Читать книгу Punased - Jaak Valge - Страница 12
Mittekommunistlike marksistide koondumine. Viimased maailmarevolutsiooni üritused
ОглавлениеII Internatsionaali kongress kogunes kohe Kominterni II kongressi järel, 31. juulil 1920 Genfis. Selleks ajaks olid paljud töölisparteid katkestanud selle organisatsiooniga sidemed. Kominterni rivaalorganisatsioonis domineerisid Saksa sotsiaaldemokraadid.
Genfi kongressil vaeti taas tähtsaima küsimusena sotsiaaldemokraatia suhet bolševismiga. Taas tehti selge vahe sisse Kominterni proletariaadi diktatuuri doktriiniga, kinnitades, et sotsialismi poliitiline organisatsioon ei baseeru diktatuuril, vaid vastupidi, sotsialismi ajalooline missioon on demokraatia lõplik viimistlemine ning sotsialistid ei luba vähemusel vabadust kõrvaldada. Jätkuvalt tauniti ka Versailles’ rahulepingut ja nõuti Rahvasteliidu demokratiseerimist. Põhieesmärk – II Internatsionaali elustamine – jäi aga saavutamata.[43]
Nii oli rahvusvaheline töölisliikumine jaotunud kolmeks: II Internatsionaali elustamist taotlev grupp, Komintern ja kolmas, kummagi poolega mitte ühinenud grupp, kel oma katusorganisatsioon seni puudus.
Seda katusorganisatsiooni – uut ja „tõelist“ internatsionaali – asutigi nüüd Briti Iseseisva Tööpartei, USPD ja Šveitsi Sotsiaaldemokraatliku Partei eestvedamisel looma. 1920. aasta detsembris Bernis toimunud kohtumisel kuulutati II Internatsionaal lõppenuks ja Komintern kommunistlike parteide ühinguks, mis sunnib teistes tingimustes töötavaid parteisid tarvitama Venemaa kompartei eeskuju. Proletariaadi diktatuur oli Bernis vastu võetud manifesti kohaselt õigustatud ainult kaitsva taktikana, demokraatlikult võimule saanud sotsialistliku valitsuse kaitsena kodanliku reaktsiooni eest.[44]
Manifestile positiivselt reageerinud parteid tulid 1921. aasta veebruaris kokku Viini konverentsile. Osales 13 riigi kakskümmend parteid, kes käsitlesid II Internatsionaali kui dogmaatiliselt reformistlikku ja Kominterni kui dogmaatiliselt revolutsioonilist organisatsiooni ning lõid oma maailmaorganisatsiooni nimega Rahvusvaheline Sotsialistlike Parteide Töölisliit, mida tuntakse ka Viini Internatsionaalina või 2 ½ Internatsionaalina. Viini Internatsionaal deklareeris end olevat „nende sotsialistlike parteide ühendus, kelle eesmärk on realiseerida sotsialism poliitilise ja majandusliku võimu vallutamise teel mööda revolutsioonilise klassivõitluse liini“[45] . Nii jäeti uks lahti vägivallaga võimuvõtule ja proletariaadi diktatuurile, kuid ei välistatud ka reforme, või vastupidi. Seega oldi koostöövalmis nii Kominterni kui II Internatsionaali parteide grupiga. Organisatsioon seisis austromarksistlikul alusel.
