Читать книгу Punased - Jaak Valge - Страница 9

„Nii nagu Darwin oli avastanud orgaanilise looduse arengu seaduse, avastas Marx inimese arengu seaduse,“ oli Friedrich Engels kinnitanud 1883. aastal oma sõbra ja võitluskaaslase matusel. Pretendeerides ainsale objektiivsele tõele, väitis marksism, et sarnaselt bioloogiliste liikidega arenevad ka inimühiskonnad madalamalt kõrgemale kindlate reeglite kohaselt. Inimtegevus võib pidurdada või kiirendada ühiskondlikku revolutsiooni, kuid mitte muuta selle suunda, kuna see sõltub objektiivsetest seaduspärasustest.^[1]

Marxi loodud nn. teadusliku sotsialismi skeemi järgi jaotus ühiskond kaheks. Valitsev klass, kelle käes on tootmisvahendid, kasutab oma võimu ülejäänud ühiskonna ekspluateerimiseks. Poliitilised institutsioonid, samuti kultuur – eetika, kunst, kirjandus –, eriti aga religioon, seisavad valitseva klassi teenistuses. Ekspluateeritavad, kes ei oma tootmisvahendeid, vaid tarvitavad neid, sellega ei lepi ning kujuneb klassivõitlus. Inimkonna ajalugu ongi valitsevate ja ekspluateeritavate klasside lepitamatu võitluse ajalugu. Klassiühiskonna viimaseks staadiumiks on kapitalism, mil üha suurema ühiskonnaosa vaesu­mise ja prole­tariseerumise tõttu ei leia kaubad turgu, ning sellest tingitud kriisid ja sõjad omandavad üha teravama iseloomu. Kapitalism on määratud surema omaenda vastuoludesse. Kapitalismi hauakaevajaks olev proletariaat kukutab kodanluse ning tekib klassideta ühiskond. „Marx lõi esimese ja Lenin kolmandama ja viimase Internatsionaali, kes oma ülesanded lõpuliselt täide viib,“ kinnitas üks eesti soost kommunistide juhte.^[2]

Klassivastuolu on objektiivne ja fataalne, sõltumatu konkreetsetest inimsuhetest või konkreetse inimese loomusest. Klassivõitlus on lepitamatu. Ehk Johannes Lauristini loodud kangelase sõnul: „Oled kord klassivaenlasega kokku sattunud, siis löö vaenlase silmnägu veriseks või lase endal lüüa. Kolmat teed ei ole.“^[3]

Ehkki Vene bolševikud jagasid omaaegsete populaarsete autoritaarsete mõtle­jate Gaetano Mosca, Vilfredo Pareto ja teiste fin de siecle veendumusi ning isegi Marx oli sarnaselt Friedrich Nietzsche ja Max Weberiga olnud kultuuriline pessimist, oli marksism optimistlik ideoloogia, võimeline interpreteerima märke „dekadentsist“ ja „kriisist“ „dialektiliselt“ kui tõendit uue ajastu saabumisest. Marksism oli võimeline moodustama terviku, kus polnud vahet filosoofial ja revolutsioonil.^[4] Marksismi üks voolusid – kommunism – kujunes miljonite inimeste elu mõtteks, ideoloogiaks, mille nimel ilmutati piiramatut innukust ja eneseohverdust.

Kommunism on Lenini, hiljem Stalini juhtimisel bolševike poolt arendatud marksismi versioon, mida kutsutakse ka „bolševismiks“, „marksismiks-leninismiks“, „leninismiks“ või „leninismiks-stalinismiks“. Kommunism tõstab marksismist esile eelkõige klassivõitlust, vajadust väikese, monoliitse ja hierarhiliselt organiseeritud, elukutseliste revolutsionääride juhitud ja aktiivsete liikmetega distsiplineeritud partei järele, samuti kodanliku režiimi kukutamise vajadust vägivaldse proletaarse revolutsiooniga, ning pärast võimuvõttu demokraatliku tsentralismi printsiibil organiseeritud kommunistliku partei poolt ellu viidavat prole­tariaadi diktatuuri. Bolševism või kommunism võib tähendada ka vasakpoolset ideoloogilist ja poliitilist totalitarismi, või põhimõtteid, poliitikat ja praktikat, mis järgib Nõukogude režiimi.^[5]