdamine. Komintern sai Nõukogude riigivõimu täienduseks teistes riikides.^[21] Seejuures väga mugavaks täienduseks, mis võimaldas end teiste riikide vastastest aktsioonidest distantseerida, eriti siis, kui need ebaõnnestusid.

Komparteid eri riikides töötasid oma valitsuse kukutamise või hiljem õõnestamise nimel, kuid ka teisel viisil „maailma kõigi töötajate isamaa“ huvides – nimelt luuretööd tehes. Õõnestamine ja luuramine olid eri riikides ja eri aegadel rohkem või vähem omavahel põimunud. Eesti bolševike Venemaal asuvad juhid kirjutasid veel 1921. aasta märtsis, kui luuretöö osatähtsus oli juba langenud, põrandaalustele kommunistidele Eestisse: „Agentuur on osa parteitööst [– – –] Kõik teised kommunistlikud parteid siin on selle asja jaatavalt otsustanud, mitte ükski ei mõtle selle tähtsa osa oma käest anda, seda enam, et see otsekohene Nõukogude Vene avitamine on [– – –].“^[22]

Kõige olulisema marksistliku bolševismivastase ideoloogi Karl Kautsky arvates tõi katse luua sotsialismi revolutsiooniks kuulutatud riigipöörde kaudu kaasa ajalooli­selt võimatu värdjaliku, ebastabiilse formatsiooni, mis laguneb lühikese aja jooksul. 1919. aasta juunis ilmus tema raamat „Terrorism ja kommunism“, kus ta kritiseeris bolševike vaadet, et Vene revolutsioon laieneb Euroopasse. Kautsky leidis, et Vene revolutsiooni eksport pole marksistlik, kuna Marx oli väitnud, et revolutsioone ei tehta, vaid need kasvavad välja sotsiaalsetest suhetest. Kui Vene revolutsioon ei laiene Lääne-Euroopasse, on bolševike ees lahendamatu ülesanne, mille tulemusena on nad sunnitud vahetama demokraatia diktatuuriga – sellise diktatuuriga, millel ei ole midagi pistmist proletariaadi diktatuuriga Marxi mõistes; viimane tähendas Kautsky arvates demokraatiat proletariaadi esindajate enamusega parlamendis.^[23]

Tegelikult oli see vana vaidlus. Proletariaadi diktatuuri mõistet, mis Lenini väitel kuulus marksismi südamikku, oli Marx ise ühel või teisel kujul oma mahukas kirjasõnas kasutanud vaid pisut enam kui tosin korda. See ei olnud Marxi kontseptsiooni fundamentaalne alus ning on tõepoolest kaheldav, kas seda võis nii interpreteerida, nagu Lenin tegi.^[24]

Lenin reageeris aga Kautsky väidetele kohe brošüüriga „Proletaarne revolutsioon ja renegaat Kautsky“, ning massitiraažis avaldati ka Nõukogude Venemaa kaitse rahvakomissari ja revolutsioonilise sõjanõukogu esimehe Lev Trotski pamflett „Terrorism ja kommunism“. Stalin nende kolme marksismi gigandi väitluses ei osalenud, ent töötas teema hästi läbi ning märgistas Kautsky raamatu sõnadega „kaabakas“, „idioot“, „saast“ ja „vana loll“.^[25]

II Internatsionaali konverents tuli kokku augustis 1919 Luzernis. Samal ajal Munalaskmes redus olnud ja oma raamatut kirjutanud „Eesti töörahva ustav poeg“ Kingissepp nimetas II Internatsionaali kollaseks ilalakkujate internatsionaaliks ja seal osalejaid kuldvasika tallipoisteks.^[26]

Konverentsil jäi „kuldvasika tallipoiste“ enamus äraootavale seisu­kohale ega vaimustunud koostööst bolševikega, vähemus nägi aga Venemaa ja kommunistliku Ungari kaitset enda olulise moraalse kohusena.^[27] Konverentsist võtsid osa ka Eesti sotsiaaldemokraate esindavad Mihkel Martna ja Berliinis elav Friedrich Karlson. Martna rääkis konverentsil, et Eesti peab kaitsesõda. „Ilalakkujate“ konverents toetas ka Eesti, Läti, Leedu, Ukraina ja Kaukaasia rahvaste õigust riikidena tunnus­tust saada.^[28]

Maailmasõjajärgsed rahulepingud mõistsid aga ebaõiglastena hukka nii II Internatsionaal kui ka Komintern. Versailles’ rahulepinguga polnud rahul ka vasakpoolsed intellektuaalid. Rahulepingu allakirjutamise päeval ilmus L’Humanité’s sõja algusest saadik sõjavastasust kuulutanud ja Vene revolutsiooni massiliseks vendlusaate teostamiseks pidanud Romain Rollandi manifest paljude eri rahvustesse kuuluvate mõtte­kaaslaste allkirjadega. Manifest oli adresseeritud vaimutöölistele – neile, keda viie aasta kestel lahutasid üksteisest sõjaväed, tsensorid, eeskirjad ja sõdivate rahvaste vihavaen. Rolland kutsus üles mine­vikust õppima: „Vaim ei tohi kellegi teener olla, – meie aga peame vaimu teenima [– – –] Vaimu tungla kandjateks oleme sündinud, selle ümber peame liituma, selle ümber peame püüdma ekslevat inimkonda koguda... Inimkonna kui terviku heaks peame töötama, mitte üksikute rahvuste heaks.“^[29]