Austromarksismi ideoloogid Victor Adler, Otto Bauer ja Karl Renner, Max Adler ja Rudolf Hilferding pidasid omavahelistest lahkhelidest hoolimata end kõik loomulikult Marxi ja Engelsi järglasteks. Austromarksismi silmapaistvaim esindaja Otto Bauer leidis, et tulenevalt Tsaari-Venemaa mahajäämusest ei saa Nõukogude bolševismi käsitleda eeskujuna Lääne sotsialismile, teisalt nägi ta aga Nõukogude eksperimendi ja maailmasotsialismi seost lahutamatuna. Seetõttu oli tema arvates vaja Vene revolutsiooni kaitsta ning loota, et Nõukogude riigi autoritaarsus ei jäigastu. Veendununa küll selles, et eksisteerida võivad erinevad sotsialismi vormid, ei nõustunud Bauer nendega, kes arvasid, et Nõukogude kommunismi ja demokraatliku sotsialismi vahel on ületamatu vastuolu, kuid arvas, et Kesk- ja Lääne-Euroopa peatee sotsialismile läheb läbi demokraatia.[46] Friedrich Engelsi võimuvallutuse kontseptsiooni tõlgendas Otto Bauer kahetasandilisena: demokraatlikus riigis peetakse võitlust legaalsel pinnal, kasutades üldist ja ühetaolist valimisõigust. Kui aga vastane legaalsuse pinnalt lahkub, tuleb alustada revolutsioonilist vastupanu.[47] See aga, mis on „legaalsuse pinnalt lahkumine“, oli omakorda tõlgendamise küsimus, mis võis jätta vabad käed revolutsioonilise relvavõitluse alustamiseks üsna paljudel juhtudel.
Hiljem, üritades jätkuvalt sünteesida kommunismi ja sotsiaaldemokraatiat, inspireeris austromarksism erinevaid marksismi harusid, sh. eurokommunismi.
Viini kohtumisel osalesid ka Läti sotsialistid, Eesti omad aga mitte, sest siinne Kominterni ja II Internatsionaali vahele sobiv erakond – Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei – sobitas parasjagu oma vastuvõtmist Kominterni.
Kominterni III kongress toimus juunis ja juulis 1921. Eesti esindajatena olid kohal Ülevenemaalise Kesktäitevkomitee liige ja Petrogradi kindlustatud rajooni ülem Jaan Anvelt, Paul Lepp (Krüger) ja Hans Pöögelmann.[48] Pöögelmann sai nõuandva häälega Kominterni Täitevkomitee liikmeks. Eesti keelt võisid nad rääkida ka kongressil viibiva Kominterni töötaja August Koniga.[49] Kusagil lähedal pidi viibima ka Kingissepa ametlik abikaasa Elsa Lell-Kingissepp, kes aastail 1919–1922 töötas Kominternis ajakirja Kommunistlik Internatsionaal saksakeelse väljaande toimetajana.[50] Kominterni kongressile olid Eestist tulnud ka Hans Kruus ning Martin Bleimann. Eestis põranda all viibiv Viktor Kingissepp kirjutas aga Eesti töörahvale kommunismi populaarsuse kasvu ülistades: „2. Internatsionaali tolm ja tuhk pealaelt maha raputada, sügav kummardus Moskva poole teha, ennast ehtsaks ja isegi ainuõigeks revolutsiooniliseks parteiks kuulutada, ning kommunistlisesse internatsionaali sisselaskmist nuiama hakata – see nähtus saab ikka enam üleilmseks.“[51]
Kominterni III kongressil tunnistati siiski, et suurem osa töölisklassist on jätkuvalt kommunistide mõju alt väljas. Kongressi resolutsioonides deklareeriti, et Kominterni tähtsaimaks ülesandeks on võita mõju töölisklassi enamuse üle ja tuua otsustav osa neist lahingusse. Komintern püstitas loosungi: „Massidesse!“ Detsembris deklareeris Kominterni Täitevkomitee veel selgemalt, et kommunistliku liikumise huvid nõuavad toetust tööliste ühisrinde loosungile. Nüüd tähendas see ka piiratud koostööd teiste marksistlike organisatsioonide liidritega, mitte enam ainult lihtliikmete ülevõtmist, seejuures liidreid isoleerides, nagu varem. Jaanuaris 1922 kutsus Kominterni Täitevkomitee üles looma kõikide proletariaadi poolt toetatud parteide ühisrinnet: „Ükski tööline, olgu ta kommunist või sotsiaaldemokraat või sündikalist või isegi kristliku või liberaalse ametiühingu liige, ei soovi, et tema palka edasi vähendatakse [– – –] Ja seetõttu peavad kõik ühinema ühisfronti tööandjate rünnaku vastu.