Читать книгу Punased - Jaak Valge - Страница 5

Võõrandumisse, pooltevahetusse, kohanemisse, põhimõttekindlusesse, demok­raatiasse, kosmopoliitsusesse ja rahvuslusse puutuvad teemad on üleajalised. See raamat on püüe aru saada nende meie kaasmaalaste motiividest, kes 1940. aastal võõrvõimu teenistusse pöördununa oma ühiskonda purustama hakkasid, ja neist, kes seda juba varem täie jõu ja teadmisega tegid.

Punaseks või revolutsionääriks olemine tähendas Eestis iseseisvussõja-eelsel ajal ebaõiglusevastast võitlust revolutsiooniliste vahenditega. Eesti-vastase ning Moskva kommunismi meelse lisatähenduse omandas see keelend hiljem, Vabadussõja ajal. Enne 1917.–1918. aastat olid ka eesti rahvuslased revolutsionäärid, või vähemalt iseloomustasid nii neid nende vastased. Iseseisvuse ajal kutsusid mittemarksistid punasteks nii bolševikke ehk enamlasi kui ka sotsialiste või sotsiaaldemokraate, ehkki esimesed teisi roosadeks, kollasteks või koguni valgeteks manasid. Aga kõik marksistid tahtsid olla punased ja seda värvi olidki nende kõikide lipud. Kõigi marksistide kogunemistel lauldi „Internatsionaali“, „Varšavjankat“ ja „Oh kuusepuu, oh kuusepuu“ viisil „Punast lippu“.

Mõisteid „kommunist“ ja „sotsialist“ võidi algselt tarvitada sünonüümidena, hiljem tähendas kommunistiks olemine Vene proletariaadi diktatuuri ja Kominterni poliitilise suuna innustunud pooldamist ja propageerimist. Kommunistideks hakkasid Vene bolševikud end nimetama 1918. aastal.

Sotsialismi võidi mõista erineval moel, aga igal juhul tähendas sotsialist isikut, kes oli kapitalistliku ebaõigluse vastu. Sotsialism on vanem mõiste kui marksism, kuid nii 20. sajandi sotsiaaldemokraadid, sotsialistid kui ka kommunistid olid välja kasvanud ühest marksistlikust tüvest või vähemalt olid marksismist tugevasti mõjutatud. Kõigi marksistide eesmärk oli ühiskonna radikaalne muutmine ja ka selles mõttes jäid nad 1920. aastatel punasteks ja revolutsionäärideks.

Aeg oli kirglik ja selle raamatu eestlastest tegelaste – „päriskommunistide“, marksistlike poliitikute ja marksistlike intellektuaalide – saatus julm. Rohkem selle raamatu isikunimede registris nimetatud marksistlikest eestlastest tapeti omade kui ideoloogiliste vaenlaste poolt. Taas leiab kinnitust asjaolu, et keegi pole tapnud rohkem punaseid kui punased ise.

See seade ei toeta heli kuulamist!

Paratamatult paistab see julmalt idealistlik ajajärk meile kaasaja valguses igaühele erinevalt. Küllap kumab ka alljärgnevast tekstist vastu minu pilk ja kaasaegne, omaaegsete sündmuste järge teadev hoiak, aga ainult niivõrd, kuivõrd subjektiivsust ja tänapäevast vaadet pole õnnestunud teadlikult vältida. Selleks tuli end tugevaminigi kontrollida kui mõtteviisilt mulle lähedasemate poliitiliste voolude ja isikute puhul. Aga 1920. aastatel oleksin võib-olla ka ise olnud hoopis marksist, tont teab.

Selle raamatu kirjutasin põhiliselt arhiiviallikatele ja kirjandusele tuginedes, ent mitte tühjas siledas ruumis. Sügavamate kraavide eest hoiatasid teemakohased ja ka laiemad vestlused ning välkkirjavahetus Andres Langemetsa, Tiit Noormetsa, Ago Pajuri, Mele Pesti, Olavi Pesti, Aleksander Rupassovi, Ott Rauna, Marek Tamme, Elle-Mari Talivee, Mari-Leen Tammela, Tõnu Tannbergi, Ülo Tuuliku, Maarja Vaino, Veiko Vihuri ning Livia Viitoliga. Vaimselt virgutav oli teemaga haakuvate uurimistööde – eelkõige Peeter Kenkmanni doktoritöö, Liina Rebassoo magistritöö ning Mark Gortfelderi bakalaureusetöö – juhendamine, mis tähendab, et ka need autorid on sellesse raamatusse oluliselt panustanud. Tiit Noormets, Ago Pajur, Reigo Rosenthal, Maarja Vaino, Veiko Vihuri ja Mari-Leen Tammela lugesid lisaks raamatu käsikirja osi ning andsid asjalikke soovitusi. Retsensentide Heino Arumäe, Toomas Haugi, Allan Puuri, Valdur Ohmanni ja Enn Tarveli arvukad sisulised nõuanded aitasid selle raamatu tegelasi paremini mõista ja mõistetut täpsemalt kajastada. Toimetaja Anu Seidla lihvis teksti lugemis­kõlblikuks. Marje Eelma kujundas raamatu ka vormilt ajale ja punastele sobivaks. Teksti ja heli vormisid e-raamatuks Priit Pangsepp ja Algimantas Akmenskis.

Nad kõik aitasid muuta seda raamatut paremaks ja neile kuulub minu tänu. Kuid see ei tähenda, et vigade korral püüaksin neid mässida kaasvastutuse võrku.

Veel tahaksin kaudse, kuid hindamatu panuse eest tänada oma häid kolleege Eesti Demograafia Instituudist, kes aktsepteerisid mu töösuunda, ning mõnd kaaslast, kes olid sunnitud aastaid kuulama mu targutusi eesti soost kommunistidest ja marksistlikest intellektuaalidest.

Seda raamatut pole keegi tellinud. See raamat on Eesti ühiskonnast ja Eesti ühiskonnale ning teoks saanud Eesti maksumaksja arvel, kes mulle Haridus-ja Teadusministeeriumi sihtteema nr SF0130018s11 raames on palka maksnud, minu töölähetusi Rahvuskaaslaste programmi kaudu finantseerinud, raamatu trükkimist Kultuurkapitalist toetanud, ning raamatu kujundamist Kultuuriministeeriumi, Kultuurkapitali ja Rahvusarhiivi kaudu rahastanud.

Selle uurimuse järgmine osa võib ilmuda paari aasta pärast.

21. septembril 2014

Jaak Valge

Raamat pälvis 2014. aasta Tartu Ülikooli Lennart Meri teadustöö auhinna ja Tallinna Ülikooli 2014. aasta parima monograafia preemia.

Parandatuna ja täiendatuna ilmuvas e-raamatus on arvesse võetud Mark Gortfelderi, Toomas Haugi, Reigo Rosenthali, Aleksander Rupassovi ning raamatut “Sirbis”, “Tunas”, “Keeles ja Kirjanduses” ning “Postimehes” retsenseerinud Tiit Hennoste, Rein Ruutsoo, Joel Sanga ja Olev Remsu märkusi, niipalju, kui nad minule asjakohased tundusid. Kõigile neile suur tänu! Parandamist vajavaid kohti ja näpuvigu leidsin ka ise.

15. aprillil 2015

Jaak Valge

Raamat on tasuta. Ent kui teos meeldis ning tekkis äravõitmatu tahtmine kiirendada raamatu järgmise osa valmimist, siis on võimalik seda soovi toetada rahalise ülekandega Jaak Valge arvele EE842200221034198411 või Jaak Valge bitcoini kontole 1PTZxVU4rvKFwf1QDNWLrybgystnDkarrr, märkides selgitusse Punased II..