Kominterni II kongress toimus aga 1920. aasta juulis ja augustis Petro­gradis ja Moskvas. Kui asutamiskongressil osalesid vaid Vene bolševikud ja muu maailma kõrvalised tegelased, siis II kongressi ajaks oli Kominterni maine tõusnud: Itaalia, Norra ja Bulgaaria sotsialistlikud parteid olid otsustanud Kominterniga ühineda ning Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikust Parteist eraldunud sõjavastane Saksamaa Iseseisev Sotsiaaldemokraatlik Partei (USPD) ja Prantsuse Sotsialistlik Partei asusid liitumisläbirääkimistesse. Kongressist võtsid osa ka paljude teiste riikide marksistlike parteide esindajad. Eesti kommunistid olid kongressile delegeerinud Jaan Anvelti. Eesti keelt kõnelevatel kommunistidel tollal veel oma parteid ega programmi ei olnud ning vajadusel pidi Anvelt selgitama programmilisi seisukohti Eesti Töörahva Kommuuni dekreetide ja otsuste alusel.^[30] Kohal viibisid ka Hans Pöögelmann ja Rudolf Vakmann ning eesti keelt oskas ka kongressil osalenud Kominterni töötaja August Koni.^[31] Ka Eesti Iseseisev Sotsialistlik Töölis­partei otsustas saata Kominterni kongressile oma delegaadi – Erich Joonase, kes aga millegipärast kohale ei jõudnud.^[32]

Nõukogude juhtkonna meeleolu oli sel ajal eduka Poola sõjakäigu valguses eufooriline, kurss võeti Kominterni orienteerimisele otsustavale võitlusele võimu pärast maailmas. 23. juulil teatas Lenin rindel viibivale Stalinile, et „olukord Kominternis on suurepärane. Zinovjev, Buhharin ja mina mõtleme, et oleks vajalik viivitamata kannustada revolutsiooni Itaalias, ja minu isiklik arvamus on, et selleks tuleb sovetiseerida Ungari, ja võib-olla ka Tšehhi ja Rumeenia.“^[33]

Neil päevil olid elevil ka Eesti päritolu bolševike juhid. Pöögelmann ja Vakmann kirjutasid 27. juulil 1920 Moskvast Tallinna Kingissepale: „Poola tegi rahuettepaneku. Siit vastatakse vastuvõtmata tingimustega. Punased tungivad kiiresti edasi. Lenin arvab nädala lõpul Varssavi jõuda. Rehkendatakse, et siis sõda ei lõpe. Leedu-Poola-Galiitsia komparteid valmistuvad võimu võtma. Läti ootab tõuget väljast.“^[34]

Lenin soovitas – ilmselt reaktsioonina teadetele, et Eestist saadetakse vene valgekaartlased Poola rindele – kõigi vahenditega õhutada ülestõusu Poolas, aga ka Lätis ja Eestis. „Rakendage sõjalisi abinõusid, s. t. püüdke karistada Lätit ja Eestit sõjaliselt, näiteks [– – –] tungides umbes (kilomeetri võrra) üle piiri ja puues üles sada kuni tuhat nende ametnikku ja rikkamat inimest,“ kirjutas ta 1920. aasta augustis revolutsioonilise sõjanõukogu esimehe asetäitjale Efraim Skljanskile.^[35]

Poolas said bolševikud siiski augusti teisel poolel lüüa. Lootus Vene-Saksa revolutsioonilise silla loomiseks kustus ning ka sada kuni tuhat eestlast ja lätlast jäid poomata.

Ülevas ja tegusas meeleolus kulgenud Kominterni kongress võttis vastu põhikirja ja Kominterni kuulumise 21 põhitingimust. Nende väljatöötamisel osales otseselt Venemaa Kommunistliku (bolševike) Partei juhtkond.^[36] Eri maade Kominterni kuuluvad parteid pidid olema bolševike tüüpi jäigalt tsentraliseeritud ning reformistidest ja tsentristidest puhastatud. Kominterni Täitevkomitee juhtimisele allutatuna moodustasid nad võrgustiku, mis oli mõeldud maailmarevolutsiooni teostamiseks ning Nõukogude kommunismi kaitsmiseks.

