Читать книгу Punased - Jaak Valge - Страница 7

Kindlalt välistades Nõukogude(liku) ajalookirjanduse väite, et 1939.–1940. aastal soovis Eesti iseseisvuse äraandmist suurem osa Eesti töölisklassist või isegi kogu ühiskonnast, tuleb sama kindlalt tunnistada, et selles protsessis oli osalejaid rohkem kui Nõukogude Liidu ja Eesti Vabariigi juhtkond. Mil määral ja miks venelaste enamus Nõukogude Liidus leppis ja kiitis heaks oma riigi terroristliku sise- ja imperialistliku välispoliitika, on eraldi ja kindlasti oluline küsimus, mida on analüüsitud ja analüüsitakse loodetavasti ka edaspidi. Eesti ühiskonda võiks aga huvitada meie ühiskonna selle osa motiivid, kes hakkasid Nõukogude režiimiga aktiivselt kaasa töötama kohe okupatsiooni alguses või olid meeleheitlikult Moskva alluvusse püüelnud kogu Eesti iseseisvusaja, eelkõige meie intellektuaalsesse eliiti kuuluvate isikute motiivid.

Esimesena käsitles Eesti vasakintellektuaalide koostööd sovettidega juba 1942. aastal Jaan Siirase nime varjus ilmunud raamatus kirjandusuurija ja tõlkija August Annist. Ta leidis, et Vares-Barbarus oli „hea mees ja hea arst“, ent andetu luuletaja, ning kas oma ebaedu tõttu või ka Venemaalt saadud hariduse tagajärjel oli ta ikka olnud teravas opositsioonis oma väikese kodumaa suletusega ja igatsenud sellest välja. Annist arvas siiski, et tema kolleegide sovettide teenistusse minemise domineerivaks motiiviks oli halvema ärahoidmine, eesti kultuuri säilitamise soov, väiksegi autonoomia alahoidmine, kas või sellise riikliku moodustise eeskujul nagu Mongoolia. Kruus ja Semper võtnud oma koha vastu selleks, et „ära hoida kõige hullem“. Oluline oli ka naiivsus. Esialgu arvatud, et Eestis ei juhtu asjad nii nagu Venemaal, mis on “harimatu maa”.^[29]

Ka Eestis 1943. aastal esmailmunud ja hiljem Nõukogude režiimi ajal käest kätte käinud ja olulist mõju avaldanud koguteos „Eesti rahva kannatuste aasta“ pigem toetab seda põhjendust või vähemalt võimendab vasakharitlaste ideoloogiavaba naiivsust. Koguteoses märgitakse, et Vares-Barbaruse valitsus koostati Nõukogude Liidu saatkonnas, milleks olid juba mõnda aega eeltöid teinud „tuntud kommunist­likud tegelased“ Nigol Andresen, Maksim Unt ja Neeme Ruus. „Nende leiutatud oli ka peaminister Vares, sest et NSVL saatkond pidas suitsukatteks tarvilikuks „laiemalt tuntud“ nimesid, kes aga oleksid sealjuures iseloomutud ning hästi sõnakuulelikud. Sellisena Vares kõlbas, oli ta ju teinud endale nime „käremeelse“ luuletajana ja arsti­nagi. Poliitikast ei taibanud ta kõige vähematki ja iseloomuga ei saa ta hoobelda.“^[30]

Annisti kolleeg Ants Oras näib vähemalt osaliselt jagavat vaadet vasak­haritlaste naiivsusest, ent muus osas mõtestab nende käitumist teisiti. Ta arvab oma 1944. aastal Helsingis esmailmunud essees, et juunipöörde järel andusid „vene doktrinaarsele valmispsühholoogiale“ ihu ja hingega need kirjanikud, kes olid varem omandanud palju impulsse prantsuse ja vene naturalismilt, tahtnud olla vaeste kihtide, proletariaadi eest võitlejad, kuid seejuures ei taotlenud neist sügavamat inimlikku arusaamist. Nende kõige tüüpilisem esindaja oli August Jakobson. Neid iseloomustas „tugev annus stereotüüpset sotsiaalset protesti, viletsuse ja haiguse ülepaisutet esitamine, kiindumus toorestesse faktidesse ja tooresse meelelaadi“ ning taltsutamatu kallale­tung „pea kõigele hapramale, peenemale ja sügavamale meie rahva hingelaadis“ või parimal juhul selle ignoreerimine. Lisaks märgib Oras, et Semper, Barbarus jt. olid käinud Vene ülikooli­des, ja „kõigist Lääne kultuurilisandeist hoolimata ei saand nad kunagi täiesti lahti mingist vaevalt aimatavast, kuid kõikjal olemasolevast vene substraadist“. Semperit ennast hindab Ants Oras aga mänguriks, „intellekti ja psühholoogia ja lõppeks ka luule sportlaseks“, näiteks „kuidas ka briljantne kultuur ilma sügavama eetoseta, intellektuaalne aparaat ilma küllalt tugeva hingelise tuleta võib viia omaenese olemuse eituseni, vaimse nihilismini ning täieliku oportunismini“. Seetõttu kujunenud Semperile nii kergeks „maha vanduda kõik see, millele ta seni oli pühendanud oma elu“.^[31]

Sarnase argumentatsiooniga jätkab Oras oma 1948. aastal Londonis esma­ilmunud raamatus. Ta kirjutab, et Vares-Barbarus oli oma retoorilistes ja kirglikes luuletustes piitsutanud kõikvõimalikke tõelisi ja kujutletud pahesid Eestis ning mujal mittebolševistlikus maailmas, mis küll ei takistanud tal elamast luksuslikku elu: „Ta oli üks neist eriti häälekatest sotsialistidest, kes praktikas ei hoolinud sellistest „kodanlikest sentimentaalsustest“, kui osavõtt teiste inimeste kannatustest: ta oli tunnistanud „maailmarevolutsiooni“ ebamääraseks, kuid kõrgeks eesmärgiks.“^[32]

Orase arvates oli Varese käsitlus poliitikast ebakindel, ja võimalik, et ta ei mõistnud täielikult, missugust häbiväärset saatust sõbrad idast talle sepitsevad. Kuid teati, et Vares-Barbarus, Maksim Unt ja Nigol Andresen olid juba mõnda aega varem tegutsenud venelaste heaks. Semperi ja teised temasugused salongi­kommunistid liigitab Oras küünikuteks. Semperil oli õnnestunud püsida heades suhetes kõikide valitsuste ja parteidega. Punasel aastal eitas Semper rahulikult iga oma varem kirjutatud või lausutud sõna, mõistis hukka lääneliku tsivilisatsiooni, kaasa arvatud oma rahva, „ja ülistas alandlikult ning ülevoolavalt nelja ainukest maailma sündinud geeniust: Marxi, Engelsit, Leninit ja Stalinit, ennekõike Stalinit“. Kuid Oras väidab, et nendesugused olid erandid, rahva hoiak oli üksmeelne, välja arvatud umbes tuhat kommunisti ja kaasajooksikut.^[33]

Iseseisvuse taastanud Eestis jätkas sama teemaga Heino Arumäe, ning pigem Annisti kui Orase liinis, kuid tuues esile uusi motiive. Veenvalt sõnastatud ja mõjukas essees Hans Kruusi kohta küsib ta: „Miks Hans Kruus ja teised tema mõtte­kaaslastest haritlased tegid 1940. aastal seda, mida nad just tegid?“ Ning vastab üldistavalt: „Küllap olid „uue elu ehitajate“ eesridades sammujatel ka omad isiklikud motiivid, mille mõjul okupatsioonivõimudega kaasa mindi. Ühel või teisel juhul on täheldatud edevust, püüet esimest viiulit mängida, karjerismi, võimuiha ja mida veel. Ent mõistagi pole kõike võimalik seletada seda laadi asjaoludega, paratamatult tuleb tõsiselt arvestada üldisemaid maailmavaatelisi tõekspidamisi ja poliitilisi tegureid. Hans Kruus ise on ühe tegutsemismotiivina esile tõstnud juba noor­põlvest omandatud sotsialistlikke ideaale. Tõepoolest mängisid uue võimu rajamisel suuremat või väiksemat rolli eeskätt need haritlased, keda vähemalt nooruses peeti pahempoolseteks ja kes kuulusid esseeride või pahempoolsete sotsialistide seltskonda. Kuid 1940. aasta tingimustes ei saa käesolevat tegurit sageli oluliseks pidada. Oli mis oli, kuid Kruus, Vares ja Semper sotsialistlikku revolutsiooni küll tegema ei rutanud.“^[34]

Hoopis olulisemaks peab Arumäe opositsioonivaimu, rahulolematust Eestis tollal kehtinud autoritaarse režiimiga, aga samuti asjaolu, et kogu rahvusvaheline atmosfäär oli ängistav ja tulevik tume. Arumäe väidab, et valitsuse ja sõjaväe juhtkonna orienteerumine Saksamaale oli rahva seas ebapopulaarne ning Hans Kruus ja teised vasakharitlased pidasid Eesti maad ja rahvast ähvardava peamise ohu allikaks Saksamaad ja selle pareerimiseks arvasid vajalikuks koostööd Nõukogude Liiduga. Haritlased olid küll Nõukogude Liidu tegelikkusest teadlikud, ent teisalt polnud vabad illusioonidest, teateid terrori ja muu sellesarnase kohta peeti liialdusteks, seega polnud poliitiline naiivsus 1940. aasta sündmustes Arumäe arvates vähearvestatav tegur. Arumäe leiab, et Varese valitsuses ja sellega seotud isikute seas loodeti mõnda aega Eestit näha nn. rahvademokraatliku vabariigina, mis oleks Nõukogude Liiduga küll tihedates lepingulistes suhetes, kuid säilitaks siseelus teatava iseseisvuse. Seejuures viidati sageli Mongoolia eeskujule.^[35]

Eemaletõukava autoritaarrežiimiga, naiivsusega ja „Mongoolia tegemise“ sooviga on Arumäe jälgedes otse või kaude Eesti vasakharitlaste motiive 1940. aastal esitanud ka rida teisi uurijaid. Olaf Kuuli leiab, et juunipöörde pearežissöör Andrei Ždanov eelistas vasaksotsialiste kommunistidele seetõttu, et nad sobisid paremini Nõukogude Liidu juhtkonna taktikalisse plaani „seadusliku pöörde“ läbiviijatena, olid saatkonnas varem tuntud ja enam usaldatavad ning neil oli laiem mõju rahva hulgas. Ta sedastab, et nad olid vaid käsutäitjad, ja küsib – miks üks või teine selle vähetänuväärse osa valis? Ja põhjendab seda idealismiga, usuga, et just sotsialism toob rahvale õnne, aga ka sooviga Eesti ühiskonna radikaalse ümberkujundamise käiku pisutki inimlikumaks ja mõistlikumaks muuta. Kuuli leiab ka, et muidugi oli rohkesti uue võimuga kaasa jooksvaid karjeriste.^[36] Toomas Karjahärm märgib napilt, et Eesti kommunistid, vasaksotsialistlikud tegelased ja marksistliku maailmavaatega haritlased nägid Nõukogude Liitu läbi roosade prillide. „Ühtede juures oli tegemist kindlate veendumustega, teiste juures lihtsalt naiivsusega.“^[37]

Magnus Ilmjärv suhtub skeptiliselt nn. Mongoolia plaani, väites, et juunivalitsuse ministrite tegevust ei peaks käsitlema nende püüdena iseseisvust päästa, kuid seevastu tõstab kõigi juunikommunistide vaadete kujundajana selgelt esiplaanile autoritaarrežiimi osa. Johannes Vares-Barbaruse kohta märgib ta: „Kaasaminek 1940. aasta juunis toimus spontaanselt. Sellel hetkel pakkus see vabanemist vaimu kammitsenud isehakanud politseilikust 12. märtsi režiimist.“ Nigol Andre­seni kohta aga kinnitab: „Konflikt Eesti riigiga, õieti autoritaarrežiimiga, tekkis just pärast 12. märtsi riigipööret.“ Peaaegu sama väidab ta Maksim Undi kohta: „1920. aastad ei toonud kaasa vastasseisu Eesti Vabariigiga. See tekkis just Pätsi võimuletulekuga 1933. aasta sügisel ja eriti pärast Pätsi-Laidoneri riigipööret.“ Ilmjärv märgib ka Nõukogude kultuuridiplomaatia rolli ja kartust Saksamaa ees, kuid lõppkokkuvõttes ei jäta ikkagi kahtlust selles, mida peab põhimotiiviks: „Nõukogude kultuuridiplomaatia suutis oskuslikult ära kasutada vasakpoolse intelligentsi rahulolematust autoritaarrežiimiga ning teha propagandat, mis ei jäänud tulemusteta. [– – –] Autoritaarrežiim oli neid ühel või teisel moel represseerinud ja osalenud nii nende vaadete ja ellusuhtumise kujundamisel. Autoritaarrežiimist tulenevalt leidis osa vasakpoolseid, et valida on ainult oma ja võõra vägivalla vahel. Valiti võõras vägivald. Selle abil sai autoritaarrežiimile tehtud ülekohtu ja alanduste eest kätte maksta. Usuti, et see pakub kaitset ka Saksamaa vastu.“^[38]

Toomas Karjahärm ja Väino Sirk peatuvad oma Eesti haritlaskonna Nõu­kogude režiimi perioodi käsitlevas monograafias põgusalt ka juunikommunistide motiividel. Nad väidavad, et mõned poliitiliselt naiivsed ja vähe informeeritud haritlased väljendasid demonstratiivselt oma natsivastast meelsust sümpaatiaga Nõu­kogude Liidu vastu. Kuid pärast Eesti okupeerimist „oli isegi nn. juuni­kommunistidel kõhklusi iseseisvuse täieliku loovutamise küsimuses ja arutleti „Sise-Mongoolia“ variandi üle“. Autorid sedastavad, et Eesti kommunistide ja vasakpoolse intelligentsi hulgas oli maailmaparandajaid-idealiste ja Eesti ühiskond oli poliitiliselt lõhenenud, kuid kahtlevad, et „demokraatia puudusest häiritud inimesed asuksid innukalt toetama veelgi ebademokraatlikumat režiimi“. Seega autorid näivad mitte nõustuvat Ilmjärvega ja mitte uskuvat, et Nõukogude võimu toetamise oluliseks põhjuseks oli eelnenud Eesti autoritaarvõim. Nad leiavad, et vasakpoolse intelligentsi hulgas polnud siiski kuigi palju niisuguseid tuntud inimesi, kes okupatsioonirežiimi õhinaga teenima hakkasid. „Alati leidub konjunkturiste, kollaborante, kaasa- ja ülejooksikuid ja Eesti ei saanud siin olla erand. Noorel väikeriigil polnud piisavalt vahendeid kõrgkultuuri heldeks toetamiseks (kuigi olukord siin paranes) ja koos riigi bürokraatliku kultuuripoliitikaga tekitas see kõrge enesehinnanguga ja ambitsioonikates loovharitlastes nurinat.“^[39]

Naiivsus, õigustatuna paljude Lääne intellektuaalide samasuguse hoiakuga, tundub olevat peamine põhjendus Johannes Vares-Barbarusest särava essee kirju­tanud August Eelmäe käsitluses. Varese 1935. aasta reisikirjeldust analüüsides ta väidab, et Vares ei osanud Nõukogude Liidu olemust läbi näha: „Ei miljoneid nälga surnuid, massimõrvu, terrorit, kultuurihävingut, üha avarduvat Gulagi arhipelaagi – ei midagi sellist. Ent lisagem samas: kas ongi loogiline eeldada säärast läbinägevust ühelt meie rahva „ideeliselt pahempoolselt“, samas teades, et paljude teiste rahvaste esindajad – enne ja pärast Barbaruse reise – kõik need Aragonid, Hikmetid või Nerudad pole ju samuti jõudnud oma rännakutel tolle nõidusliku allikani, mille veega oma silmi pestes nägijaks saada.“^[40]

Jelena Zubkova põhjendab Baltimaade üldsuse suhtumist Nõukogude sisse­tungi ehk kaude ka n.-ö. eesrindliku intelligentsi esindajate minekut okupatsioonirežiimi teenistusse enesealalhoiuinstinkti ja kartusega Saksa­maa võimaliku agressiooni ees. „Enesealalhoiuinstinkt tekkis tegelikult olukorras, kus valikuvõimalusi ei olnud, õigemini, kus valida tuli kahe halva vahel. Teooria „kahest halvast“, kelle osas esinesid NSV Liit ja Saksamaa, oli Lätis, Leedus ja Eestis laialt käibel.“^[41]

Mõneti uue vaate pakub välja Sirje Olesk, kes, püstitades küsimuse, kuidas sattus kodanlik intellektuaal Johannes Semper kollaboratsionismi teele, näib mitte kaasa minevat levinud käsitlusega juunikommunistide motiivist halvim ära hoida, vaid oletab ettevaatlikult, et Varese valitsuse liikmed olid oma eeldatavast rollist ette teadlikud ja selleks valmis: „Kui sõna „värbamine“ tundub liiga ehmatav, võib ju väljendada ka nii: temaga oli räägitud – sellest, et võimalikul x päeval võiks ta olla valmis jne.“^[42] Samas vihjab Olesk oma essee pealkirja kaudu („Ühe kohanemise lugu“) siiski sellele, et Semper kohanes uue režiimiga, mis tähendab, et iseenesest ei pruukinud see režiim talle meeldida.

Koguteose „Sõja ja rahu vahel“ teemakohase osa autorid Jüri Ant ja Meelis Maripuu leiavad, et ultimaatumivalitsuse liikmete valiku määrasid enamasti nende varasemad kontaktid Kominterni, Nõukogude Liidu välisluure või Nõukogude Liidu saatkonnaga. Mis motiividel nad olid loonud need kontaktid, ei ole teada. Ant ja Maripuu märgivad, et 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses püüti marionettvalitsuse liikmeid mõnikord esitada kui märtreid, kes üritasid ära hoida halvimat, Eesti langemist otsese Nõukogude vägivalla ohvriks. Nad arvavad, et see versioon oli mõjutatud ellujäänute (Kruus, Andresen, Semper) „tagantjärele­tarkusest“ ja eneseõigustusest ning mõneti ka Varese enesetapust või väidetavast enese­tapust 1946. aastal. Koguteoses oletatakse hoopis, et juba 1940. aasta suvel laialt räägitud jutte nn. Välis-Mongoolia teest levitati Ždanovi korraldusel ka teadlikult.^[43] Seda, et üldtuntud intellektuaalide Varese, Andreseni ja Semperi valikut mõjutasid nende varasemad kontaktid Kominterni, Nõukogude vastuluure või Nõukogude Liidu saatkonnaga Tallinnas, arvab ka Seppo Zetterberg.^[44]

Nii tuleb tõdeda, et Eesti kirjanikest juunikommunistide motiive on küll analüüsi­tud, ent mitte väga põhjalikult, võiks öelda isegi, et häbelikult. Tõepoolest, teavet Nõukogude võimu teenistusse astumise kohta okupatsiooni pehmendamise motiivil on küll tagantjärele mõnelt asjaosalistelt, kuid seda, et niisugune motiiv oleks olnud ühiseks nimetajaks, ei toeta ükski usaldusväärne allikas.

Mis puutub aga esmapilgul loogilisse põhjendusse, et paljud intellektuaalid tõukas Moskva rüppe Eesti autoritaarrežiim, siis ei toeta seda Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna diplomaatide tööpäevikud ja ettekanded. Nende vestluste üleskirjutuste alusel näib, et mitme Eesti marksistliku haritlase Moskva võimu teenistusse minek ei olnud spontaanne otsus, vaid lähenemine Nõukogude Liidule algas kindlasti enne 1934. aasta riigipööret, s. t. demokraatliku valitsemiskorra ajal Eestis. Samuti ei lisa sellele väitele veenvust nende käsit­lemine Lääne teekaaslaste taustal. Vastupidi. Nõukogude Liitu imetlenud Lääne tippintellektuaalide enamik elas demokraatlikus, mitte autokraatlikus riigis, ometi aga võõrandus oma ühiskonnast.^[45]

„Üle läve astumine“ enesealalhoiuinstinktist pole samuti veenev. „Ministri“ ametikohaga mittesoostumine ei ähvardanud siiski üleläveastujate elu. Seega nõuab probleem täiendavat uurimist, ning näib, et kõige viljakama tulemuse võib saavutada isiku tasandile keskendudes.

Andresen, Semper ja Vares-Barbarus on neist isikutest välja valitud seetõttu, et nemad olid okupeeriva režiimi teenistusse läinud intellektuaalidest Nõukogude hierarhias kõige kõrgematel kohtadel. Samal tasemel olnud Hans Kruus hoidus aastatel 1922–1939 aktiivsest poliitikast ja ka poliitilistest seisukohavõttudest, seetõttu on ta ka selles raamatus episoodilises, ehkki koloriitses osas.

Uurimuses on kõige põhjalikumalt vaadeldud just Nigol Andresenit, kuna tema oli Eesti juunikommunistiks saanud tippintellektuaalidest kõige poliitilisem, kõige mõjukam ning ilmselt ka Eesti-poolne võtmetegelane 1940. aasta juunivalitsuse koosseisu kujundamisel. Semper ja Vares-Barbarus on käsitluse kõrvaltegelased, nii nagu nad olid seda ka iseseisvusaegse Eesti poliitikas. Andreseniga said nad võrdseks alles 1940. aasta juunis. Või täpsemalt – siis muutus Andresen nendega sarnaseks poliitiliseks kõrvaltegelaseks.

Käesolevas raamatus, uurimuse esimeses osas „Punased I“ vaadeldakse Andreseni, Vares-Barbaruse ja Semperi tegevust ja vaateid kuni 1930. aastateni. Allikate hulgas on ka nende looming, kuid tegemist pole kirjandusteadusliku, vaid poliitilise ajaloo valdkonda kuuluva uurimusega.

Nende kujunemislugu pole võimalik mõista neid mõjutanud poliitiliste voolude ja sündmuste raamita. Laiemaks taustaks on Sotsialistliku Töölisinternatsionaali ja Kominterni ning Nõukogude Liidu poliitika, ja erinevate marksismi ideoloogiate ja poliitikate muutumine. Vahetuks taustaks on Eesti marksistid – kommunistid, sotsialistid ja teised marksistid, kõik omavahel tigedas või ajuti vähem tigedas vaenus. Neile isikutele ning nende poolt läbi viidud poliitikale ja toime pandud tegudele on tähelepanu pööratud vastavuses nende olulisusega ühiskonnale. Veelahkmeks ja hilisemaks oluliseks ühiskonna mõjutajaks oli 1924. aasta 1. detsembri kommunistide pöördekatse, mida siinses uurimuses vaadeldakse varasematest käsitlustest erineva nurga alt.

Eesti marksistlike parteide, eelkõige küll kommunistide tegevust on varem üsna palju uuritud. Paraku pärineb see suur ajalookirjanduse massiiv Nõukogude ajast. Neist kirjutistest on kasutatav vaid faktistik, ning seegi vajab tihti ülekontrollimist. Faktide tõlgendused ning järeldused on aga Nõukogude propaganda voolusängi väänatud ega saa olla kaasaja ajalooteaduse ehituskivideks.

Kuid juba 1930. aastatel kirjutas kommunistidest ning ka teistest marksistidest sisukaid käsitlusi Eesti ja võib-olla ka Euroopa üks parimaid kommunismi asjatundjaid Eduard Laaman.^[46] Eesti poliitiliste ringkondadega, kaasa arvatud marksistidega tihedalt lävides tunnetas ta kahtlemata täpselt poliitikute hoiakuid ning nägi marksis­tide eesmärke ja tegevust, nende erinevaid voolusid ja isikuid kogu ühiskonna taustal. Tema raamatud ning ka artiklid on ajaloolastele jätkuvalt väga olulised. Kuid kaasaegsena ei olnud tal ligipääsu neile dokumentidele, mida ajaloolased täna saavad kasutada; suurem ja heterogeenne, ka Nõukogude allikatest pärinev teave võimaldab uurimisperspektiivi järsult laiendada.

Viimasel kahekümnel aastal on Eesti marksistide tegevust, keskendudes sotsialistide ja kommunistide mõju dünaamikale ja EKP sisevastuoludele, põhja­likumalt ja üldistatumalt kirjeldanud Olaf Kuuli.^[47] Tegemist on usaldusväärsete uurimustega, ent kitsavõitu allikate ring ja laiema konteksti puudus väga olulisi järeldusi ei luba. Sama võib öelda ka viimasel kahekümnel aastal Eestis avaldatud üksikküsimustele keskendunud artiklite kohta.

Vastaspoole – Eesti eriteenistuste – vaate ja allikatega varustatult on aga põranda­aluste kommunistide tegevust käsitlenud Reigo Rosenthal ja Marko ­Tamming.^[48] Nende mahukatele, äärmiselt faktirikastele ja usaldusväärsetele käsitlustele on käesolevas uurimuses tugevalt ja julgelt toetutud. Kuid vaatenurgast tulenevalt ei kattu Rosenthali ja Tammingu probleemipüstitused siinse raamatu omadega. Selles uurimuses keskendutakse kommunistidele ja kolmele marksismiga flirtinud intellektuaalile n.-ö. seestpoolt.

