Читать книгу Punased - Jaak Valge - Страница 6

Pärast Eesti okupeerimist Moskva poolt võimule pandud Johannes Vares-Barba­ruse valitsuse liikmete seas ei olnud vanglas karastunud vanu põrandaaluseid kommuniste. Õigemini polnud seal parteipiletiga kommuniste esialgu üldse. Varese valitsust on asjakohaselt nimetatud hoopis „kirjanduslikku“ tüüpi või rahva seas ka kirjanike valitsuseks.^[1] Tõsi, ka „valitsuse“ nimetus on ilmselgelt eksitav, sest see isikute grupp ei valitsenud, vaid vahendas Moskvas tehtud otsuseid. Päris võimu silmis oli sel ebavalitsusel nii vähe autoriteeti, et ka liikmestaatus ei kaitsnud repressioonide eest. Poolteist aastat pärast ministriks nimetamist olid Boris Sepp, Juhan Nihtig-Narma ja Maksim Unt – peaaegu viiendik Varese ebavalitsusest – tapetud sellesama võimu poolt, keda nad sarnaselt suurema osa teistegi ministriteks kutsutud ametimeestega juba enne 1940. aasta juunit olid teenida püüdnud.^[2]

Selle valitsuse üheteistkümnest mittevalitsevast ministrist olid peaminister Johannes Vares-Barbarus ja haridusminister Johannes Semper kirjanikud, välisminister Nigol Andresen kirjanduskriitik, tõlkija ja luuletaja, peaministri asetäitja Hans Kruus ajalooprofessor. Tegemist ei olnud kõrva­liste boheemlastega, vaid nad olid olnud selles ühiskonnas, mida nad nüüd hävitama asusid, tuntud ja austatud. Vares-Barbaruse 50. eluaasta täitumise puhul oli Eesti Vabariigi ekspeaminister Kaarel Eenpalu teda tunnustanud artiklis „Johannes Barbarus astub üle läve“, parafraseerides Vares-Barbaruse aasta varem ilmunud luulekogu pealkirja „Üle läve“, nii sisuliselt kui ka vormiliselt Eesti kõige omapärasemaks ja kõige moodsamaks luuletajaks.^[3] Veel teadmata, et poole aasta pärast astub Vares-Barbarus tõepoolest koos oma kaaslastega üle poliitilise läve.

Vares-Barbaruse kohta teatakse, et ta oli Eesti Vabariigis majanduslikult igati hästi hakkama saanud ning lubas endale jõuka kodanlase eluviisi. Ihales alati püsida sündmustiku keskmes, „olla mis tahes esinemiste juhtfiguur, otsida ja leida oma tõekuulutamisele uusi toetusavaldusi, uusi häälekaid jüngreid“.^[4] Luuletas Pärnus arstipraktika kõrvalt ja unistas lõunamaareisidest. 1920. aastatel Artur Adson ja Marie Under uskusid, ja küllap mitte ilmaasjata, et nende vahva kaaslane Barbarus on härrasmees, ja mitte ainult niisama härrasmees, vaid Eesti Vabariigi ainus härras­mees. Under ütles: „Barbarus on ainus gentleman meie maal. Nii see on. Ja seda teame jo ammu.“^[5]

Tahaks elada Cote d’Azur’il,

kõndi palme avenuel,

lamp päike kun taeva glazuuril

harva pilve abažuuri all,

kun maakera pall

alati rohelisel rüül.

Aga ma tajun: tahte raadiolained

lõpevad sääl, kun selleks antenn:

Cote d’Azur’il, mõnel rannikul troopilisel.

Minu nägemine – traadita,

otsatu – laiuskraadita.

Nood mandrid, kuhu veel pean saama,

juhiks südame kompass, kun S, ant N,

O, W. Nagu merimehed kained:

Kolumbus, Vasco da Gama,

rännakul kaleidoskoopilisel, –

tahan leida mandri – kallima aare:

uue südame ärtässalise saare.^[6]

Vares-Barbarus ja Semper olid klassivennad koguni kolmes tähenduses – kui klassikaaslased Pärnust, kui keskklassi liikmed, kes oma eluviisiga kiitsid heaks kodanliku ühiskonna, kus nad elasid, ning kui klassivõitluse pooldajad, s. t. sellesama ühiskonna vastu võitlejad. Vares-Barbarus ja Semper, sarnaselt arrogantsed ja oma literaatidest kamraadide üle omavahel kirjavahetuses lõikavalt ironiseerivad, olid teineteise vastu aastate vältel truud ja siirad.

Kuid vaadetelt, eriti aga eluviisilt olid nad hoopis midagi muud kui Semperi tuttav praktiline klassivõitleja Viktor Kingissepp ehk „Eesti töörahva ustav poeg“, nagu teda Nõukogude ajal nimetati. Kingissepp näitas 1914. aasta novembris Peterburist pagendusse lahkudes teda saatma tulnud August Konile peenraha ja ütles, et ta ei tea, kuidas ta seal elama hakkab, prii toitu seal ei anta ja rohkem raha pole. Koni andis Kingissepale kogu raha, mis tal oli – kokku 20 rubla.^[7]

Semper aga püüdis 1921. aasta jaanuaris – ajal, mil Kingissepp end Rahumäel Juudi surnuaiavahi räpases majas varjas – lahti saada kümnetest tuhandetest tsaarirubladest, mis tema naise isal üle olid jäänud.^[8] Semperite kodu oli väga uhke. Semperid pidasid teenijat. August Alle ütles Johannes Semperi kohta „frantslane“.^[9]

Eesti Vabariigis oli Semper kahekordne riigivanema kirjandusauhinna laureaat (1935. ja 1937. aastal) ning pälvis 1947. aastal Eesti NSV-s Nõukogude Eesti preemia ja 1962. aastal Lenini ordeni. Ta oli üks neist kolmest Eesti Vabariigi Asutava Kogu liikmest (kõrvuti Hans Kruusi ja Jüri Uustaluga), kes sai 1940. aastal ka punase riigivolikogu ehk siis Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi asutamist heaks kiitva kogu liikmeks. Mittevalitseva valitsuse haridusministriks määratud Semper koostas 1944. aastal Eesti NSV hümni sõnad.^[10] Eesti Vabariigi Asutavas Kogus oli Semper iseseisvusakti koostava komisjoni liige. Seega osales ta nii iseseisva Eesti kui ka selle vastandiks oleva marionettriigi tüvitekstide koostamisel. „Puhuti napisõnaline, reserveeritud, sealsamas aga vaimukas vestleja, paradokside pilduja. Elav huvi kõigi elunähtuste vastu nende mitmekülgsuses. Intellekti poolt karmilt raamides hoitud intensiivne tundeelu.“^[11] Ka Semperile mitte kõige sõbralikum kaasaegne tunnistas, et Johannes Semper oli „üks meie kirjanduse kõige liikuvamaid ja erudiitsemaid vaime“^[12] .

Ei ma kiidukõnede kõrinast

ega trummide põrinast

leia õiget su palet.

Ei ma hõisata mõista teistega võistu.

Pärast päevade valet

tulen tasa su juurde,

kui kõik vaibund vaikusse suurde,

et sind mõista siis mõistu.

Sääl, kord lumes, kord roheline,

ikka vaikiv valude vahel

läeb su kühmas talude ahel.

Aga eemal, näe ähvardab tõusta

kõigilt külgedelt kummitis loheline:

oma rahutut rabelust ida

sinu ristteile varjutab;

ajab ligi sõjakas lääs

oma lõuaka lõusta.

Ent siinsamas reetjate rida

võimuhumalad pääs,

sinu põlisele poojale

käe püstiupitust harjutab.^[13]

Nigol Andresen aga märkis oma erakirjas 1961. aastal, et tal on tulnud Semperit kaitsta nii Eduard Laamani kui Max Laossoni eest, kuid taunis Semperi „ilma ideoloogiata“ olemust.^[14] Semper hääletas koos August Alle, Friedebert Tuglase, Oskar Urgarti, Paul Viidingu ja Magnus Mälguga 26. septembril 1949 Andreseni Eesti NSV Kirjanike Liidust väljaheitmise poolt, kuna too oli Mälgu sõnutsi „kahjustanud meie kirjanduse arengut“^[15] .

On tõsi, et Andresen ise oli Semperist hoopis ideoloogilisem ja põhimõttelisem. 1955. aastal – algava Hruštšovi „sula“ ajal –, pärast Nõukogude vangilaagrist vabanemist ja võib-olla tema poliitilistele ideaalidele kõige lähemal ajajärgul kirjutatud eluloolisi märkmeid alustab Andresen nii: „Minul isiklikult ei olnud marksism mitte iseendast sündimisel kaasa saadud, vaid alles pikaajalise arenemise kestel jõudsin marksistlike põhitõdede mõistmiseni. Kui mind Virumaa Partei ja Nõukogude aktiiv Rakveres 1940. aastal esitas NSVL Ülemnõukogu saadiku kandidaadiks, ütlesin oma esitajatele p. m.: „Mina ei ole jõudnud Kommunistliku Partei juurde otseteed, vaid ringteid kaudu, nagu on tuttav minu esitajail. Soovin, et praegusel intelligentsil tee kommunismi juurde oleks kerge.““^[16]

Nende ringteede käigus kohtas ja mõjutas Andresen paljusid Eesti kirjanikke ning marksistlikku ja kirjanduslikku mõtet, otsustavalt või kaudselt kõiki Eesti marksistlikust tüvest kasvanud poliitilisi voole. Andresenit 1940. aasta juulis intervjueerinud ajakirjanik sedastab: „Siin ei saa tegemist olla sentimentaalitseva pühapäevajutlustajaga, küll aga sitke loomusega, kelle elemendis naljalt ei leidu midagi murdumiseks.“^[17] Võib-olla ongi ta ka Eesti kõige mõjukam marksistlik teoreetik ja ideoloog. Juba 1927. aastal oli ta kinnitanud:

Me veres laulab leekiv mäss

maakera pind meist võpatub

me päike pole ärtu äss –

viisnurk on see, mis võitlust õpetab

[– – –]

Me samm on mürsk

diktaatorite perre,

me samm on püss

mis juhit kodanluse kerre.

Töö, tuli, purustav ja pauk

töörahva võitlusrõõmus laul.

Me samm on järsk:

teovalmis rahvas sammub –

tääk jõuetu me vastu, kahurid meist piirat.

Me samm on mäss.

Me samm on ramm.

Me lihastes on jõud –

me saatjaks on loodud võim.

maa jõududelle alistuvad päikse kiired.^[18]

Vares-Barbarus, Semper ja Andresen polnud üleläveastujatena erandid. Nagu Nigol Andresen ilmselt uhkustundega märkis, tervitasid punast mitte­valitsevat juunivalitsust Rahva Hääles Aleksander Antson, Mihkel Jürna, August Gailit, August Jakobson, Eduard Hubel-Metsanurk, August Mälk, Juhan Sütiste, Evald Tammlaan, Henrik Visnapuu, Valmar Adams, Albert Kivikas, Pedro Krusten, Aleksis Rannit, Rudolf Sirge, Eduard Visnapuu ja Jüri Šumakov. Kõigist neist ei saanud Nõukogude režiimi tegelikke toetajaid. Kuid tervitajaid oleks olnud veelgi: kirjanike ringkondades olevat tekitanud pahameelt, et tervituse algatajad ei kutsunud kõiki Tartu kirjanikke ühinema.^[19] Neist näiteks Aadu Hint polnud mitte ainult punase riigivolikogu liige, vaid teda on „eriti üleskeeratuna“ peetud koguni kirjanikest kaasajooksikute esinumbriks.^[20] Max Laossonist sai Tartu natsionaliseeritud kirjastuse juht ja ajalehe Tartu Kommunist peatoimetaja, August Allest punase haridusministeeriumi nõunik, Aira Kaalust ja Erni Hiirest Tartu Kommunisti toimetajad, Debora Vaarandist uue nädalalehe Sirp ja Vasar vastutav toimetaja, Friedebert Tuglasest Loomingu peatoimetaja. Tuntumatest kirjanikest avaldasid oma sümpaatiat uuele võimule veel Juhan Sütiste, Kersti Merilaas ja Paul Viiding.^[21]

Artur Adson kirjeldab oma endisi kaaslasi järgmiselt: „Barbarus oli naiivsem ja impulsiivsem, Semper kinnisem ja ettevaatlikum; Barbarus oli lahkem ja avakäe­lisem, Semper reserveeritum ja sõrmed konksus enda poole; [– – –] Aga ühes asjas toimetasid mõlemad ühtemoodi: müüsid koos Vabariigi maha ühe ja sama valitsuse liikmetena.“^[22] Henrik Visnapuu peab kummaliseks paradoksiks, et „just kaks kõige väikekodanlikumate eluviisidega ja nõuetega kirjanikku, Barbarus ja Semper, asusid Eesti riigi ja rahva likvideerimisele“.^[23] Marie Under on aga erakirjas Ants Orasele oma iseseisvusaegset sõpra Johannes Vares-Barbarust meenutades märkinud: „Siis ei olnud ju tema ega ka Semper veel Quisling – või ei teadnud me seda.“^[24]

Kirjanikud ei olnud aga omakorda erandid, sest Moskva teenistusse läks palju vaimuinimesi. Parteisse astusid nad hiljem, enamasti 1940. aasta juulis ja augustis. Sügiseks oli Eestimaa Kommunistliku Partei liikmete arv peaaegu kahekümnekordistunud.^[25] Kuigi võib leida tõendeid, et mõned nn. juunikommunistid püüdsid Nõukogude režiimi poliitikat pehmendada, polnud Moskva seisukohalt Eesti „päriskommunistide“ ulatuslikumaks kasutamiseks või Venemaalt suurte kommunistlike lisajõudude toomiseks esialgu tarvidust.