“[52] Eesti kommunistide ajaleht teatas siiski, et seejuures ei tule kõne allagi ühe marksistliku partei või internatsionaali moodustamine: „Sest Trotski võib Saksa tööliste tapja Noskega just niisama vähe ühe laua taha istuda kui Soome tööliste pealihuniku Mannerheimigagi. Ja Lenin kõlbab Saksa presidendi sots Ebertiga just niisama vähe ühte kui Lloyd Georgigagi.“ Ühisfront olevat vahend, et näidata töölisklassile mittekommunistlike marksistide tahtmatust isegi tööliste lähemate eesmärkide eest võidelda ning seda, et ükski ajutine võit ilma kodanlust kukutamata proletariaadi olukorra parandamisele aluseks olla ei saa.[53]
1922. aasta aprillis tulid aga Berliini Reichstagi hoonesse esimest korda pärast sõda kokku kõikide töölisliikumise suundade esindajad. Üritati vältida põhimõttelisi vastuolusid puudutavaid teemasid ja keskenduda konkreetsetele poliitilistele probleemidele. Kuid siin osutus teravaks kokkupõrkepunktiks poliitvangide küsimus „maailma kõigi töötajate isamaal“ ja viimase poolt äsja hõivatud Gruusias. Konverents lõppes küll kompromisside ja edasiste koostööplaanidega, kuid üsna pea hakkas Moskvast tulema vaenulikke signaale.[54] Berliini konverents jäigi viimaseks konverentsiks, kus olid kõik töölisliikumise suunad esindatud.
1922. aasta novembris ja detsembris Moskvas ja Petrogradis toimunud Kominterni IV kongressil oli kohal rekordarv, ligi 400 saadikut. Nende seas ka EKP esindajad Hans Pöögelmann, Jaan Kreuks ja Rudolf Vakmann ning Kominterni töötaja August Koni.[55] Resolutsioonis toonitati, et proletaarne revolutsioon ei saa olla võidukas ainult ühe maa piires – ta saab olla võidukas ainult siis, kui kujuneb maailmarevolutsiooniks. „Kogu Nõukogude Venemaa tegevus, tema võitlus oma olemasolu eest ja revolutsiooni saavutuste eest on ka võitlus kogu maailma ahistatud ja ekspluateeritud proletariaadi vabastamiseks orjuse ahelatest. Vene proletariaat on täielikult täitnud oma kohuse maailma proletariaadi eesrindlike võitlejate ees. Maailma proletariaat peab lõpuks, omakorda, täitma oma kohuse.“[56] 30. detsembril 1922 nimetati Nõukogude Venemaa ümber Nõukogude Liiduks.
Kongressil laiendati ja arendati ka ühisfrondi taktikat. Kiideti heaks tööliste ja talupoegade valitsuse propagandaloosung. See tähendas, et kommunistid ei välistanud nüüdsest mingil etapil tegutsemist koos nendega, kes ei tunnustanud vajadust proletariaadi diktatuuri järele, s. t. sotsiaaldemokraatidega, aga isegi kristlike parteide liikmetega, parteitute anarhistidega jne.[57]
Üheaegselt Kominterni IV kongressiga tekkis Euroopa südames kriisisituatsioon. Nimelt otsustas Prantsusmaa kindlustada oma positsiooni ja, kasutades Saksamaa reparatsioonimakse hilinemist, marssisid Prantsusmaa ja Belgia väed 11. jaanuaril 1923 Ruhri. Saksa valitsus vastas passiivse vastupanu poliitikaga, mis seisnes selles, et ei tehtud koostööd okupeerivate vägedega. Saksa töölised olid oma valitsusega solidaarsed ja keeldusid kaubatootmisest võõrvägedele. Töötajatele palkade maksmiseks trükkis valitsus ohjeldamatult raha juurde. Tulemuseks oli maailma üks kõigi aegade hullemaid hüperinflatsioone. See andis Kominternile veel ühe võimaluse, viimase, mis oli nende juhtidele aga teadmata. Kuu kuu järel vajus Saksamaa üha suuremasse kaosesse ning kaua oodatud Saksamaa Oktoober näis olevat bolševike silmapiiril.[58]