Mis lõi marksismile laia levikupinnase Eestis? Missugused olid kommunistide eesmärgid ja mille poolest erinesid need teiste marksistide omadest? Kas kommunistide juhtide pühendumisest tulenev käitumine on võrreldav sügavalt religioosse inimese käitumisega? Missugused olid eesti soost kommunistide suhted Nõukogude Venemaaga (Nõukogude Liiduga)? Kas ja miks erines nende poliitika Nõukogude poliitika peavoolust? Kas Nõukogude Venemaa toetuseta oleks kommunistlik liiku­mine Eestis hääbunud? Kuidas suhtusid Andresen, Semper ja Vares-Barbarus „päriskommunistidesse“? Millal ja mis põhjustel tekkis Andresenil ja kolmekordsetel klassivendadel Johannes Semperil ja Johannes Vares-Barbarusel ning ka paljudel teistel intellektuaali­del tõmme marksismi ja Nõukogude kommunistliku režiimi poole? Kas Andresenit, Semperit ja Johannes Vares-Barbarust saab käsitleda kvislingitena, ning kui jah, keda nad siis reetsid? Miks ei näinud tulevased tipp-juunikommunistid – kes olid ju kõike muud kui ebaintelligentsed – Eestis demokraatia puuduse üle kurtes, et Nõukogude Liit on hoopis ebademokraatlikum kui Eesti Vabariik?

Nende küsimuste analüüs – millest kõigile pole uurimuse esimeses osas veel võimalik ammendavaid vastuseid anda – eeldab laiaulatuslikku kirjanduse kasutamist ning mitmekesist allikabaasi. Värsket ja värvikat vaadet pakuvad Nõukogude Välisasjade Rahvakomissariaadi materjalid – diplomaatide ettekanded Tallinnast ning neile Moskvast saadetud instruktsioonid, mida säilitatakse Venemaa Föderatsiooni Välispoliitika Arhiivis (AVPRF). Tegemist on antud teema seisukohalt seni kasutamata väärtusliku allikaliigiga. Tõsi, inimesele, ning ka „inimhingede inseneridele“, nagu Stalin kirjanikke nimetada armastas, on omane kalduda rääkima seda, mida ta arvab vestluskaaslasele ehk siis antud juhul Nõukogude diplomaatidele meeldivat. Kuigi diplomaadid ise üritasid oma saavutusi Moskvasse saadetud ettekannetes suurendada ning pikkisid neisse teksti, mis pidi kinnitama nende usku Marxi-Lenini-Stalini suure asja võitu, polnud nende Eesti vestluskaaslastel põhjust oma hoiakuid siiski liialt järsult painutada ning Nõukogude diplomaadid ei saanud nende juttu kajastades oluliselt liialdada, kuna just Tallinnast saabunud teabe alusel anti neile Moskvast tegutsemisjuhiseid. Teisalt oli aga Nõukogude saatkond 1920. aastatel teabe saamise mõttes suuresti Eesti põrandaaluste kommunistide pantvang, kuna just kommunistid olid saatkonna peamised infoallikad. Loomulikult tahtsid nad Eesti ühiskonda näidata kommunismimeelsena, Eesti valitsust korrumpeerununa, nõu­kogudevastasena ja ühiskonnast võõrandununa. Oma tegevust aga tulemuslikuma ja perspektiivika­mana, kui tõsiolud seda lubasid.

Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna materjale täiendavad VOKSi (Üleliiduline Välismaaga Kultuurisidemete Arendamise Ühing) Eesti voliniku kirjavahetus oma keskkontoriga Moskvas ning VOKSi aastaplaanid ja -aruanded, mis on hoiul Venemaa Föderatsiooni Riiklikus Arhiivis (GARF). VOKS oli asutatud 1925. aastal, VOKSi dokumentides sisaldub teave Nõukogude Liidu praktilise tegevuse kohta Lääne intellektuaalide mõjutamisel.

Kuid need Nõukogude Liidu Tallinna saatkonna ja VOKSi allikad muutuvad eriti oluliseks uurimuse järgmise osa puhul, mil Nõukogude Liidu diplomaatia autoriteetsemaks muutus ja VOKS Eestis aktiivsemalt tegutsema hakkas.

Eesti bolševike mõtteviisi selgitamine peab põhinema eelkõige nende tegevuse vaatlemisel, sest erinevalt kirjanikest ei olnud neil mahti ja üldjuhul ka tahtmist ega oskust pidada omavahelist mõtteid avavat kirjavahetust. Nende kirjavahetus kajastab nende praktilist poliitilist tegevust. Aastate 1919–1924 puhul on eriti oluline uurijate poolt seni ammendamata põrandaaluste Eesti kommunistide kirjavahetus oma Nõukogude Venemaal (Liidus) paiknevate seltsimeestega, mis asub Eesti Riigi­arhiivi filiaalis (ERAF). Mõningat lisateavet Eesti kommunistide tegevusest – eelkõige kirjavahetuse põhjal Kominterni juhtorganitega ja ka teiste materjalide näol – pakub Venemaa Riiklik Sotsiaalpoliitilise Ajaloo Arhiiv (RGASPI). Huvitav allikas on ka Eesti Riigiarhiivi filiaalis hoitav Nõukogude välisluure Tallinna residentuuri materjal – kirja­vahetus ning õiendid-ettekanded, mis annavad võimaluse tutvuda Nõukogude välisluure tegevusega seestpoolt. Ka neid dokumente tuleb käsitleda väga allikakriitiliselt, sest esiteks oli Nõukogude luure tase Eestis madal ja esitatud informatsioon tihti siinsete kommunistide esitatuna kallutatud või ebaõige. Teiseks osutab Allan Käro õigustatult asjaolule, et meil pole Eesti eriteenistuste allikate puudumise tõttu võimalik kindlaks teha, kes Nõukogude luure materjalides figureerivatest isikutest ja missugune osa informatsioonist oli sovettidele ette söödetud Eesti oma luure ja vastuluure poolt.^[49]

Semper, Vares-Barbarus ja Andresen lasevad aga oma poliitiliste hoiakute kujunemist jälgida otse, kuna nad on kirjutanud üksteisele ja oma teistele kaaslastele kirju ja avalikkusele poliitilisi tekste. Kirjavahetuses väljendusid nad palju­sõnaliselt, selgelt ning vormis, mis teeb nende „võõraste kirjade“ lugemise tõeliseks naudinguks. Tõsi, küllap nad ei välistanud võimalust, et seda kirjavahetust säilitatakse teistegi jaoks, ehk siis võib-olla püüdsid end kirjades näidata sellistena, nagu nad sel hetkel tahtsid, et neid tulevikus nähtaks.

Lisaks on nende kirglike aegade ja vastuoluliste isikute kohta olemas Nõukogude ajal kirja pandud mälestuste massiiv, mis sisaldab huvitavaid hüpoteese, lennukaid väljamõeldisi, moondunud kuuldusi ja ka puhast Nõukogude propagandat, ent on olustikuliste detailide puhul usaldusväärsem. Osa neist mittebolševistlike marksistide, „päriskommunistide“ ja nende teekaaslaste kirju­tatud mälestustest on publitseeritud, osa mitte, ning viimastest omakorda osa kirjutatud vabatahtlikult, osa eneseõigustuseks. Johannes Semper kui kõige edevam ja kõigi tuultega kõige paremini ühildunud isik on saanud ka kõige rohkem tähelepanu elulooraamatute ja publitseeritud mälestuste kaudu. Nende tooni dikteeris ilma kahtluseta Nõukogude aja poliitiline korrektsus. Erinevatel motiividel kirjutatud publitseerimata mälestuskilde on aga palju ka Nigol Andresenil. Nende kasutamise puhul tuleb arvestada nii kirjutamise aja poliitilisi olusid kui ka memuaaride kirjutaja omakuvandit. Nigol Andresen ise olevat koguni väitnud, justkui omaenda mälestuste kohta ettevaatust sisendades, et mälestusraamatu puhul on tõene ainult autori nimi ja pealkiri.^[50] Need Andreseni osalt priitahtlikult, osalt eneseõigustuseks koostatud meenutused või õigemini nende erinevused võiksid olla omaette tänulik uurimisobjekt – kui palju ajastu kontekst muljub mineviku minapilti alateadlikult, kui palju teadlikult.

Kirjanikud on aga ajaloolastele eriti tänuväärne uurimisobjekt, sest oma poliitilise olemuse selgitamiseks on nad meile pärandanud veel ühe väga olulise lisa­allika – omaenda ideoloogiliselt värvitud kirjandusloomingu. Nii nagu kirjadegi puhul, on neistki tekstidest autori hoiaku väljalugemine tõeline nauding.

Kuid kirjanikutegevust arendasid ka kommunistide juhid Jaan Anvelt, Johannes Lauristin ja Otto Rästas ning kahe pika poliitilise traktaadiga sai hakkama ­Viktor Kingissepp. Nende kirjanikuambitsioonist, tegevusetusest või depressioonist sündi­nud teostesse valatud marksistlikud dogmad ja „kes pole meie poolt, on meie vastu“ hoiak on dikteerinud nende tekstide kirjandusliku väärtusetuse, mis aga ei määra – hoolimata isegi tsenseerivast ületoimetamisest – neid väärtusetu­teks ajalooallikateks.

[1] „Kirjanduslikku“ tüüpi valitsusteks on Balti riikide marionettvalitsusi nimetanud Ants Oras (Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Olion, 2002, lk. 52.)

[2] Sepp arreteeriti 1940. aasta novembris ning saadeti vangilaagrisse, kus ta suri novembris 1942. Unt arreteeriti 1941. aasta mais ja lasti maha juulis 1941. Nihtig-Narma küüditati 1941. aasta juunis ning suri eeluurimise ajal 1942. aasta oktoobris. Andresen oletab, et tagasitoomise korraldus ei jõudnud Narmat leida. (Nigol Andresen. Rahvavalitsuse liikme märkmeid. 17.10.1959. ERAF 247-51-19a, 31, 66.) Aega Narmat enne ta surma „leida“ oli poolteist aastat, pigem ei peetud korraldust NKVD-s täitmisväärseks.

[3] K. Ee. (Kaarel Eenpalu). Johannes Barbarus astub üle 50. läve. – Uus Eesti, 11.01.1940.

[4] August Eelmäe. Eluvõla kandmise raske kohus. – Eluvõla kandmise raske kohus. Eesti Keele Sihtasutus 2012, lk. 42.

[5] Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt. – Tänapäev 2009, lk. 279.

[6] Johannes Vares-Barbarus. Kiri Cote d’Azurilt. – Looming 1925, nr. 8, lk. 600. See reisiihalev luuletus on inspireeritud Rudolf Tassa olukorrast ja Tassale ka pühendatud. Nimelt kahtlustas Barbarus Tassal tuberkuloosi. Luuletuse eest saadud honorari loovutas Barbarus Tassale ning pakkus Tuglasele, et boheemkond võiks Tassa jaoks ühiselt korjanduse korraldada. (Vares-Barbarus Tuglasele 19.09.1925. KM EKLA 8-134-3, 99.)

[7] August Koni. Kohtumisi V. Kingissepaga aastatel 1912–1918. – Elukutse – riigikukutaja: mälestusi ja dokumente V. Kingissepast (75. sünnipäevaks). Toim. O. Lauristin. Eesti Riiklik kirjastus, 1963, lk. 97; Daniil Rudnev kirjeldab lahkumist nii: „Jaama tuli teda saatma August Koni. Elsal (Kingissepa tolleaegne elukaaslane – J. V.) oli Viktor palunud koju jääda: pikk hüvastijätmine teeb meele veel kurvemaks. August Koni tundis Viktor „Kiire“ kaudu ja oma Tallinnas käimiste põhjal, Koni oli ustav kaaslane. „Viktor, kas sul raha on?“,“ küsis August. „Kaetud lauad sind Tveris ei oota!“ Viktor soris taskutes ja näitas peo peal kogu oma rahatagavara: seda oli mõni münt. „Rohkem ei ole. Aga pole viga, küll ma läbi ajan.“ „Lähed kirikutrepile almust paluma? Säh, võta, siin on kakskümmend rubla ja nelikümmend seitse kopikat. Vähevõitu muidugi, aga esialgu tuled toime.“ „Pea meeles: võtan laenuks!“ „Jäta juba! Minu raha on siin vähe, Lessneri tehases koguti sulle tee peale kaasa.“ Viktor oli liigutatud. Niisugused need töölised kord juba on, ise loobuvad millestki, aga seltsimeest hätta ei jäta. Ta meel muutus rõõmsamaks. Nüüd polnud ärasõitmine võõrasse, tundmatusse Tveri enam nii mõru.“ (Daniil Rudnev. Viktor Kingissepa elu. Eesti Raamat, 1988, lk. 88.) Rudnev laseb siin lennata oma kujutlusvõimel ning pöörab selle Kingissepale iseenesest piinliku seiga marksistlikule rajale. Tegelikult ei kirjuta Koni oma mälestustes, et tegemist oleks Lessneri tehase tööliste rahaga. Mälestuste käsikirja tekstiosa kõlab järgmiselt: „Mina saatsin teda Nikolai vaksalis rongi peale. Vaksalis enne ärasõitu ütles V. Kingissepp minule, et kuidas seal elada saan, mulle seal prii toitu ei anta ja ega ka minul rohkem raha pole kui see – näidates mulle taskust võetud käe peal natuke peenikest metallraha. Siis andsin mina temale kui kallile seltsimehele abiks kõik raha, mis minul oli – umbes 20 rubla. (August Koni. Mälestusi Viktor Kingisseppast. 1960.–1962. aasta. Dateeritud sisu järgi. ERAF 247-78-394, 36.)

[8] Adson Vares-Barbarusele 21.01.1921. ERA R-39-1-3, 27.

[9] Heino Kiik. Eluteeristil (1973–1974). – Looming 2012, nr. 2, lk. 222–223; Ralf Parve. Minu aeg. Kirjandusloolised vestlused. Küsinud ja üles kirjutanud Jaak Urmet. Eesti Keele Sihtasutus, 2010, lk. 93.

[10] Kui 1941. aastal korraldasid Eesti NSV võimumehed kinnise võistluse „Internatsionaali“ värskema tõlke saamiseks, pakkus oma versiooni Juhan Sütiste, Paul Viidingu, Eduard Kansa ja veel ühe tundmatu autori kõrval ka Johannes Semper. Komisjon, mille eesistujaks oli Nigol Andresen, tunnistas aga kõik uued versioonid ebarahuldavaks ja nii lauldi „Internatsionaali“ edasi veidi kohendatud Hans Pöögelmanni tõlkes. (Oskar Kruus. Juhan Sütiste. Elukäik ja looming. Eesti Raamat, 2000, lk. 195.)

[11] Paul Rummo. Semper naabri pilgu kaudu. – Johannes Semper elus ja kirjanduses. Koost. I. Sikemäe. Eesti Raamat, 1967, lk. 259.

[12] Ants Oras. Teelahkmel. – Luulekool I. Apoloogia. Koost. H. Runnel ja J. Rähesoo. Ilmamaa, 2003, lk. 113. Esmakordselt ilmunud rmt.: Eesti Looming II. Kirjanduslik koguteos. Helsingi, 1944.

[13] Johannes Semper. Rahutuil päevil. – Looming 1935, nr. 3, lk. 293.

[14] Sirje Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. – Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. Toim. S. Olesk. Eesti Kirjandusmuuseum, 2002, lk. 100. Andresenil tuli Semperit vasturünnakuga kaitsta ka Ants Orase eest. Koos KGB-ga. Nimelt anti 1958. aastal Soomes täiendatuna välja Orase raamat „Eesti saatuslikud aastad“ („Viron kohtalonvuodet“), kus Oras iseloomustab Semperit Nõukogude režiimi teenistusse läinud „keigarliku intelligentsi“ tüüpilise esindajana, küünilise, hingetu konjunkturistina. (Eesti saatuslikud aastad 1939–1944. Olion, 2002, lk. 139.) 1958. aasta novembris kirjutas KGB 4. osakonna agent „Jaan Reeberg“ vastuartikli, mis saadeti avaldamiseks Soome ning ilmus Soome kommunistide ajalehes Kansan Uutiset. „Jaan Reeberg“ oligi Nigol Andresen, ning nagu tema väljasõidutoimikus märgitud, seotud agent Akademikuga. (Õiend Nigol Andreseni väljasõidutoimikust 22.08.1968. ERAF 136SM-1-4799, 12p; Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja VEKSA arhiividokumentide põhjal. Umara, 1996, lk. 187; Tõnis Ritson. Nigol Andresen ja KGB. – Kultuurimaa, 02.10.1996.) Andresen üritas Semperit kaitsta ka Villem Saarseni vastu, kirjutades ajalehe Kodumaa tellimusel 1959. aastal teksti „Ooberst Saarsen kommenteerib J. Semperi romaani“, ent see jäi teadmata põhjusel avaldamata. (Piret Noorhani. Nigol Andreseni ja Otto Webermanni kirjavahetusest. – Keel ja Kirjandus 1996, nr. 1, lk. 26) Ka Semper osales KGB aktsioonides, agent „Aviksonina“, tõenäoliselt küll, nii nagu Andresengi, lühikest aega. (ENSV KGB 4. osakonna 1958. aasta aruanded. 16.01.1959. ERAF 131SM-1-393, 46-47; Õiend Johannes Semperi väljasõidutoimikust 12.06.1956. ERAF 136SM-1-613, 8; Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, lk. 188–189.) „Akademik“ oli aga väga tõenäoliselt Hans Kruus. (Õiend Hans Kruusi väljasõidutoimikust. 19.05.1965. ERAF SM136-1-688, 37.) Jürjo märgib Semperi ja Andreseni kohta: „Samasuguse kergusega, nagu nad 1940. aasta suvel astusid komparteisse, kirjutasid nad alla ka KGB agendi kohustusele. (Indrek Jürjo. Pagulus ja Nõukogude Eesti, lk. 189.) Need KGB tegevused, kus nad teadaolevalt osalesid, ei pruukinud nende poliitilise eetikaga vastuolus olla.

[15] Eesti NSV Kirjanike Liidu liikme Nigol Andreseni iseloomustus. 14.05.1959. ERAF 1-7-315, 110.

[16] Nigol Andresen. Ühisrinde teostamine Eestis fašistliku diktatuuri aastail. November 1955. ERAF 1-7-314, 260.

[17] Uus mees ja uued kombed. – Rahva Hääl, 10.07.1940.

[18] O. Arp (Nigol Andresen). Töörahva püha. – Rünnak 1927, nr. 5, lk. 65.

[19] Nigol Andresen. Rahvavalitsuse liikme märkmeid. 17.10.1959. ERAF 247-51-19a, 31, 65.

[20] Toomas Haug. Lahkumine tuuliselt rannalt. Aadu Hint 100. – Looming 2010, nr. 1, lk. 102–103.

[21] Sirje Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper, lk. 70–71. Enne Nõukogude okupatsiooni oli Eesti Kirjanike Liidu liikmeid 53. Autori arvestuse kohaselt võib 1940. aastal sulega või ametikohaga selgelt Nõukogude režiimi teenistusse läinud iseseisva Eesti Vabariigi Kirjanike Liidu liikmete arvuks lugeda 17–22. Järgnenud mõne aasta vältel aktiivselt Nõukogude võimu vastu võidelnuid, uue Nõukogude okupatsiooni kartuses Eestist lahkunuid ning nõukogudevastastena represseeritud kirjanikke oli ligikaudu sama palju. (Vt. ka Toomas Karjahärm. Kultuurigenotsiid Eestis: kirjanikud (1940–1953). – Acta Historica Tallinnensia 2006, nr. 10.)

[22] Artur Adson. Siuru-raamat. Tänapäev, 2007, lk. 180–181.

[23] Henrik Visnapuu. Päike ja jõgi. Mälestusi noorusmaalt. – Eesti Päevaleht-Akadeemia, 2010, lk. 286–287.

[24] Sirje Kiin. Marie Under. Elu, luuletaja identiteet ja teoste vastuvõtt, lk. 563.

[25] 1940. aasta juunis oli Eestis EKP ridades 133, oktoobris 2285 kommunisti. (Kommunistitšeskaja partija Estonii v tsifrah, 1920–1980. Koost. G. Volkova jt. Eesti Raamat, 1983, lk. 37, 43).

[26] Karl Radek. Intelligentsija i Oktjabr. – Glazami inostrantsev 1917–1932: inostrannõje pisateli o Sovetskom Sojuze. Koost. M. Živov. Gosudarstvennoje Izdatelstvo Hudožestvennoi Literaturõ, 1932, lk. X–XII.

[27] Terminit „teekaaslane“ kasutatakse siinkohal venekeelse „poputšik“ (ingl. fellow traveller) eestikeelse vastena. Varasemas kirjanduses on kasutatud ka vähem neutraalset sõna „kaasajooksik“ (vt. nt. Andres Küng. Tuule lapsed. Perioodika 1990, lk. 8–11) või „kasulik idioot“, mida Lääne vasakintellektuaalide kohta olevat väidetavasti tarvitanud Nõukogude Liidu juhid. Termini „poputšik“ tõi käibesse Lev Trotski 1923. aastal, esialgu noorte vene kirjanike kohta, kes ei olnud kommunistid, kuid kelle looming oli rohkem või vähem revolutsiooniteemaline ning kes aktsepteerisid Vene revolutsiooni. Trotski arvates kuulusid nende hulka Boris Pilnjak, Vsevolod Ivanov, Nikolai Tihhonov ja „Serapioni vennad“, Sergei Jessenin koos grupi imažinistidega, osalt Nikolai Kljujev. „Nad ei haara revolutsiooni tervikuna ning neile on võõras tema kommunistlik eesmärk [– – –] Kui mitteoktoobri (sisuliselt oktoobrivastane) kirjandus on kodanlik-mõisnikliku Venemaa surev kirjandus, siis „teekaaslaste“ kirjandus on teatud mõttes uus.“ (Lev Trotski. Literatura i revolutsija. Politizdat, 1991, lk. 55–56). Hiljem laienes see mõiste Lääne intellektuaalidele, kes ei kuulunud kommunistlikusse parteisse, kuid suhtusid kriitiliselt Lääne ühiskondadesse ja sümpaatiaga Nõukogude Liitu. See tähendas Nõukogude kommunismi pooldamist, kuid distantsilt, ning seda mitte ainult geograafilises, vaid ka emotsionaalses ja intellektuaalses mõttes. (Vt. täpsemalt David Caute. The Fellow-Travellers. A Postscript of the Enlightenment. Weidenfeld & Nicolson, 1973, lk. 3–7.)

[28] Lev Trotski. Literatura i revolutsija, lk. 56.

[29] Jaan Siiras (August Annist). Viro neuvostokurimuksessa. Piirteitä Viron tapahtumista ja kehityksestä bolsevikki vallan aikana vv. 1939–41. WSOY 1942, lk. 87, 89–90, 98–99, 167.

[30] Eesti rahva kannatuste aasta. Koguteos. Elmatar, 2012, lk. 42.

[31] Ants Oras. Teelahkmel, lk. 114–115, 494.

[32] Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939–1944, lk. 36–37.

[33] Ants Oras. Eesti saatuslikud aastad 1939-1944, lk. 50, 139-140.

[34] Heino Arumäe. Mõnda Hans Kruusist, Mongoolia eeskujust ja poliitilisest naivismist. – Looming 1991, nr. 10, lk. 1382–1383.

[35] Samas, lk. 1383–1387.

[36] Olaf Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. O. Kuuli, 1999, lk. 71, 74.

[37] Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Vaim ja võim. Eesti haritlaskond 1917–1940. Argo, 2001, lk. 379.

[38] Magnus Ilmjärv. Hääletu alistumine. Eesti, Läti ja Leedu välispoliitilise orientatsiooni kujunemine ja iseseisvuse kaotus: 1920. aastate keskpaigast anneksioonini. Argo, 2010, lk. 818, 827–828.

[39] Toomas Karjahärm, Väino Sirk. Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, 2007, lk. 25–26.

[40] August Eelmäe. Eluvõla kandmise raske kohus. – Looming 2007, nr. 10, lk. 1532.

[41] Jelena Zubkova. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Varrak, 2009, lk. 74.

[42] Sirje Olesk. Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper. Eesti Kirjandusmuuseum, lk. 91.

[43] Sõja ja rahu vahel. II kd. Esimene punane aasta. Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline olukord sõja alguseni. Toim. E. Tarvel ja M. Maripuu. S-Keskus, 2010, lk. 98–99, 116.

[44] Seppo Zetterberg. Eesti ajalugu. Tänapäev, 2009, lk. 489.

[45] Lääne teekaaslaste kohta koostatud uurimuste kohta vt. põhjalikumalt Jaak Valge. Eesti vasakharitlased üle läve: nähtus, uurimisseis, küsimused. – Tuna 2013, nr. 1, lk. 59–66.

[46] Eduard Laaman. Enamlus Eestis 1917–1918. – Enamlus Eestis. I osa. Kaitsevägede staabi VI osakonna kirjastus, 1930; Eduard Laaman. Erakonnad Eestis: Sissejuhatus poliitikasse IV. Eesti Kirjanduse Selts, 1934; Eduard Laaman. Nõukogude Vene ja kommunismi teostuskatsed. Eesti Kirjanduse Selts, 1935.

[47] Olaf Kuuli. Sotsialistid ja kommunistid Eestis 1917–1991. O. Kuuli, 1999; Olaf Kuuli. Mihkel Martna. Eesti vasakpoolse sotsiaaldemokraatia teerajaja. Mihkel Martna Fond, 2007; Olaf Kuuli. Fontanka ja Moika vahel. Eesti kommunistide sisetülidest aastail 1919–1938. O. Kuuli, 2010.

[48] Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda pärast rahu. Eesti eriteenistuste vastasseis Nõukogude luure ja põrandaaluste kommunistidega 1920–1924. SE & JS, 2010; Reigo Rosenthal, Marko Tamming. Sõda enne sõda: Nõukogude eriteenistuste tegevusest Eestis kuni 1940. aastani. SE & JS, 2013.

[49] Allan Käro. NKVD välisluure residentuuri taastamine 1939. aastal. Bakalaureusetöö käsikiri Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudis. Tartu, 2008, lk. 16–21.

[50] Andres Langemets autorile 17.09.2013.