Kas Eesti loomeinimeste sedavõrd ulatuslik kollaboratsioon Nõukogude kommunismiga oli erandlik nähtus? Jah, „üle läve“ astumise mõttes küll, õieti koos Leedu ja Läti haritlastega. Kas aga Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika marksistlikud literaadid oleksid selleks samuti valmis olnud?

1932. aastal avaldati Moskvas raamat „Välismaalaste silmade läbi“, kus toodi ära poolehoiuavaldusi Vene kommunistlikule revolutsioonile enam kui saja maailma tuntud kirjaniku sulest. Raamatu eessõnas kirjutas üks tolleaegseid Nõukogude kommunismi juhtideolooge, Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee Rahvusvahelise Informatsioonibüroo juhataja Karl Radek, et märkimis­väärne osa maailma intelligentsist on pöördunud Nõukogude Liidu suunas: „Karmile avalikule proletariaadi diktatuurile vastandas humanitaarintelligents unistuse rahulikust, aeglasest arengust demokraatia relssidel [– – –] Fašistlik tegelikkus räägib sellele intelligentsile, et tuleb otsustada, kas olla proletariaadi diktatuuri poolt, või olla nende diktatuuri poolt, kes ei ole enam võimelised arendama ühiskondlikke jõude, kes tallavad maha kultuurikoldeid, kes intelligentsist endast teevad uue (intelligentse) lumpenproletariaadi.“ Edasi märkis Radek, et teiste hulgas on Nõukogude Liidu ja proletariaadi poolele üle tulnud Romain Rolland ja Andre Gidé ning ka kõige suuremad Ameerika kirjanduse anded on pöördunud NSV Liidu ja kommunismi suunas ja intelligents hakkab mõistma neid ülesandeid, mis seisavad nende ees nende endi maadel: „Nende masside üleminek vaenulikkuselt proletariaadi vastu heasoovlikule neutraliteedile, ja olla võib ka, kriisi edasisel teravnemisel, tuntud liidule töölisklassiga, kergendaks väga töölisklassi võitlust võimu eest.“^[26]

Karl Radek liialdas ja kiitles muidugi Nõukogude kommunistile omaselt, kuid tõsiasi on see, et 1932. aastal, kui Radek seda kirjutas, oli Lääne vasakpoolsete intellektuaalide Nõukogude-imetluse tippaeg tõepoolest alles saabumata. Herbert Wells, Anatole France, George Bernard Shaw, Theodore Dreiser, Lion Feuchtwanger, Heinrich Mann, Louis Aragon, Bertolt Brecht, Upton Sinclair, Gerhard Hauptmann, André Maurois, Henri Barbusse ja väga paljud teised Lääne intellektuaalse eliidi tipud, 20. sajandi esimese poole kõige tuntumad ja mõjukamad kirjanikud ning väga paljud nende vähem tuntud kolleegid avaldasid kahe sõja vahel ja Teise maailmasõja ajal, vähemalt mõnel ajajärgul oma poolehoidu ja toetust Nõukogude režiimile. Neid tuntakse teekaaslastena.^[27]

Teekaaslase mõiste käibesse toonud Lev Trotski näeb nende olemust ambivalentsena: „Teekaaslase ees on alati küsimus – missuguse jaamani?“^[28] Kuna Lääne-Euroopa ja Põhja-Ameerika teelisi ei seatud kunagi valiku ette, kus nad oleksid pidanud otsustama, kas jätkata Nõukogude režiimiga „teed“ ka sel juhul, kui Nõukogude režiim asub hävitama nende endi ühiskonda, siis ei tea me, kui suur osa neist oleks läinud sel teel sama kauge jaamani kui Andresen ja tema seltsimehed.

Andresen ja teised 1940. aasta juunis, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris, just sellise valiku ette seati ning on mõistetav, et Eestis ei tunta neid „teekaaslastena“ – nendena, kes nad olid enne Eesti okupeerimist, vaid „juunikommunistidena“ – nendena, kelleks nad said pärast okupeerimist.