Põhitingimuste kohaselt pidi Kominterniga ühinenud partei propaganda vastama Kominterni ideoloogiale, kõik Kominterni otsused pidid olema ühinenud parteile siduvad, kõik parteiorganid, kaasa arvatud kirjastused ja parlamendifraktsioonid, pidid otseselt alluma partei juhtkonnale. Kuna klassivõitlus pidi peagi kõikjal jõudma kodusõja etappi, tuli igal pool, kus partei legaalne, luua ka komparteiga paralleelne illegaalne organisatsioon. Kominterni kuuluda soovivad parteid pidid distantseeruma „kollastest“ sotsiaaldemokraatlikest parteidest. Kõik Kominterni kuuluda soovivad parteid pidid tingimusteta toetama iga Nõukogude vabariiki ja kandma oma maa kommunistliku partei nime (Kommunistliku Internatsionaali sektsioon). Kõik Kominterni kuuluvad ja kuuluda soovivad parteid pidid nelja kuu jooksul pärast Kominterni II kongressi kutsuma kokku oma kongressi. Need, kes lükkavad põhiprintsiibid tagasi, tuli parteist välja heita.^[37]

Zinovjev nimetas neid tingimusi „pulbriks nende putukate vastu, kes purevad töölisklassi keha“.^[38] „Putukateks“ polnud kodanlus, vaid mitte­kommunistlikud marksistid ja nende eeskõneleja Karl Kautsky.

II kongressil vastu võetud põhikirja kohaselt oli Kominterni kõrgeimaks organiks Kominterni kuuluvate parteide ülemaailmne kongress. Kongress valis täitev­komitee – kõrgeima organi kongressidevahelisel ajal. Täitev­komitee koosseis pidi kujundatama järgmiselt: selle riigi parteist, kus asub täitevkomitee, s. t. Nõukogude Venemaalt, pidi sinna kuuluma viis esindajat otsustava hääleõigusega, 10–13-st olulisest kommunistlikust parteist, mille nimekiri kinnitatakse kongressil, pidi igaühest Kominterni Täitevkomiteesse kuuluma üks esindaja otsustava hääleõigusega. Ülejäänud komparteide esindajad pidid täitevkomiteesse kuuluma nõuandva hääleõigusega. Täitev­komitee sai õiguse anda kõigile Kominterni parteidele ja organisatsioonidele kohustuslikke direktiive, nõuda oma liikmesparteidelt nende isikute ja gruppide väljaarvamist, kes „rikuvad rahvus­vahelist distsipliini“, ning heita Kominternist välja need parteid, kes rikuvad kongressi otsuseid.^[39]

Kominterni Täitevkomitee valis endi seast Väikese Büroo. Eesti kommunistide esindajaid Kominterni Täitevkomiteesse ei kuulunud. See ei olnud võimalik, sest tollal ei olnud iseseisvat Eesti komparteid isegi formaalselt olemas.

1920. aastal, rünnaku ajal Varssavile oligi Kominterni ja üldse kommu­nistliku ideoloogia esimese laine mõju tipp maailma töölisliikumisele. Donald Sassooni arvates oli see ka ilmselt ainus aeg, mil ei olnud ebarealistlik eeldada, et revolutsioon Läänes on realistlik ülesanne.^[40]

Kominterniga liitumise tingimusi ning põhikirja siiski kõik liitunud parteid omaks ei võtnud. Eriti protesteeriti nõude vastu, mis käskis liikmesparteidel kõik reformistid reeturitena välja visata. Saksamaa Iseseisev Sotsiaaldemokraatlik Partei (USPD), kuhu kuulus ka Kautsky, kiitis küll heaks nõukogude süsteemi ja proletariaadi diktatuuri, kuid astus vastu kodusõja alustamisele ning terrori kasutamisele. Vastu oldi ka nõudele üle võtta ametiühingud ning muuta need revolutsiooni tööriistaks, kuna Lääne-Euroopa traditsiooni kohaselt tegelesid ametiühingud eelkõige töötajate õigusi suurendavate reformide läbisurumisega.^[41]

Kuid need argumendid lükkas Kominterni juhtkond Venemaa näitele tuginedes tagasi. 1920. aasta oktoobris kogunes Saksamaa Iseseisev Sotsiaaldemokraatlik Partei Halles oma kongressile. Osales ka Grigori Zinovjev ning kongress kujunes bolševike triumfiks. Pärast teravaid vaidlusi hääletas delegaatide enamus 21 punkti ja Kominterni põhiliini poolt. See tähendas lõhenemist. Ligikaudu pool USPD liikmetest eesotsas Ernst Thälmanniga ühines kommunistidega ja moodustas Saksamaa Ühinenud Kommunistliku Partei. Peaaegu sama palju oli neid – kaasa arvatud ka Karl Kautsky ja suurem osa Saksa Riigipäeva saadikutest –, kes säilitasid ja reformisid senise USPD. Ülejäänud lahkusid või ühinesid sotsiaal­demokraatidega. Saksamaa kompartei muutus nüüd massi­parteiks, mis äratas Kominternis uuesti ellu unistused massilisest ülestõusust Vene mudeli kohaselt.^[42] USPD lõhkiminekumudelit kordas aga kolme aasta pärast Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei.